Vaude Bike Xdream 2019
Need harvad blogipostitused seiklusspordi üritustelt on meil seni kirjutatud nii, et oleks huvitav lugeda ka neil, kes ise joonel ei olnud. Teeme seekord vähe klassikalisema RO jutu ja võtame esimeses osas kaardi kohe päris molekulideks ning stopperi ka kätte.
Alvaro & Imre (The Good The Bad and The Ugly koosseisus):
Kell oli 9.36 reede hommikul ja Bike Xdreami stardiprotokollis ilutses võistkonna The Good The Bad and The Ugly taga endiselt vaid kaks nime – Alvaro (The Ugly) ja Joonas (The Good). Viimased kaks päeva olin kuulnud lugematul korral telefonikõne lõpetavaid lauseid “kindlasti leiate kellegi kolmanda“. Plaan segavõistkondade arvestuses kõrget kohta püüdma minna oli saanud ootamatu ja lõpliku maksahaagi. Tundsin ennast telefonikeskuses töötava müügitädina. Imre Ojavere kui meie klubi tippsõitja numbrit valides oli lootus kolmandat leida kahanenud nii u kükakil riisitera suuruseks, aga pauk tuli seekord just sellest harjavarrest! Mees natuke kogeles, aga kirjutas alla!
Stardieelne pooltund kulus maanteel korralikult sooja tehes ja Imrele elementaarseid tarkuseteri poetades. Peamine – kontrolli alati, et just Sinu kiip piiksub, sest ümberringi on neid rohelise kaardi valideerijaid tihtilugu rohkem. Ja punkte võib läbida ka 30 km/h mööda tuhisedes, ei pea pidurdama.
Väike adrekalaks esimestega välja purjetades
Eelmise aasta 11. koht andis kaasa nii GPS trackeri kui possa teises stardirivis. 70% esikümnes lõpetajatest põrutasid esimesena võtma meiega sama punkti, mis tekitas korraliku rattamaratoni efekti kitsal kergliiklusteel. Taha ei tohtinud vaadata, tuli usaldada, et kaaslased on saba peal.
Juhtuma hakkas ootamatult ja planeerimatult vara. Esimesed punnid olid mul peas, sest eelmisel aastal sõidetud Libahundi Jälg oli veel värskelt meeles ja kaart läbi töötatud. Imrel oli pauku jalas küllaga ja esimeste punktide perfektsest läbimisest enesekindlust ammutatuna, läks poiss minust mööda. Jõudsin hüüda vaid “Otse!!”, aga juba oli hilja – Poopuude järgi valele rajale keerates oli esimene pummi tõsiasi. Liidrid said minema u minutise vahega.
Libamisi rikkusime ka eravalduse puutumatust
Paar punni edasi ja loksusime nii u 5-6 koha peal. Saabus meie jaoks võistluse üks magusamaid hetki, kui segatiimides võitu jahtiv Hawaii Express meil ees kihutas ja ……. robaki karjääri sisse keeras. Libahundi Jäljel oli seal toimunud fättide osavussõidu lisaülesanne ja mäletasin seda sama hästi, kui oma naise sünnipäeva. Rainoga olime järgneva singli tol päeval võtnud ja nüüd oli 59. viiva teeotsa leidmine lihtsamast lihtsam.
Nende hetkede nimel tasub pingutada
Õnneks suutis õige teeotsa maha magada ka medalinõudleja Viimsi Sport ning saime neile korraks sappa. Järgmisest 60. punktist välja minnes moodustus 4 võistkonna grupp ning teed muutusid kitsamaks ja porisemaks. Läks armutuks possavõitluseks, kes ees saab olla ning vabalt jälge valida. Surusin ennast jõuga Eesti koondislase Marek Karmi selja taha, kes vedas Kert Martmad ja Taaniel Toomingut – kindlasti üks medalimõtetega rajale läinud tiim. Marekil väike oks kodaratesse ja libisesin ette. Nüüd või mitte kunagi – parajalt mitteveerev põllutee 53. punni poole ja vajutasin nii palju kui tuli. Ja saimegi pundi ribadeks! Imre keeras kruusal ka kohe peale.
Ja siis saabus see, mis saabuma pidi – minu “geniaalne” lõige. Peale pea igat võistlust näen hiljem, kuidas Tõnis Erm või Lauri Malsroos on teinud rajal tõeliselt geniaalseid lükkeid (ilma jutumärkideta) väljudes teedelt ja pannes hullu läbi metsa või mõne põllu. No pidi ju rajameister mingi sellise vimka ka seekord sisse programmeerima! Aga nii arvasin ainult mina, sest keegi teine sellist lõiget ei näinud. Mitte ükski võistkond…….
49>44 sai meile saatuslikuks
Seda nelja punkti sellises järjestuses võttes hävisime 2,3 km. Kosmos! Ja mis oli selle põhjuseks? See, et tegime planeerimist kahekesi – Joonas kaardi vasakut poolt ja mina paremat. Ja kokku pannes jäi 49/50 ning 43/44 paarid nendeks liitumiskohtadeks. Tulemus – kumbki tegi oma poole ideaalselt, aga ülemineku plaani eest ei vastutanud keegi. Pakasuha ma ütlen!
