CC Rota Mobilis

CC Rota Mobilise liikmetele jääb tihtipeale kodupinnal toimuvatest võistlustest väheks ning minnakse piiri taha adrenaliini tootma. Chopin, Kowalczyk, võõrtööjõud, Sudety MTB Challenge– need kõik on pärit suurepärasest riigist nimega Poola. Täna keskendume viimasena nimetatud asjale, ehk “Poola Tuurile“. Taikki vaatas asjad üle kaugel maal ja näitas kuidas asjad tegelikult käivad ning talle oli abiks Kaido.

Taikki:

Umbes miljon aastat tagasi, täpsemalt 14.02.2006, ilmus velo.clubbers.ee foorumisse üleskutse, kus vajati ühte kodanikku Author BikeChallenge nimelisele häppeningile, asukohaks Poola „põrgu“, täpsemalt Poola-Tšehhi piiriäärne maalapp. Noore inimese näpud käisid kiiresti, reaktsioon oli veel hea ning õnneliku saatuse tahtel, sellest hetkest ka minu iga-aastased (ühe erandiga) välismaised tuuritamised  alguse said. Enamus sõitudest on seesama tuur, küll nüüd juba teise nimega ning ka erinevate formaatidega, korra olen „eksinud“ konnasööjate Transmauriennile ning tsehhide Trilogyle. Etteruttavalt võin öelda, et 2016a masterplaan sai õnnistuse.

Startisime 23.07 kell 22.00. Väga täpselt, nii nagu planeeritud. Juhtuma hakkas Bauskas, kui Läti korravalvurid meie bussi kinni pidasid kiiruse väikese ületamise eest. Konks oli parajasti sangas, andis load kontrolli ning jäime mahalaskmist ootama. Onkel tuli tagasi ja palus Konksul järgneda nende palju „ilusamasse bussi“. Ma jõudsin ka korraks välja hüpata ja nature calls asju ajada. Andruse saabudes saime teada, et tal load aegunud ning pmst oleks võinud nad hommikuni meid lõunanaabrite madratsitel hoida kuni staršina tööle tuleb. Õnneks piirdus asi 50€ ning teadmisega, et ka mulle oleks võinud kuni 100€ väänata. Inimene õpib kogu elu.

Järgmine juhtum oli laupäeval, kui tahtsime natuke trenni teha. Hommikul kruvisime rattad kokku, kuid enne, kui jõudsime sõitma minna, hakkas sadama. Me ju pehmod ning vihmaga ei sõida! Kolasime niisama ringi, käisime söömas. Õhtul asi tahenes, viskasime kodinad õiged selga ning start. Kuid Sanderi XTR Di2 ei tööta! Hommikul oli kõik ok. Aga nüüd puuks. Ei aita toksimine, koputamine, silitamine ega miski. Jätsime ta pusima, tegime ca 45 min sõidu. Aga XTR polnud siiani häält sisse võtnud. Õnneks oli meil varusid kaasas, Sander monteeris kokku 9sp, 10sp ning ka 11sp, samuti Sram-Shima kombo seti, sai tööle 7 käiku! ning sõitis sellega nii proloogi kui esimese etapi. Hiljem sai Kaido käest shifteri, tõmbas selle nipukatega lenksu külge ning 10 käiku olidki olemas. Töötas!

Käesoleva, 2015a, Sudety MTB Challenge sõidu formaadiks oli 1+6, ehk proloog ning kuus etappi. Start-finiš Stronie Slaskie’s, õnneks ka proloog ning esimesed 2 etappi. Alles kolmanda etapi lõpp oli teises linnas. Pika ja väsitava nädala jooksul on krdi hea, kui iga hommik ei pea asju kotti pakkima ning õhtul jälle lahti kõukima.

Proloog. 15km ning 430 tõusumeetrit. Esimesed 7km tõusu: asfalt-kruus-metsatee-asfalt, siis 8km allamäge, korralik kivine-juurikane downhill laskumise alguseks. Kõik oskused, mitte et mul neid üleliia oleks, on unustatud, Eestis lihtsalt pole selliseid asju võimalik harjutada. Väike ikaldumine.  Siis juba heinamaa, lihtsamat sorti mets (meie mõistes korralik sinku) ning kruus. Tegelikult lahtine väike kiviklibu, mis vägisi Pokumaale tahab kiskuda (laenasin tsitadi Hr. Kuldarilt). Lihtne 🙂

