Tihedam võistlusnädalavahetus kuumaks köetud saunas. Juuni 2020.
Kui paljud veel Jaanipäevajärgses meditatiivses seisundis parmuhammustusi lugesid olid ärksamad sepikud juba sadulas ja joonel.
Tour De Rõugest Komo Kappini and everything in between.
Kõigepealt saavad sõna Tour de (Sauna-Parmu) Rõuge 2020 osalejad.
Raino:
Tuur. Rõuge Tuur. Metsarattameestele pole vaja seletada, pilt on kohe ees. Minul kaheksas, mõned on vahelt tegemata ka jäänud.
Etapp 1, 19 km, 314 tm.
Start Ööbikuoru keskusest, kümneste lainetega. Mingite teenete minul minek esimesest reast. Polnud just minu masinaklass, aga esimese kilomeetriga päris viimaseks ka ei jäänud. Teisest lainest startinud kibedamad paarissõitjad jõudsid järele enne esimestele singlitele jõudmist.
Uus 2 km-ne träck, mida sai mõlemat pidi sõidetud, meeldis eriti. Kuna möödumisvõimalusi seal peaaegu polnud, siis hiljem oli küll kuulda arvamusi, et ‘aga ma oleks pannud kui ruumi oleks olnud ..’. Mul vedas – sain oma tempoga seda teha.
Kuna 2 päeva veel ees, siis hoidsin natuke tagasi. Jalg tundus värske ja sõiduga rahul, 55 min kokku..
Siis kui parmud ei olnud veel söönu.
Etapp 2, 37 km, 463 tm.
Start Võrust pooletunnise autosõidu kaugusel, Piusa jõe orus. 500 m kruusamäkke start, edasi metsa- ja liivateed. Tolmu kerkis nii, et orienteeruda sai vaid eespool minejate turjade järgi. Liivased kohad olid eriti kuivad ja imevad, tuli ka korra jalastuda.
Kui lõpuks väiksemad grupeeringud tekkisid, oli meeldiv leida ennast Tarmo ja Evertiga samas pundis. Ja nii peaaegu lõpuni.
Vahepeal natuke juhtus ka – liikusime kolmekesi Tarmodega (Rei ja Ennok), tehnilisel kallasrajal näitas Ennok klassi ja veeres ära ja siis kohe järgmisel niidul tõmbas Rei järele. Mina püüdsin neil sabas püsida. Korraks läksin liiga sappa ja karistus tuli kiirelt – ei näinud üsna süütut kraavi ja viskas lenksu käest, üle raami risti ja korralikult külili. Õnneks jätkus sõit peale väikest toibumist.
Lõpupoole juhtus natuke veel – parm oli kuidagi prillide alla pugenud ja varjas terve vasaku ekraani Sekkusin liiga hoogsalt ja pidin seejärel prillide ülesnoppimiseks seisma jääma. Everti punt läks. Tarmoga liikusime veel mõnda aega koos, alles üsna lõpus sain üksi natuke eest ära.
See on nägu, kui sõber on just helistanud ja öelnud, et õlled on külmas ja saun on sees.
Etapp 3, 62 km, 1094 tm.
Nüüd pidi siis tuur peale hakkama, stardiga Ööbikuoru keskusest. Esimene kolmandik oli hea ja värske tunne, aga siis hakkas küte otsa saama. Jalad korras, pöörded nagu vaja, aga edasi ei liigu. Laupäevaõhtune tankimine oli seekord selgelt nõrgaks jäänud ja seda ei kompenseerinud mingi spordijooks ega geel. Jälle targem.
Aivar Lipu sabast olin juba ära kukkunud ja liikusin üksi.
22 km peal peale rattaga seinast üles turnimist oli veel märgistust. Ja siis äkki sain aru, et pole juba tükk aega ühtki linti näinud. Oleks pidanud rahulikult võtma, aga läks ikkagi rapsimiseks. Ühes suunas, teises suunas, ühele poole mäge, teisele poole. No pole enam linte ega nooli kuskil. Õnneks leidsin sarnase murega metsa vahel eksleva seltskonna, kus esimesed segapaarid üksteist jälgisid. Ja Evert ka samas pundis. Ühise töö tulemusena siiski rajaots võeti jälle üles.