Viimased poolteist tundi kulus suures plaanis vormistamiseks. Hawaii tiim toibus oma ämbrist 60. punktist väljumisega ning püüdis meid tänu 2,3km lisapaunale uuesti kinni. Tundus, et asi jääb finišispurdi peale. Mis iganes sundis neid meile seda kingitust tegema, aga müstiline väljumine 45. punktist 42. poole jättis neid lõplikult ilma võimalikust esikohast segatiimide arvestuses.
Viimased kilomeetrid ja Imre oli minu sikutamisest kruusal täitsa suss. Tuhast tõusis meie vast kõige rattakaugem liige Joonas, kes vedas meid asfaldil lõplikult eest ära Marek Karmi dream-tiimilt. Uskumatu sooritus sinna lõppu. Vormistasime 8. kohaga absoluutarvestuses ühe korraliku tulemuse, mille üle oleks patt nuriseda.
Hilisemate võitjatega tegime sama pidi tiiru ja kätte said nad meid peale Vihterpalu mõisa. Imrel tuli kohe teine hingamine sisse ja suutsime tema toel Kull-Erm-Lepp triol taga püsida kaks punktivahet. Siis algasid aga raputavad hobuserajad ja jõujooned pandi julmalt paika.
Fotograafi suurepärane õnnestumine;
CCRM = alati lühike sõiduvorm
Vastupidiselt Andrega oli Imrel kaart peal ja üsna varsti hakkas mees biiti jagama. Kui trass kulges sirgetel, siis oli mees kaardis ja suutis parem/vasak kenasti ära tabada. Kudos!
Andre (Smells Like Team Spirit koosseisus):
Seekordne Bike Xdream oli eelmistest erinev. Ei olnud pohmakat ja sõitsin normaalse rattaga (meenutusi eelmistest koradest siin ja ka siin – toimetaja).
Need kaks olulist muutust olid põhjustatud sellest, et turjal lasus väiksemat sorti võidukohustus…. Nimelt tiim Smells Like Team Spirit koosseisus mitmekordne maailmameister ja muude tiitlivõistluste medalist Tõnis Erm, Eesti parim Emeri nimeline jalgrattasõitja ja üks linnu nimega mees olid endale võtnud selgeks sihiks see üritus ära võita.
Erinevalt eelmistest nädalavahetustest, kus paljud meist rataste toimivust Lõuna-Eesti erinevates mudavormides testisid, paistis Hartju-Ristis päike ja sooja lubas +14 C. Stage was set.
Esimesed ärevamad hetked tekkisid mõned sekundid enne starti, kui kõik teised juba üks jalg kinni stardipauku ootasid. Samal ajal oli Tõnis veel kõhuli maas ja planeeris rada. Siis tõusis püsti, kohendas lipsu, kinnitas kaardi alusele ja järgmisel hetkel oli start. Jõudis veel öelda, et ilmselt on meie rajavaliku algus teistest erinev.
Edasi läks nii, nagu Ermiga koos tiimis olles ikka läheb. Hoog võeti üles. Tegime Tõnisele tuult ja punktid jooksid kontole hirmuäratava ladususega. Esimene prognoos tuli umbes 30 min peal, kus Erm arvas, et sõidame selle ära 3.5 tunniga. Lisaks teatas ta, et „Nüüd peaks lähimatest konkurentidest kahe punkti võrra ees olema“. Kus kohast ja mille järgi ta seda arvas, ei oska öelda. Peale seda, kui olime ületanud jõe koolmekoha, kus algselt pidi olema 20 cm vett, aga oli üle poole meetri, tuli parandus – lõpu aeg 3.15. See oli hea uudis, sest äkiline algus oli meid vaikselt kätte saamas ja jalad hakkasid otsa lõppema.
Emeri on eraldistardi ja rattaorienteerumise sassi ajanud;
Andre tegevus kiirusel 40 km/h räägib ka enda eest – üks igati sobilik hetk selfie’ks
Kruusal liikusime siiski hirmsa kiirusega – Emeril oli TT lenks peal ja selline 37 km/h keskmist oli normaalne. Paar ärevamat hetke oli ka , kus oleks õnnestunud kontrollida vastutuleva sõitja kehalise konstruktsiooni vastupidavust laupkokkupõrke vormis, aga õnneks pääsesime.
Viimane parandus tuli umbes 2,5h peal, et sõidame alla 3.15 h graafikus. Siis saabus vahva punkt nr 46, mis osutus rattakande jooksuks läbi raiesmiku, võsa ja üle langenud puude. Mokk lõhki, jalad verised laekusime punkti – vaatamata kõigele ikka otsemat võimalikku teed pidi.
Finišikaare alt sõitsime läbi ajaga 3.08. Ladusalt ja kiirelt ning ilma suuremate vigadeta läbitud trass andis tulemuseks ülivõimsa esikoha.
Tiimi töö oli hea –seda tõdesime hilisemas analüüsis kõik.
Nukid!
Ja siia lõppu üks kaigas murtud südametele! Vat see on üks tõeline Xdream!
