TRC Põltsamaa 2010

Põltsamaa oli Prükkel kappide sarjas uus rada. Meie meestel polnud vähimatki aimu, mis ees ootamas. Kohale jõudes oli selge, et rada oli vägisi kuhugi püsti pandud – kruusateed ja trimmeriga põllule sisse veetud jäljed. Kahjuks üks läbi aegade mõttetum ja olematult tehniline rada. See aga sobis hästi meie raskekahurväele, kel jalas kõvasti purakat taoliste trasside jaoks. Kaido tõi lõpuks ära selle aasta esimese võidu oma klassis.

Võidumees Kaido:
Seekord sebisin ennast perekond Kauki auto peale, et saaks natuke lebotada ja pärast võistlust õllekest libistada. Kohale jõudes lõi päikene sellise latakaga vastu pead, et paha hakkas. Aga rajaga tutvudes selgus, et ratta seljas puhub nõrk tuulekene ja väga hullu polegi. Rada ise oli nagu Harku metsa tuha-kiirteed + väikene raputav põllulõik ka sekka.

Rahvast oli suht vähe, aga see-eest kõik julged ja tugevad olid kohal. Haanjamehed Mõttus ja Hirv on muidugi omaette kaader – nad tulid otse Pariisi 24H võistluselt, kus olid kell 12.00 oma sõidu lõpetanud ja võistkondliku esikoha võitnud. 3,5H hiljem olid nad jälle joonel. Kuna Molev peale soolo 24H võistluse võitmist Prükkelist loobus, siis nägin endal head võimalust kauaoodatud Sen1 esikoht näpata.


Tuli ära!

Sõidu alguses pani Kuhlap tuhatnelja minema ja 5-6 meest tema järel. Seda nalja kestis aga ainult 1 ring, siis läks viisik Mõttus, Hirv, Uuk, Põld ja mina oma teed. Õige varsti kiirendas Uuk ja läinud ta oligi. Kuna Mõttus vedas, siis sättisin mina ennast tema järgi teiseks, et oleks hea sõitu kontrollida. 3,5 ringi enne lõppu ründas Põld ja mina hüppasin talle järele. Haanjamehed jäid, aga mõne aja pärast hakkas Pait Hirv hirmsa hooga lähenema ja järgi jõudes kohe ka möödus. Proovisin ka korra järgneda, aga sellist motivatsiooni enam polnud ( kuna polnud minu masinaklassi mees) ja lasin tal minna. Sõitsime Ivo Põlluga koos lõpuni ja nii saigi minu selle hooaja eesmärk täidetud!

Poodiumimees Bruno:
Ilm oli ilus ja kohale jõudes, kuulsin, et rajaprofiil on mulle sobiv – paar tõusunukka aga muidu paras lajatamine.
Enne mind oli poisi – Lauri start, kus ta pidi poole rattapikkusega Alvaro tütrele alla vanduma! Tulemuseks III koht – pole paha.


Kieli keskellä suuta…..


Piltmõistatus – leia kolm CCRM sõitjat!

Meie stardis läks kõik nagu tavaliselt – Sussa jäi alguses kaugele maha ja mina lajatasin nii kus jõudsin. Oli vist teisel või kolmandal ringil, kui Anti mulle järgi jõudis. Mõtlesin, et nüüd on minu tähetund läbi, et kaugel ikka see meie “Merida tehaseesindaja” on! Aga võta näpust, uus Kona SCANDIUM raam oli mulle vist tiivad kasvatanud – laskumistel imesin ennast Antile uuesti järgi ja Sussale sai seekord särk püksi pandud. Oma masinaklassis, endalegi üllatuseks III koht, Kaido ja Haanja-Mõttuse järel – pole paha.

Alvaro:
Põltsamaa etapp sai ette võetud vaid suurest missioonitundest isand Prükkeli vastu. Lisaks näris hinges ikka teadmatus uue raja suhtes. Hommik algas hästi – sai põrutatud 3,5km kõrguselt pea ees alla. Õnneks ilma rattata, aga see-eest langevarjuga. Kiirus oli päris hea, tuli tahtmine kohe suu pärani ajada ja seda legendaarset nägu teha, kus morda laperdab :-))

Tagasi tulles sõidu juurde pole midagi nii põrutavat pakkuda. Tavapäraseid elemente nagu konkurendid, rada või juhtumised, mille üle siin heietada, oli pea olematult. Martin Loo alt pärinev järjekordne testiratas osutus kahjuks äärmiselt ebatöökindlaks seoses minu karjuva hoolimatusega tema vastu. Kergem oli esimest käikarit kasutada ülekande muutmiseks kui rohust ummistunud tagumist. Lisaks läks ka sisemine mootor keema ja poole maa peal tegin rahuliku südamega pikema boksipeatuse finishialas, kus võtsin pooleteiseliitrisest pudelist ülekere dushi ning chillisin niisama. Rota rong vedur Brunoga oli just silme eest kadunud ja mott kukkus kolinal läbi põranda. Ootasin liidri viimasel ringil ära ja sain kiiremini vilusse.