CC Rota Mobilis

Kui meie klubi poisid tõid eelmisel aastal eestikatelt medaleid paremalt ja vasakult alates maanteesõidust lõpetades BMX-iga, olid juhtorganid rahul ja pinged olid maas. Aga aasta on uus ja kes see ikka langustrendi näha soovib…..

Alvaro:
See oli mingi sportlik viha kohe kindlasti, mis ajendas kirja panema nendele eestikatele. Klubi meil muudkui uhkeldab suure laia medaliampluaaga erinevatelt aladelt ja minu panus sinna oli seni ümmargune null. See õhkõrn võimalus lisada klubi medalikollektsiooni veel üks ala ahvatles. Uskumatu küll, aga 23. aastase ratturikarjääri juures olid need minu esimesed individuaalsed Eesti Meistrivõistlused kui ma nüüd taaskord ei eksi……. Soome meistriks olen juba tulnud ja ühe korra maastikuratta teatekrossis CCRM teist võistkonda toetanud. Sain endale kaaslaseks Janek Leeri, kel õnnestus end kirja panna umbes täpselt 1 tund enne regamise akna sulgumist (Janek omas mahlas nagu alati) 🙂

Rattaorienteerumise meistrikad toimusid formaadis, kus 24h jooksul sõideti 3 erinevat ala – lühirada, sprint ja tavarada. Koondarvestust ei peeta. Osalesime kõigil aladel M40 klassis. Kaardiga tutvumiseks ja selle installeerimiseks on kõigil aega täpselt 1 minut. Oi kui vähe seda on võrreldes rogainide 15 minutiga…..

Lühirada Käsmus
Mis tuleb esimeseks meelde, kui seda kohta kuuled? Õige – kivid. Neid jagus seal rannikuääres isegi soomlastele.

Lühiraja võtmekoht oli kindlasti esimesed kaks punkti. Tuli huupi panna läbi kivikülvide ja loota, et oled õigel jäneserajal. Mul see maxi-Tahko lõik õnnestus suurepäraselt ja liidrina oli edumaa hilisema võitja, Eesti koondislase  Priit Poopuu ees üle 20 sekundi. Janekil seevastu läks kõik vastupidiselt – kehv teevalik mõlemasse ja kaotust vaid selle kahe punktiga juba 4 minutit ja tasuks 19. positsioon 20 alustaja hulgas.  Ega enam palju hullemini minna ei saaks……

Ja siis saabus päeva esimene nael. Olles liiga hästi kaardis, läksin juba teel teise punkti planeerima ka teekonda neljandasse. Ja silm jäigi sinna pidama ja tulemuseks see, et kolmandasse liikumise asemel asusin teele neljandasse! Ja ka jõudsin sinna kenasti, piiksutasin ära ja olin endaga väga rahul kuniks selgus karm reaalsus……. Arvasin, et sellega ongi kõik ja DNF on kirjas, aga Vermo ütles, et tasub ikka kolmandat minna võtma ja äkki ei saa DNF. Kaks minutit pakki oli muidugi tõsiasi, aga lõpuni ma tulin ja medal jäi seekord 50 sekundi kaugusele. Piisas sellest ühest hetkelisest tähelepanu hajumisest ja kontrollimehhanismi puudumisest…..

Janek sai ka ennast kaarti sisse loetud ja ülejäänud trassil palju juurde ei kaotanud ja ronis lõpuks välja 8. kohale.

Sprint Võsul
See oli meie jaoks kõige raskem ala. Puhas orienteerujate pärusmaa, kus punktid on tihedalt ja ka kavalalt peidetud. Kõik vanad korüfeed olid meid enne starti maha kandnud, et need rattapoisid siin küll hakkama ei saa.

3 tundi stardini, tiirutasime rannas koos Janeki kaasa ja koeraga. Nalja sai ja igav ei olnud. Poes kohtasime eliitsportlasi taastusjooke varumas…..

Lauri Beilmann teab, kuidas tuleb tervist turgutada

Ja kohaliku resto ees toimib selline parkimiskorraldus…..

Rada oli hea, kohe väga hea. Üks parimaid, mida mina elus sõitnud olen. Lisaboonusena karantiiniala, kus tuli koos kõikide teistega töllerdada pool tundi. Nagu päris tiitlivõistlused juba……

M21 kaart (M40 sama kuni 3. punktini)

Ja ei midagi üllatavat – ka seekord said otsustavaks esimesed punktid. Eriti esimene ja kolmas. Neljandaks punktiks olin peaaegu et kätte saanud minut varem startinud ja lõpuks hõbeda võitnud Ain Fjodorovi. Ja veel 10 sek eespool sõitis lõpuks pronksi võitnud Kalle Metsoja, kes siis oli minust lausa 2 minutit varem rajale saanud. See oli mulle täielik šokk – ma ei saanud aru, mida need profid seal rajal teinud olid! Ees oli ju veel 13 kontrollpunkti ja see kõik oli juhtunud vaid nelja punktivahega!

