Tuusula MTB 2023
Kas mõne medali soomlastele ka jätsime? Kui palju Raiko süüa jaksab? Kui palju kährikud kaaluvad? Kas Longerot kulus vähe või palju? Kõike seda ja palju muud meie Soome reisist.
Andre:
Tuusulas oled käind vä? Ma ka ei olnud enne. Keskmise suurusega koht Vantaa lennujaama lähedal. Mägesid väga pole, aga lubati kive ja juurikaid.
Lendasime laupäeva varahommikul koos ebakainete Läti hokisõpradega Viking Line laevale. Ma keerasin peale sööki kohe kajutis kummuli ja lasin mõnusalt sliipi. Toimis.
Tuusula on sadamast ainult 30 min sõidu kaugusel ja olimegi kiirelt kohal. Selles mõttes natuke parem kui Tahkosse või Syötesse sõita.
Erinevate asjaolude kokkusattumise tulemusena oli meie ööbimiskohaks korralik palee, kus oli võimalik ära eksida. Ikka selline korralik koht – 4 sauna ja mullivannid jne. Laupäeval tegime väikese rajaluure ja siis oli vaja Longeroid hävitada ja Girot ja hokit vaadata.
Andre eduvalem Soomes: Longero iga söögikorra kõrvale ja magustoiduks loomulikult Longero:)
Pühapäeva hommikul oli isegi korraks selline hõre tunne aga see läks õnneks kiirelt mööda.
Start nagu Soome maratonidel ikka – vali ise stardikoridoris koht. Minnakse rahulikult ja keegi ei tõmble, kõik on sõbralikud. Kuna sellel päeval tundus puhuvat keskmisest oluliselt tugevam tuul ja lisaks oli see alguse asfaldi osal vastu, siis vajus punt päris jämedaks.
Andre “Riide-ja lahinguvarustus”
Sinkudele jõudes eraldus kiirelt umbes 10 liikmeline rakettidest koosnev seltskond. Mina jäin sellisesse salka, kus olid meie klubi Margus, siis paari aasta tagune Soome CX eliidi meister Anti Kuitto ja veel paar põhjanaabrit. Tempo oli selline korralik ja umbes 25 km peal hakkas tekkima tunne, et kas sellist asja ikka 3h välja kannatab. Aga istusin seal ära ja kruttimine jätkus.
Erilisi suurte kõrguste vahega tõuse ei olnud, aga rada käis pidevalt üles-alla ja silmad pidi pidevalt lahti hoidma, et vigu ei teeks, maoli ei paneks ja tehnikat ei lõhuks. Trassi pikkus oli 68 km ja selleks pidime sõitma sinkude peal 2 ringi ja siis tuldud teed jälle asfalt mööda stardi alasse tagasi. Teisel ringil oli selge, et TP-sse saadetud pudel jääb minust sinna, sest ei olnud võimalik seda peatust endale lubada – see oleks tähendanud veel tikke jne. Läksin riskile välja, et 2 x 320 Maurten, eilsed longerod ja 2 geeli veavad mind koju ära.
Üks hetk sai Margus eest minema ja sommid võtsid rahulikumalt ning ma ei hakanud ka neid Margusele järgi vedama. Margus kadus vaateulatusest. Kui siis jälle sõitma hakati, oli tempo päris valus. Saime umbes 15 km enne lõppu Marguse kätte. Siis juhtus see, et Marguse rattal tuli kett maha ning pidi ilmselt juba ees olles põletatud tikke veel põletama, et tagasi meile saba peale saada.
Kui jõudsime asfaldile siis tundsin, et aeg on veidi põhjanaabritele näidata, kuidas asjad käivad ja tõmbasin ühe korralikuma Filter TT tõmbe. See oli vist piisavalt muljetavaldav, et keegi rohkem väga midagi teha ei soovinud. Kui asfaldilt metsa läksime proovis Anti kuidas meikäläisel jalad on ja ründas viimasel tehnilisel singli lõigul päris korralikult. Astusin talle kuidagi järgi ja tundus, et tagant rebenes kontakt Marguse ja teise soomlasega päris jõudsalt. Kui Antile järgi jõudsin, olin suht kastis aga arvasin, et Filter TT peab jätkuma ja lasin viimased ATP varud käiku ja kui Anti pakkus vedamise korda tõmbasin taas suht maksimumiga. Sellest piisas, et kui 2 km enne lõppu andsin märku, et Anti peaks vedama minema, olid tal asjad otsas.
