Tartu Rattamaraton – ratturite laulupidu


Alvari totaalne muutumine

Kaido: Hommikul kell 7 äratus, hommikusöök ja soojenduseks sõit koos Tõnu, Ergo ja Marioniga meie staabist Käärikul stardipaika Otepääl. Soojendusel saime Marioni pulsi ikka üle 180, aga loodan, et see võistlusele olulist mõju ei avaldanud.
Startida sain üsna eest (grupp 101-200) ja tänu sellele ka hästi minema. Alguses on ikka kõva kihutamine ja armu eriti ei anta – pingutus on piiripealne ja kes ära ei kannata, see peab hoo maha võtma. Mina kannatasin kuni 40-45 km-ni ja siis tundsin, et nii ma lõpuni ei jõua. Olin valmis juba jala sirgu ja grupil minna laskma,kui minust tuiskas mööda hea konkurent Poola tuurilt  – August Tillo. Pean teda oma lõpptulemuse eest kõvasti tänama, sest Aux oli mulle väga pikaks ajaks ainsaks veduriks ja kõvaks motivaatoriks, sestap hoidsin temast tahtejõu ja hammastega kinni. Rada oli kohati porine ja libe ning minagi oskasin ühel sellisel lõigul külje maha panna. Lõpupoole tekkis meil 10-meheline punt, mis üsna arvestatava kiirusega liikus ja surijaid neelas. Umbes 5km enne finishit tõmmati ka see punt ribadeks ja mina koos kahe konkurendiga pääsesime eest. Viimasel kahel km-l otsustasin ise vedama minna, et püüda 100m eespool sõitvat ratturit (nii pikalt vedada oli viga), aga kätte me teda ei saanudki ja nii jäi lõpuheitlus finishisirgele, kuhu mina väljusin kolmikust esimesena. Tagasi enam ei vaadanud ja panin välja kõik, mis veel võtta oli ning minu õnneks keegi kõrvale ei jõudnud. Nii ma lõpetasin selle raske ja pika ( 3h14min) maratoni oma parima tulemuse ja 108.kohaga. Tänada tahaks Madist, tema vanemaid hea söögi, ööbimisvõimaluse ja sauna eest ning oma kallist naist Veronikat, kes mind rajal jootis ja kaasa elas.



Alvar: Kuna ma eriline sirgelõikaja ja tuuletallaja ei ole, siis pole TRM juba pikemat aega sportlikus mõttes mingi eesmärk olnud. Kõik sai alguse vist neli aastat lõhutud kummidest, mis kukutasid stardinimekrjas tagumisse otsa ja sünnitasid uue idee, kuidas leida motivatsiooni TRMiks. Seekord sai starditud ühise hokimeeskonnana Kehra Snaipers koos Jannoga. Nagu ikka oli eesmärk Kuuse Lempsi pildikasti saada ja juba teist aastat järjest eemärk luhtus. Stardis polnud veel midagi pahaendelist peale kahtlaselt suure mudakoguse, mis ennustas pikemat sõitu. Kuid et sest nii pikk tuleb, ei osanud uneski näha. Varustatuna kiivri, keha- ja jalakaitsmete, meeskonna särgi ja trippidega sukkadega, lendasime vapralt paarisajast mesikäpast juba esimeste kilomeetritega mööda. Edasi pidime tempot vähehaaval alla kruvima hakkama ja pikemaid hoolduspause toidupunktides tegema. Langesime sõidu viimases kolmandikus veel seni uurimata ja tuvastamata ratturite klassi, nimelt tummahammaste ja zombide klassi. Kui Mesikäpa klassis oli rõõmus sõita, siis seal oli suht nüri. Klaasistunud pilkudega ja surmtõsised tegelased liikusid täiesti surmvaikselt mööda teed. Keegi ühtegi nalja või sõbralikku pilku ei visanud. Ainult sõiduvõtted sarnanesid neil Mesikäppadega – laskumistel tardunud jalad ja plokkis pidurid, enne tõusu kohustuslik 5 sek ilma vändapööreteta ja siis väike hammakas eest sisse jne jne. Ainuke motivaator oli lõbus publik, kellega sai rattale monteeritud udupasunaga suhelda. Lõpuks olime päral enamvähem 5 tunniga. Oi per**le, kui kanged olid kael ja õlad raskest kiivrist. Eriti lõbus oli meil toitumisega. Jooki tuli võre vahelt sisse pritsida, pool läks suhu, natuke silma ja ninna ning ülejäänud särgi vahele. Banaan ja kohuke mahtusid aukude vahelt sisse, aga kurgi ja saia jaoks tuli mask avada. Järgmine aasta jälle samas vaimus, olen kõiksugustele ogaratele pakkumistele avatud. Olen muide endiselt TRM-i kuldses nimekirjas, kel kõik pääsukesed püütud, nüüd siis kümme. Enne 25 vist ei lõpeta. Hahahaaaaa