Kaardianalüüs näitab, et minul läks ekslemisele Kurgjärjve/ Väikjärve kandis 8+ minutit. No ei tulnud hea tuju.
Edasi liikusime pikalt Evertiga koos kuni ilmus ülikõva minekuga (või siis pigem tulekuga) Janek Maidla. Tempo võeti üles…
Mõnda aega püsisin veel omadel sabas ja tulime just kolmekesi metsast kruusale, kus Maidlate pere ergutas. Ja äkki kuskilt kõrgemalt teatatakse Tarmo kajava häälega üle terve metsa, et oleme kolmekesi ja peab peal hoidma. Olime tõesti kolmekesi. Maidla lapsed ka kinnitasid 🙂
Mõne aja pärast pidin siiski lehvitama Evertile ja Janekile. Selle veduri diisel oli minu omast seekord võimsam. Eesmärgiks jäi lõpuprotokollis säilitada klubile kolm järjestikust rida, et oleks kena vaadata. See vähemalt õnnestus.
Seenior on veel Juuniorist ees. But not fo long…
Lõpetuseks –
Sõidu ajal liiga palav polnud, külm ka mitte. Aga Kubija hotellis oli õhtul võimatu und saada, toas oli olemine nagu leiliruumis.
Tänud Krissele värske joogi eest! See toimus just õigel hetkel ja aitas lõpuni.
Tehnika toimis 100%, vaid rohtu pidi vahepeal käikarist välja katkuma.
Õlad on jälle kriimulised, ikka hakkavad puud just valel hetkel üle raja minema.
Oli plaanis Ivarile natuke viriseda, et tuur seekord nii lühikeste etappidega. Peale viimast tõusu ja lõpetamist Ivarile vaid nukid, üldse ei virise.
Üldkohaga solo-14 rahul, viimaseks päevaks oleks pidanud paremini tankima.
Peab ka konstateerima, et tuuriga muutus perekonnas seis. Pikkade ja raskete mtb sõitudega oli 2019 seis veel minu kasuks. 2020-st alates tundub sellega paraku uus olukord olevat.
Pildid tegi Külli Leola
Evert:
Tavalisel hooajal tõenäoliselt ei oleks nii tõsisele gurmaanide üritusele sattunud, aga tänavu tundus ideaalne võimalus “varakult” MTB hooaega alustada ja võistluskilomeetreid koguda. Tagantjärgi olen otsusega minna ülimalt rahul, järgmine aasta kindlasti uuesti plaanis. 🙂
Päev 1: Rada oli mõnus vaheldusrikas, aga paraku stardisüsteem karistas korralikult neid kes esimest korda kohal. Sain rajale kaheksandast lainest mis tähendas, et peaaegu igal singlil tekkis pudelikael ning aja parandamiseks pidi ootama kruusalõike.
Isa, ma tulen! Ma saan su kätte!
Päev 2: Teiseks etapiks olid kõrged ootused, distants oli täpselt mulle paras (selline ca 1.5-2h) ja oli vaja endale tõestada, et ühisstardist suudan parema koha peale sõita. Enesetunne oli väga hea ja rada oli tegelikkuses veel parem kui ootasin (üsna kruusane ja palju kiireid lõike). Tähed joondusid ja jäin tulemusega väga rahule (9 võrra parem koht kui esimesel päeval).