Finišis olin M40 esimese ja kokkuvõtte 10. Seal selgus ka, et Imre oli teinud strongman act-i ja oli kogu 68 km sõidu purki toppinud. Raiko oli 7, Margus M40 II ja Leila N40 II. Mida veel vaja? CCRM Klubi poolt taas korralik esitus. Ilmselt aina keerulisem on klubi Soome võistlustele peale saada, sest me viime kogu mandi ära kogu aeg:)
Vaatamata sellele, et tõuse ei olnud, keris kellale pea 900 tõusumeetrit. Rada oli kiirelt sõites väga äge ja vaheldusrikas.
Õhtul lasime klubiga mõnusalt ketid maha. Oli meeleolukas väljasõit. Tundsin, et olin sellest puudust tundnud. Järgmine aasta uuesti.
Margus:
Mai viimasel nädalavahetusel võtsime oma klubiga ette reisi Soome, – Tuusula MTB maratonile. Laupäeval sinna, pühapäeval võistlus ja esmaspäeva hommikul tagasi.
Hommikul tegelesin mina laevas põhiliselt söömisega. Kui pudrud/peekonid sees siis panin rõhku pannkookidele😊.
Raiko ütleks, et moosi on kindlasti vähe võitu mu kookidel
Tuusulasse jõudes pakkisime kiiresti rattad lahti, kohvrid villasse ja läksime rada luurama. Osaliselt märgistuse ja osaliselt metsas toimetanud rajameistrilt saadud sõidujälje järgi tegime 2h tiiru ja saime raja iseloomust pildi ette.
Mulle meeldis, mõnusalt veerev kuid enamasti kivine ja juurikane singeldamine.
Õhtul tegeles igaüks oma äranägemise järgi võistluseks ettevalmistavate toimingutega. Kes manustas kaloreid vedelamal, kes tahkemal kujul.
Pühapäeval pärast hommikusööki tõime Rainoga võistluskeskusest numbrid ja kõik sättisid need oma ratastele. Meie villast oli võistluskeskusesse 3-4 km, nii, et kui numbrid peal siis saime kerge soojendusena stardialasse sõita. Väike tutvus veel raja lõpuosaga ja starti.
Stardigruppe neil seal pole ja põhimõtteliselt tuli ise endale koht leida. Esimesed kilomeetrid olid laial kruusateel ATV sabas. Metsa jõudes kiirendas ta vaikselt eest ära ja siis läks kühveldamiseks. Vahepeal oli küll pikalt vastutuulega kergliiklustee, kus võeti jälle väga rahulikult.
Kõigil oli aega küll ja küll, isegi Raiko suutis ennast ohjeldada
Pärast kergliiklusteed jõudsime sinkude paradiisi, kus oli vaja sõita kaks ringi. Kui sinnani olid vist kõik sõitjad veel suhteliselt suures pundis koos, siis sinkud hekseldasid gruppe väiksemaks. Mina jäin Andrega ja 3-4 soomlasega koos sõitma.
Tempo oli mõnus ja sai nautida naaberriigi kive ja juurikaid. Teisel ringil sattusin ühel kivisel tõusul pundi ees olema ja tegin paar kiiremat liigutust. Tundus, et teised lasid ikka sama „diisliga“ edasi ja tekkis väike vahe sisse. Sõitsin ca 10-15 minutit vahega teiste ees, kuid siis tundus, et nad on ikkagi tööle hakanud ja tulevad lähemale. Lasin natuke hoogu maha ja ootasin jälitajad järgi. Panime koos edasi.