Aga selle asemel, et neile saba peale tõmmata, võtsin rahulikult ja lasin enda tempos edasi kuniks suutsin absoluutselt kõige lihtsamas kohas täiesti valesse tänavasse keerata. Ja isegi see minutine viga (sprindis kalender) ei kukutanud mind veel pronksi kohalt välja, sest alguses sai nii palju edu sisse võidetud. Aga lõppes see kõik sellega, et finišile lähenedes oli rannateel hulk kärude ja lastega inimesi ees ja just selles kohas, kus oli nö finišijaam numbriga 100. Tee ääres, lihtsalt sõida mööda. Mina aga tegin slaalomit inimeste vahel ja olin pool meetrit liiga kaugel sellest, et piiks käiks. Korras, DNF kirja.

Katus sõitis. See ei ole võimalik, millist suurepärast võimalust konkurendid pakkusid. Ja sa lihtsalt ei võta ära isegi kui kandikul ette tuuakse. Ühe jalahoobiga lõin oma Giro kiivri puruks…… mõistlik tegu…..

Janeki muljed
Kõik algas suurepäraselt ja seda kuni kolmanda punktini, kus kammisin mustikate vahel ja otsisin punkti ~3min. Väike eksimus tuli ka kaardilugemisel, kui keerasin valest teeotsast sisse. Olin aeglane, kuna kihutades ei oska veel kaarti lugeda ja vead on kerged tulema. Rada oli nii lühike, et ei saanud veel kopsugi lahti.

Tavarada
Korüfeed ütlesid, et poisid, see on nüüd teie võimalus. M eliidi jaoks lausa 2 tundi kestev padukihutamine, M40 jaoks oli trass õnneks lühem –  u 28 km ja 1h 15 min. Toimus see kõik kuskil Ilumäel Palmse kandis ja põhiline maastik oli sihtidega mustikane männimets. Nagu ikka läksid mõned nõrgemad peale esimest päeva koju, aga kõik tugevad olid ka pühapäeval platsis. Tasuta ei kingitud midagi. Erik Aibasti võidu koefitsent kihlveokontorites oli u 1,15 ja ülejäänud meestel juba üle 5.

Kaarti nähes oli küll tunne, et mis nalja nad nüüd teevad. See ei ole ju EMV vääriline rada – anna sihilt sihile kuuma ja kõige kiirem ehk Erik võidab ja Fjodorov tuleb teiseks. Ja minu sõidukiirus oli tol päeval vaid hale vari sellest ratturi kuulsusest, mis meile Janekiga omistatud oli. Teisipäeval kontrollvõistlusel oli minek super hea ja suutsin isegi maailmameister Laurilt ühe 7 minutise sõiduetapi sekundiga ära hammustada. Aga just nüüd, kui seda kiirust vaja oli, seda polnud. Etappide kohad olid keskmiselt 3-5 vahel, kukkudes kuus korda lausa 7. pügala peale. Masendav. Neljas koht terendas juba silme ees ja peas vasardas, et võta vähemalt seegi ära, et on millest Andre Kulliga ja USA hokikoondisega saunas rääkida 🙂

Tarmoga koos rajale tuiskamas

DNF-i tõesti ei tulnud. Olin viimane startija, seega peale mahalugemist oli ka koht selge. See info, mis lauast laekus, lõi täiesti oimetuks. Oled esimene, 45 sek Aibastist ees. Seda emotsiooni oli kuulda vist teispool Tallinna. Ja siis teatab Janek, kes oli endale finišis juba hõbedast autasu 10 minuti jagu kaela riputanud, et ta hammustas lõpuks ikkagi pronksi ära. Medalid riputas kaela Janeki iidol ja kunagine treeningukaaslane Sixten Sild (Eesti Orienteerumisliidu president).

Kõik kiired ja vihased kabetasid ennast välja ühe ainsa prohmakaga, aga see-eest korralikuga. Piisas hetkeks kaotada keskendumine selles leitsakus ja oligi puuks. Ka Janek oleks võinud selle kulla vabalt ära võtta, aga üks 50/50 kenoloto teekonnal 14>15 valis tema selle vale palli ja mina õige. Julm, aga nii ta läks. Erik Aibast suutis ennast lausa kaardilt välja sõita. Sellest hoolimata vajutasid Erik ja Janek lõpuni ja suutsid ennast tagasi medalitele sõita. Küll alles viimasesse punkti minnes, aga ikkagi.

Ilmselgelt oli rahul ka üks teine rohkem ratturina tuntud mees nimega Tarmo Tarlap, kes hammustas enda põhialalt pea maksimumi, mis võtta andis M50 klassis.

Peale seda tavarada oli tunda muutust. Esimest korda võtsid korüfeed jutule, patsutasid õlale. Erik ei olnud sugugi pettunud oma hõbedas, pigem tundus, et tal oli rõõm näha uusi nägusid ala juures. Ja suured tänud korraldajatele, et sellised võistlused üldse toimusid!

Võistluste koduleht (tulemused, järelvaatamised jne)

Orienteerumisliidu intervjuud ja pildid

PS Kudos maastirattasõidu legendile Leho Ripsile, kes tuli EMV-le kuuldavasti oma elu esimesele ratta-o võistlusele. Vaatas, kohanes kaks starti, tegi nendes kõvasti vigu ja tavarajal oli juba valgusaasta kaugel viimaseks jäämisest edestades ka mitmeid orienteerujaid!