Päev 3: Kui esimesed 2 päeva olid pigem minu teema kui tõsiste gurmaanide, siis kolmas päev oli kõigi juttude järgi pikk, raske ja palav – mida ta ka oli. Minu jaoks tõenäoliselt kõige raskem maraton elus. Pinget lisas teadmatus kas üldse ära kestan, sest tavaliselt üle 3h kestvate asjade puhul läheb minu jaoks võidu sõitmine keeruliseks isegi hooaja keskel. Plaan oli söömine/joomine korras hoida (kokku läks 4 pudelit, 6 geeli ja 1 magneesium) ja sõidu esimeses pooles võimalikult palju pundis loksuda, et teises pooles kohta parandada kui peaks jõudu üle olema. Gunderseni meetodil antud start lisas ka põnevust, sest täpselt minu eest startis isa Raino (ca minutise vahega) – mis tähendas, et kui ta kinni püüan on lootust kokkuvõtte protokollis esimene Einroos olla. Ca 20ndal kilomeetril panime pundiga kuskilt valesti (keegi oli vist noole ära keeranud), peale lühikest segadust ja otsimist hakkas paistma Raino, kes oli samuti valesti pannud ja otsis rada. Koos leidsime õige tee üles ja edaspidi liikusime koos erinevates puntides kuni ca 15km enne lõppu jõudis meile järgi ülikõva sõitu tegev Janek (kes oli startinud veel 4min pärast mind). Nii tekkis väike CCRM-i punt, kus liikusime koos ca 10km enne kui Janek järgmise käigu sisse pani ja me kahekesi jäime (endalegi üllatuseks kannatasin ära, õnneks oli piisavalt püssirohtu alles jäänud). Finišisse tulimegi kahekisi ja Raino kohe pärast meid, seega lõpuprotokollis oli ilusti 3 CCRM-i rida järjest. 🙂
Einrooside saaga leiab oma paratamatu lõpplahenduse.
Kui clubbersis tavaliselt teatud seltskond vingub, et liiga palju kruusa oli, siis selle sõidu kohta seda kindlasti kohe öelda ei saaks. Ise arvan, et oleks võinud rohkem olla. 🙂
Tänud korraldajatele toreda ürituse eest!
Pildid tegi Külli Leola
Tarmo:
Jaanipäeval saadud kõhu jama pani minu osalemise TdR-l suuresti küsitavaks. Neljapäeval keeras ja kruttis sees päris koledasti ning paar ööd jäi ka magamata kuid reede hommikuks oli olukord parem ja otsustasin ikkagi proovida .Reede õhtul Rõuge Ööbikuorgu jõudes olime Krusaga mures, et ei võtnud varrukaid ja sääri kaasa. Rõuges näitas “ainult” +24 versus Tartu +32. Õnneks oli proloogi pikkus ainult 19km. Varbad veidi külmetasid, aga päris ära ei külmunud. Lainetena start mulle meeldis (see võiks nii jäädagi). Startisin 4. lainega, sättisin ennast Peetsi tuulde teisele possale ja kukkusime kühveldama. Umbes 1km peal oli midagi mudaaugu laadset, kus lõunanaabri tugev mehepoeg üritas mulle kohta kätte näidata, aga läks korralikult lappama ja rahvusvaheliste vandesõnade koolitus sai alata, kuna enamus sõnad olid mul selged, siis ei jäänud sinna kauaks studeerima.
Kui ventiilid ja tihendid veel pidasid.
Esimesel tõusul vajutas Peets kõik oma kevadel Hispaanias korjatud watt-id pedaalidesse ja kadunud ta oligi, ma isegi ei üritanud. Edasi kihutasin enamus ajast üksinda, sai möödutud eelnevates lainetes startinud Hr.Harand’ist, siis Dr. Reps edasi Hr.Maidla, Hr.Grisha, Hr. Arvi Romandi ning Hr.Luiks. Igav ei olnud. Ennem Jürihanit sain veel kätte Porteri trio koosseisus Hr. Lung, Hr.Tarlap ja teisi järele ootav Hr. Grünberg. Sealt edasi täiesti üksi lõpuni.
Proloogi rada mulle meeldis, tervis pidas ja põhja alt ära ei löönud, seega stardime ka teisele etapile.