peaaegu stardivalmis

Madis: Seekord oli päris sarnane seis aasta alguses toimunud Viljandi Elioniga. Sõita lihtsalt ei jaksanud. Kui kuskil vähem kui pool oli sõidetud käis peast tõdemus läbi, et kas nüüd edasi mõistlikult ja rahulikult või siis keeran paarikümne kilomeetri pärast lihtsalt boksi ära. Kuna ilm oli suht jahe, siis jooki palju rohkem ei kulunud ka kui kaasa oli võetud ja lisaks kulusid paar kaasavõetud banaani ilusti ära. Lõpus jõudis Tõnu tagant järele ja läks ka hooga mööda. Tehnikaga läks ilmselt õnneks – pärast Käärikul ratast puhastades kumm vilises, hea et sõidu ajal vastu pidas. Järgmine aasta uuesti:)

Raul: Seekord siis oli tiba pori kah raja peal ning tuul oli ka vastu. Aga lätlased vedasid kogu aeg, hea neil tuules sõita ja pärast pesin puhtaks ennast ja esisaja sisse ei mahtunud ja siuksed muljed siis.

Ergo: Laupäeva hommikul Madise suvilas ärgates tundus, et tuleb ilusa ilmaga võistlus.Algus oli lootustandev. Sõitsime soojenduseks Käärikult Otepääle rattaga, jõudsime täpselt stardiks ja kahjuks ei olnud enam võimalik geelivarusid kohapealt soetada-kõik oli otsa lõppenud.Niisiis läksin rajale suht tühjade kätega.Stardis oli jahe, ennustasin et lõunaks on tunduvalt rohkem plusskraade ja seeläbi erilist pikka dressi selga ei jätnud.Siiski oli see suur viga. Sõidu ajal oli jalgadel jahe ja puhus suur tuul, keha võistlustemperatuurini ei küündinud ning erilist tulemust ka ei tulnud.Eesmärk 300 sisse ennast mahutada tuli lükata järgmisse aastasse. Muidu meeldis veel stardis see nostalgiline TRM hümn ja finisis kuum supp.

Tõnu: 30 sekundit peale ava aaria mängima hakkamist üle stardijoone saanud, kulges kõik edukalt – ikka ettepoole. Kusikil 30-nda km paiku tundsin, et jalad lähevad pakuks ja lihased valusaks, niisiis, oli alanud matkasõit. Avanes võimalus tutvuda tagantpoolt tulijatega. Lõpujoone ületasin nelja tunniga.



Marion oli N-Eliidi litsentsiga naiste seas 9. ning teenis endale sellega 33 ehtsat eurot 🙂

































108.

Kaido 3:14:33.4

142.

Raul 3:18:09.5

359.

Ergo 3:37:17.9

820.

Tõnu 4:04:47.3

824.

Madis 4:05:14.1

1327.

Marion 4:29:46.4

1874.

Alvar 4:59:37.3


Protokoll

vaata ETV uudist