Esimene etapp. Kolm tärni (kuus on maksimum) Algse 65km ja 2400 tõusumeetri asemel, olid – minu õnneks – korraldajad sunnitud etappi lühendama 58km ja 2100 tõusumeetrile. Lühidalt oli etapp väga vaheldusrikas ning äge, enamus sõidetav (kasutasin 32T ovaalset ning 10-42 kassetti). Raja keskel oli üks ebanormaalne laskumine ka, nurk ei olnud väga loodist väljas, aga see-eest õige pikk ning keegi tarkur oli sinna munakivid kaevanud. Aga mitte lihtsalt Tallinna vanalinna munakivid, vaid 2-3 korda suuremad. Plin kuidas raputas, ma olen kindel et aju käis vahel kaelatorust allpool külas. Lõpu downhilli esimesel osal korraks ikaldusin, kivid segasid ja nurk oli ka päris loodis väljas, nii mõnigi pani seal „mustikatesse“. Esimest ja viimast korda kadusid pidurid ära, õnneks sain enne järsku pööret ikka pidama, muidu kolistaksin vist siiani mäest alla. Päris lõpp sama proloogiga – heinamaa, mets ja kiviklibu.

Teine etapp. Kaks tärni. 67km ja 2100 tõusmeetrit. Paberil tundus asi lihtne, sain hästi minema, kõik sujus. Tuju oli hea, rada ok. Unustasin vana tõe – hea enesetunde pärast pole vaja muretseda, see läheb üle. Rohkem ei mäleta, lõpp oli väga raske, finišis oli tunne, et rohkem ma edasi ei sõida.

Kolmas etapp. Nüüd keeras ära, viis tärni, 68km ja 2200 tõusumeetrit. Väga pikk, ca 20km järjest Poola-Tšehhi piiriäärset juurikalist-kivist-tehnilist sinkut, väga järskusid (15-20%) tõusupõkse. FS-i meeste leib. Üks laskumine oli nii pikk, nii juurikaline, nii kivine, et lihtsalt ei jõudnud enam rooli hoida, pidurdasin hoo nii maha, kui sain ning et pikali ei kukuks ja „puhkasin“. Lõpus vana hea laskumine Bardosse, väga kihvt. Emotsioon taevas, seda me ju sinna otsima läksime. Puhas MTB! Raske aga äge päev lõppes mõnusalt, hotellis oli väike Spa, sai mulistada ning pekki pehmemaks leotada.

Neljas etapp. Viis tärni, 51 km ja 1850 tõusumeetrit. Tärnidega oli mu meelest natuke liialdatud. Panin ennast vaimselt valmis pikaks tööpäevaks, tegelikkus oli teine, lausa kõige lühem, kui proloog välja arvata. Algus oli hea, sitsisin meie esipaari Janeki-Tarmo ning Aivari tuules. Kui asi metsa läks, siis enda suuremat sorti kerega, hakkasin maha jääma, järsud tõusunurgad hakkasid jalgadele, enam polnud seda värskust ca 20-25% (maks nägin 33%) põksudest üles pressida (võib-olla 30T oleks). Aivaril ka polnud kõige parem päev.

 

Etapi sisse jäi, samuti vana hea tõus (Aivar libises vaikselt eest), küll lai ja mitte väga viltu, aga väga tehniline, majaka juurde ning sellele järgnev tehniline laskumine. Oskasin ühel juurikal natuke liiga pidurdada ning külili lõpetada, õnneks isegi mitte kriimu saada. Peale tehnilise osa lõppu, järgnes jälle kiviklibu laskumine. Seal aga tuli üks kivi või mõni tema teravam sugulane mu tagumist rehvi kimbutama ning torkima. Õnnestus krt. Jäin seisma, loksutasin jooksu. Alguses tundus, et piim lappis ära, balloonist õhk sisse. Aga pekki, ikka sisises välja. No ja siis lohv sisse ning umbes  umbes… kaua aega pumpamist, sain viimased ca 8km ilusti lõpuni. Igaõhtusel rattalakkumis festivalil, viskasin oma kulunud FastTraki (S-works mudel) minema ning panin Aivari käest saadud samanimelise Control versiooni alla. Eelmisel õhtul andsin kaasavõetud RacingRalphi Tarmole, kes oli oma rehve lõhkunud. Elamus omaette oli ka söömine, ca 6eur praes oli šnitsel samasuur, kui lendav taldrik. Andis sisse vohmida, tõeline challenge.