Piusa Ürgorg koos singlite ja paljude liivaste radadega. Stardist tõmbas sellise tolmu ülesse, et eesõitja ratast ei näinud ning turvalisuse kaalutlustel võtsin hoo veidi maha ja ega hingata ka väga midagi selles paksus tolmus ei olnud ning jalad olid ka kui pakud all. Noor Einroos tõmbas kohe täpiks. Me vanema Einroosiga jäime rahulikuma tempo peale. Väga midagi põrutavat seal ei toimunud. Ennem Piusa Ürgorgu olime saanud kokku pundi, kus olid Tarmo Rei, segapaaride liidrid Uibokand/Kallari, klubikaaslane Einroos ja veel mõned tublid kaaskannatajad kellele “külm” liiga ei olnud veel teinud. Ennem ürgorgu tegin väikese kiirenduse, et olla singlitel ees. Esimene tõus ürgoru kaldast ülesse ja siis otsa veel jooksukas. Tõmbas kopsu täitsa kinni, aga järgnevad tehnilisemad singlid järskude laskumistega andsid mulle väikese eelise. Minuga koos tuli kaasa ainult Hr. Rei. 28km-ks olime väikese vahega eest ära saanud, aga siis hakkas minul raske. Tarmo küll utsitas enda tuules vajutama aga ei miskit, olin kui vana auruvedur moodsate kiirongide ajastul. Sõideti mööda nii vasakult kui paremalt.
Äire! Äire! Leke alumisel tekil!
Nii kestis ca 3 km, siis hakkas veidi parem ja hakkasin uuesti vaikselt lähenema ees paistvale Rainole. Ja siis see juhtus, kraav + järsk kallas, käiguvahetusega veidi hilnemine ja viskas keti alumise litri ja korvi vahele korralikult kinni. Nüüd võis alata vampiiride tants ja trall, sellel ajal kui mina n….in ketiga, imeti minult mitusada grammi verd vähemaks. Need kuradi parmud olid nii suured, et koostööd tehes oleksid nad võimelised jäseme otsast närima ja selle ära viima. Kui lõpuks liikuma sain siis oli minust vähemalt 200g verd välja imetud ja kulmu juurde auk näritud kus kohast verd edasi nirises (lõppu jõudes kõik arvasid, et olin risu pannud, et verd jookseb :D) aga uut jõudu lõpuni pingutamiseks andis selja tagant paistma hakanud Tarlapi siluett. Suutsin ikkagi kohta hoida. Suplus Piusas oli kui kirss tordil, suurepärane.
Kuid õhtul hakkas toimuma. See Jaanipäeva jama tõstis jälle pead. Seest keeras ja kruttis, rohkem aega veetsin peldikus kui kuskil mujal ja järgnev öö möödus samamoodi. Kahjuks pidin hommikul raske südamega tegema otsuse, et ei stardi viimsaele etapile. Veetsin järgmise päeva teistele kaasa elades ja 30km-l värskendavat vett pakkudes.
Igatahes järgmine aasta proovin jälle
Tulemused:
1. Toomas Leppik
2. Joonas Maanurm
3. Priit Tuisk
…
21. Evert Einroos
22. Janek Maidla
23. Raino Einroos
…
Ülejäänud klubi võitlejad kas DNF või DNS
27.06 toimus ka Husqvarna XCO etapp Valgehobusemäel.
Stardis olid ka meie XCO tüübid Imre ja Raiko, kes näitasid teistele kuidas tegelikult asjad käivad.
Tulemused:
Sport klassi tihedas kahemehelises heitluses seljatas Raiko lõunanaabrite lootustandva noore.
1. Raiko Kaldoja
2. Edmunds Darznieks
SEN1 klassis ei leidunud vastast aga Imrele.
1. Imre Ojavere
2. Aivars Darznieks
3. Dmitri Rusovitš
Fotod: Eerik Överus
28.06 pandi punkt Aerobike Filter Temposarjale.
Viimane etapp toimus Viimsis hea teekattega rajal.
Klubist olid kohal meie ainuke TT mees Andre.
Andre:
Ütlen ainult kahte asja. Kui sa teisipäevl sõidad üksi 300 km ja lõpetad kusagil Vene piiri ääres parmudele söögiks langedes, ei taastu (vähamelt mina) 4 päevaga ära.