Viimase TP juures suhteliselt suure kiirusega metsateel viskas mu rattale esihammaka ja keti vahele väikese puupulga, mis tõstis keti maha. Korraks käispeast läbi mõte, et proovin hoo pealt keti uuesti peale tagasi panna aga nähes, et ta on ikkagi vända vahel liiga krussis tuli seisma jääda. Puupulk oli ka veel hammaka külge ennast kinni muljunud.
Boksipeatus tehtud hakkasin oma punti jälitama, ei olnud üldse lihtne neid uuesti kätte saada. Pidin umbes 15 minutit põhjagaasiga laskma. Järgi ma neile siiski lõpuks jõudsin, kuid sealt edasi oli see sõit juba suhteliselt sabas rippumine. Raske.
Nii me siis lõpetasime oma teist ringi ja mingi aja pärast jõudsime uuesti samale kergliiklusteele, mille kaudu olime stardist tulnud. See pikk sirge Andrele meeldis. Mees lasi mõnuga kõik oma eraldistartideks treenitud watid korraga välja. Teistel jäi ainult pead raputada ja proovida tuules püsida. Asfaldiosa püsisime koos soomlastega ära, kuid siis pööras kerge tõusuga kruusateele, kus Andre jätkas oma eraldistardivõistlust. Mina oma 2x peenema ja jälitamisest väsinud jalaga seda asja enam ära ei söönud ja jäin ühe soomlasega maha. Viimased viis kilomeetrit lasime kahekesi koos. Kuni viimase järsu tõusuni. Selle lõpuosas lasi soomlane kuuldavale midagi karjatuse ja ropendamise vahepealset, – ilmselt tuli krambikoll külla. Jätsin ta seljataha ja surusin „maalisse“ (finish – toimetus), on ikka sõna neil välja mõeldud😊
Kokkuvõttes 12. koht ja M40 klassis Andre järel teine.
Oli hea vaheldus Eesti võistlustele. Ja sellest ei saa ma aru kuidas pisike Raiko NII palju süüa jaksab😊.
Raiko:
Esimese laevaga Soome minek ja kell 5 ärkamine on ikka tuksis teema, terve laupäevane päev oli täiesti “zombie” olla. Õhtune söögiorgia ja 2 gini, ning pühapäeva hommikul olin juba õnneks uus mees.
Pildilt on puudu fotograaf Andre, Taikki pool keha ning Anti, kes eelistas rajaluure asemel lõunast mullivanni
Kui Boschidel on ikka enne starti väike mandross sees ja stardis pulss juba 100 kandis siis seekord oli väga “chill” olla, 2 min enne starti oli veel pulss 58 ja väga ei stressanud.
Esimesed kilomeetrid olid rahulik tiksumine ja esimesele sinkule otsustasin esimeseks süstida. Imre kohe minu järel. Aga kahjuks unustasime vist suure tuhinaga ära, et peale seda oli veel mitu kilomeetrit kruusa ja asfalti, kus sommid meil tuules istusid 🙂
Esimesele õigele sinkule minnes jõudsime õnneks Imrega jälle kohtadele 1-3 ja niimoodi sõitsime päris pikalt, kuni Imre natuke rukki pani.
Peale seda läks Joni Savaste ette ja keeras rutska põhja. Minul seal enam väga pikka pidu ei olnud, esimesed ca 5 venda said eest ära ja võtsin juba käigu kergelt välja, mõttega, et ootan tagant Malva ja Kulli ära. Järsku läks aga rada nii lahedaks ja pulss jõudis ka juba alla langeda, et otsustasin ikka edasi kütta.
Punt oli meil ülikõva, ca 6 meest, kõik minusugused 60-65kg kährikud ja kõik megaosavad kutid. Niimoodi oli ikka täis nauding sõita ja aeg läks lenneldes, otseselt raske nagu ei olnudki kordagi , lihtsalt nautisin täiega 🙂
Raikot jälitav 60 kg kährik
Lõpu tõusudele jõudsime neljakesi ja oli kindel plaan poistele särk püksi panna, kuid vajusin eelviimasel laskumisel asfaldilt kruusale ja üks somm sai eest minema. Kokkuvõttes oma pundi 2 ja üldi 7s, võib rahule jääda!