Viies etapp. Neli tärni, 75km ja 2100 tõusumeetrit. Eilne õhtune šnitsel oli terve päev loksumas, suht sant enesetunne oli. Suurt rajast ei mäleta, kui siis ainult seda, et finiš oli mäe otsas, samuti rattapesu. Puhus kõle külm tuul, õnneks oli Karinil autos tekke seniks laenata, kuni Kaido jõudis ja soojad riided selga saime. No ja Janeki nägu, valgem kui A4 paber, juttu ka ei tulnud. Põhjuseks viimastel kilomeetritel otsus sõita tööriistamarketist läbi ning korralik kuvalda hankida.

Kuues etapp. Viimane! Vaimselt kõige lihtsam hommikul riideid selga sikutada. Aga siiski raske, neli tärni, 82km ja 2200 tõusumeetrit. Esimesed 37km oli tõeline Elion, vaid alguse tõus oli pikk, sellega erines. Laiad metsateed, asflati, korraliku kruusateed. Mõnus kihutamine vahelduseks. Tundus, et äkki siiski saab kiire päeva kirja.

Hehh, tühjagi. Alguses külavahel asfalt, siis heinamaa (aga mitte ATV-ga lihtsalt rada sisse sõidetud, vaid korraliku träkiga). Tundus nagu sõidaks siledal maal või isegi allamäge kuid Garmin väitis vastupidist, kogu heinamaa oli 3-5% loodist väljas ülespoole. Siis natuke tehnilisemat uphilli, siis tehniline lühike laskumine (mis ka esimesel etapil sees oli) ja voilaaa, hakkas „lõbu“ pihta! Õnneks kõva põhjaga kruusatee, nurk kõikus 5-18% vahel. Aga väga krdi pikk. Mingil hetkel oli tunne, et kiiver käis kolksti vastu kosmoselaev Sojuz TMA-11M põhja. Niiiiiiiiiiiiii pikk oli see tõus. Kogu tõus umbes 17-18km.

Laskumine oli kui pohmakale järgnev õnnis enesetunne. Laskumisel tabasin end mõttelt, et need kivid on natuke sarnased esimesel etapil olnud hullumeelsusele, aga väiksemad. Tarmo pärast väitis, et see oligi sama laskumine. Ju siis esitati protest ning kivid vahetati kiiresti väiksemate vastu välja. Kiired poisid. Lõputõus oli ca 3km. Mul oli jalg nii pehme, et paar korda astusin maha, kuigi oli kõva põhjaga tee. Aga jälle viltu. Ja finiš! See tunne oli ülimegasuper, raske on sõnadesse panna. PS! Sander tõmabs etapil ennast üldis 8 kohale! Respect mees!

Õnneks läks meie kambal suht hästi, Viljar kukkus kõige valusamalt, kuid lõpetas ka tema ilusti. Mõned rehvijamad, mõned väikesed rajalt eksimised. Aga see kõik on tuuri üks osa ja ei morjenda.

Soovitan kõigil, vähemalt korra, ära käia sealkandis olevatel sõitudel. Üks asi on maastik, mida siin ei kohta. Teine asi on seltskond, see peab hea olema, annab olulise osa reisi õnnestumisest! Suurema, kui seda algselt oskad arvata. Kolmas asi on pakutav teenus ning selle suhe rahasse. Kui meie kodukamaral toimuval ühel sõidul maksad ca kolmandiku Sudety MTB tuuri stardimaksust (on ka ca 100€ stardimaksuga 3-4 päevased tuurid), siis midagi on viltu. Sudety tuuri päeva hind on ca 30.-€, elamust aga kordades rohkem. Samuti on hinnas lõpetajale särk, korralik lõpetamise sööming liha ja värkidega selle asemel, et pakkuda piiratud koguses keedetud saapanööri.

Tänan siinkohal eraldi meie kampa ( suvalises järjekorras) – Janek, Aivar, Viljar, Sander, Kuldar, Tarmo, Andrus! Suurim lugupidamine ka taustajõududele – Karinile ja Kaidole (kes oli nagu figaro, 2-4 korda igal etapil raja ääres), ilma teieta oleks olnud kordades keerulisem. Hobisporti tänan varustuse laenamise eest. TÄNUD!

 

Tulemused:

Mehed, solo M1:

1. Michal Kanera 19:44:57 (hh:mm:ss)

…

19. Sander Saar 22:41:06

…

60. Taikki Tillemann 26:23:54

…

62. Viljar Kriis 26:35:43

 

Mehed, solo M2:

1. Michal Pavel 22:21:58

…

11. Aivar Lipp 25:12:10

…

20. Kuldar Reiljan 26:52:10

…

30. Andrus Konga 28:48:46

 

Meeskond, masters:

2. Tarmo Ennok, Janek Maidla.

 

TULEMUSED