362 W ja 45,2 km/h keskmist annab tänapäeval edetabelis 19. koha.
Aaa, ja kõigile statistikutele, eriti Alari Kandlele. Ilmselt olen kokkuvõttes neljas, üldis 10 (olengi – kinnitatud 01.07.20). Kindlasti küsige midegi selle kohta.
Cycling Tartu ja koondise liikmetest kubisev stardilist nihutas reaalsuse 19. pulga peale.
Foto: Kristjan Kivistik
Komo Kapp Keava MTB
Kaido:
Selle hooaja esimene võistlus ja kohe saunas – auto näitas päikese käes mõnusad 36 C. Läbida tuli 2x21km ringi, kus algus ja lõpp metsas/mägedes ja vahepeal enamjaolt kiired metsa-, kruusa- ja asfaltilõigud.
Meil, erinevalt kohalikest KoMo meestest ja Andres Maaritsast, oli Taikkiga raja eelluure tegemata ja ega seal enne starti ka väga soojendust polnud tahtmist teha. Niipalju teadsin, et stardist minnes tuleb asfalditõusul eespool olla, sest järgnevatel sinkudel oli möödumisvõimalus kehvake. Sättisingi ennast 5.possale, sest eespool olid minust kõvemad tallajad Kaido Pesor, Andres Maarits, Rene Kübar ja Kert Rungi. Ühel järsemal metsatõusul korraldas Maarits jooksuka ja Pesor koos Rungiga said eest minema. Kruusale jõudes olime kolmekesi koos Kübara ja Maaritsaga, tagant ka juba vahe sees. Kübar võttis oma eraldistardi küüru selga ja hakkas vajutama. Maarits kukkus varsti tagant ära ja jäime kahekesi. Võtsin ka mõned vahetused, aga Rene vedas ikka väga valusalt ja ühel tõusukesel tekkiski meil vahe sisse. Mul polnud sellele vastust ja jäin üksi tiksuma – pool ringi oli veel minna. Tagant ei paistnud ka kedagi.
Esimese ringi lõpus, kui rada uuesti Keava mägedes tiirutas, olid äkitselt Taikki ja Maarits mul tagarattas. Proovisin allesjäänud metsalõigul kuidagi ees püsida, et siis kruusale jõudes Taixile teatepulk üle anda. Taix, kes enne sõitu rääkis midagi 80 protsendiga sõitmisest, ei mäletanud sellest enam midagi ja vedas nagu Kübar esimesel ringil, ainult selle vahega, et teistele vahetust ei pakkunud. Mul ei pidanud lõpuks närv vastu ja viipasin minu tuules mõnulenud Maaritsale, et nüüd oleks vaja Taikkile vahetust. Õnneks Andres seda tegigi ja nii sai Taix ka vähe selga sirutada ning andsin talle infot, et meil käib sõit viimasele poodiumikohale M40 klassis.
Kuna keegi seal pilti ei teinud jääb üritust illustreerima see jäädvustus Komo Kapist aastast 2009
Ma endal ei näinud väga võimalust kaasa rääkida, kuna olin ennast esimese ringiga suht kooma tõmmanud. Aga ringi lõpus, enne viimasesse Keava sektorisse sisenemist ütles Taix, et peaksin ise proovima ja selle poodiumi klubisse jätma – ei oleks tahtnud Maaritsale seda lõbu pakkuda. Panin siis asfalditõusu lõpul oma viimased jõuvarud käiku ja sisenesin metsavahele esimesena. Sain väikese vahe sisse ja suutsin seda lõpuni hoida. Taix tuli peale mind u 20sek ja Andres kaotas omakorda poole minutiga Taikkile. Seega klubi seisukohast lõppes sõit hästi (poodiumiga), sest ega sel päeval midagi rohkemat võtta polnud. Autasustamisega ei hakatud seal põrgukatlas vaeva nägema ja jääb järgmise etapi peale – korraldajate poolt hea otsus. Järgmisel etapil näeme!
Tulemused:
1. Kert Rungi
2. Rene Kübar
3. Kaido Kriisa
4. Taikki Tillemann