Pärast sõitu meie üheksatuhande euroses, kaheksa sauna ja viie mullivanniga Villas veel väike grill, paar jooki ja jäähoki MM, oli tore!
Leila:
Nagu teistele, siis ka mulle jäid laevast meelde Läti jäähoki fännid, kes kell 7 hommikul alustasid õlledega oma reisi. Ning „Rootsi lauas“ ei jõutud pannkooke nii kiirelt küpsetada, kui meie neid hävitasime. Henri oli seekord kogenum kui Rõuges olles ja vitsutas ka pannkooke aga ikkagi tegi ühe asja valesti. Ta sõi neid kalaga, mitte ohtra moosiga ja see lõppes ikkagi jalakrampidega võistlusel.
Majutus oli meil uhke. Villad järve kaldal. Puudusid vaid helikopterid katusel, kiirkaatrid järvel, liutorud saunast järve. Kõik muu oli olemas.
Kui majadega oli tutvutud, siis läksime rajaluurele. Tuli välja, et rada alles märgistati aga õnneks saime tracki, see aga tähendas, et tuleb kambaga sõita. Krt, kui mina lähen neljateistkümne mehega rajale, kellest pooled on maratonides esikümnetes, siis homsele võistlusele ma kindlasti ei jõua ja minu võistlus saab kohe tehtud. Aga õnneks olid nad nii unised ja hoidsid tikke homseks, et suutsin kannul püsida.
Stardikoridori jõudsin viimasel minutil. Aga lasti kenasti oma “roosade” juurde. Vaatasin naiste näod üle aga ei saanud aru, et kes on N ja kes N40. Kõik tundusid noored ja kiired. Alustasin sõitu ühe neiu tuules, asfaldil jätsid mehed kahjuks meid kahekesi. Lobisesime natuke ja otsisime abiväge. Sinkudele jõudes pani neiu oma teed. Umbes 20-ndal kilomeetril hakkas pulss järjest langema ja mõtlesin, et appi 50 km veel minna. Sedasi ma lõppu ei jõua. Mulle oli see esimene maraton see aasta. Võtsin tempo maha ja tagant hakkas kostuma järjest sõnu „Oikealta, kiitos“, „Vasemmalta, kiitos“. Ja jäingi üksi sõitma. Rada meeldis väga, isegi vaatamata tuhandetele juurikatele ja kividele, mida kunagi kartsin. Sealsed sinkud oleks nagu ümmarguste munakivide rahe alla jäänud.
Teisel ringil nägin ees lähenevat tuttavat selga, – sama neiu, kellega alustasin. Ta oli kukkunud ja kurtis valutavat jalga. Jätkasime koos ja äratasime üksteist üles. Kumbki proovis teist maha raputada ja ei andnud alla. Sõit oli nüüd poole huvitavam ja kilomeetrid läksid kiirelt. Suutsin ta lõpuks sinkudel maha jätta ja asfaldile suure edumaaga minna. Seal hakkas ta aga aina lähenema ja ootasin asfaldi lõppu. Saingi esimesena metsa ja panin minema. Tänu vahepealsele puhkamisele jäi tikke ülegi. Finišis ootasid Margus ja Andre juba oma saagiga.
Selgus, et neiu ei olnudki nii neiu enam ja sai siis kolmanda koha minu järgi. Poodiumil mõtlesin, et hea, et esimest kohta ei saanud, prügikasti küll ei ole vaja😊
Reisist jäävad meelde veel kokkavad mehed, kõike ja palju sööv Raiko, Anti minu luksuslikus vannitoas potil istumas, Isa Ziili üritus villa ära uputada vannivahuga, Andre võime sõita Malvast kiiremini peale hunnikut Longerote manustamist ja palju muudki.
Lõpetuseks kaks olulist pilti:
68 km kiirem mees oli meie Imre Ojavere
Ziil: “Kui ikka nautida, siis täiega!”
Pildid:
Klubi erakogu ja Tuusula MTB fb leht https://www.facebook.com/TuusulaMTB
Tulemused: