Škoda Laagri 23. Rakke rattamaraton

Mitu korda on Raino sõitnud Rakke rattamaratoni? Kes on kõige laiema seljaga mees CCRM klubist? Mida teeks Anti kui saaks India pundist lõpuks tulema? Millisel Boschi maastikurattasarja võistlusel on kõige paremad TP-d?

Raino:

Kiiremad jalad olid planeeritud maratoni Eesti meistrivõistlusteks, toimis. Sealt edasi toimetasin pigem üsna rahulikult – TdR ja Antslas XCO. Seega vähem trenni ja tihedamini klaas veini 🙂

Oma mõju oli ka Rakveres EMV-l pekki keeratud hüppeliigesel, ikka veel liigun toetava sidemega. Õnneks saab enam-vähem vändata, vajutamine toimib, tõmbamine mitte, püsti ka ei kanguta.

Oli juba tunda trenninälga nagu narkaril. Nii saigi nädalavahetuseks plaani topeltdoos – Elvas EC ja Rakkes Bosch.

Laupäeval Elvas EC Gravel. Coopi parklasse, ratas välja ja vihmapilved ka just kohal, täpselt nagu “ürno” lubas. Veel ei sadanud, soojendus 6 minutit, nüüd sadas, autosse vihma eest peitu. Poole tunni pärast starti liikudes natuke veel soojendust.

Kogu sõidu oli tunne, et “ei liha ega kala”. Jalad kanged. Alguse kestsin kuidagi ära, aga siis peagrupp ka läks. Margus Kivi käis veel eraldi meelde tuletamas, et ma võiksin seal ees paistvas grupis pigem olla. Tööd tegid põhiliselt sarja nimisponsori riietes tegijad (EN ja teised, LL-ile tehti tuulevarju), aga ka sellest seltskonnast kukkusin välja.

Kokkuvõttes koht 60 just rahulolu ei toonud. Aga gravel rattaga oligi alles teine võistlus, no ei ole me veel sõbrad, alles harjutame.

Pühapäeval Rakkes Bosch Rattamaraton. Varakult Henriga kohale, algus ja lõpp sai läbi sõidetud. Stardikoridoris seistes keeras temperatuuri 36 peale. Tunda ei olnud, ainult kompu näitas.

Arvestades üldist seisu ja laupäevast Elvat – eeldasin kustumist ja loksumist. Samas klubiarvestusse oli vaja kindlasti punktid kirja saada!

Peale kolmanda kilomeetri mülgas+puu takistust (tänud, Bruno, eelinfo ja käsu “minna paremalt” eest) eest, kujunes 5-6 osalisega grupp, mis toimis peaaegu lõpuni. Põhilist tööd tegid Eero Redbike ja Karmo Redbike. Endal hakkas lõpuks soe sisse saama ja kustumise tunnet ka ei paistnud. Viimased 10 km püüdsin siis juba ise rohkem panustada. Samas ega mul palju juurde panna polnud, Karmo läks. Ja siis eriti hea hooga pani minema Sergei Veloclubbers. Motti lisas Lasse kättesaamine.

Rakket olen sõitnud 2004. aastast kokku 18 korda. Tore, et rada timmitakse aina asjalikumaks, kruusa vähem ja maastikku rohkem. Need krossielemendid staadioni ümbruses on ka väga tervitatavad!

Kulus 1 pudel jooki ja üks lonks TP-st vett. Palav ei hakanud.

Klubikaaslastest oli finišis seekord ootamas vaid Margus. Olin “Klubist teine”, seda juhtub harva. Ok-ok, eliit on meil tõesti ennast katki sõitnud, aga oli ikkagi asjalik tulemus.

Klubis on viimasel ajal populaarseks võistluseelse ettevalmistuse teemaks konsumeeritud pannkookide arv. Mul jäi seekord ettevalmistuseks tegemata, pannkook tuli alles peale sõitu, taastumiseks 🙂

Kaido:

Olin seekord varakult Rakke staadionil kohal ja kui number juba näpuvahel, kohtasin Andret Škoda telgi juures asjatamas. Muu hulgas tuli juttu, et meie esimesel tiimil on pooled mehed erinevatel põhjustel Rakke maratonilt puudu ja “poolpidune” Andre otsustas seepeale kastanid tulest välja tuua, et esitiimil mingigi võimalus säiliks.

Palju nalja tegi Vanahärra Kuldar, kes oli oma spordikoti kodutrepile unustanud ja nüüd vajalikku varustust kokku laenas – tubli panuse sinna andis ka meie oma Ziil.

Raja algust ja lõppu oli päris palju muudetud ja ega seda kergemaks polnud tehtud. Alustasin rahulikult ja lasin lendurid vasakult-paremalt mööda.

Kui esimesele pikemale kruusalõigule jõudsime, siis nägin üllatusena Andret enda ees liikumas, aga valusad kruusatallajad võtsid hoo üles ja Andre eemaldus koos nendega. Emumäe sektoris aktiveerus Rauno Pohlak, kelle isakodu sealsamas lähedal ja mees hoidis sinkudel korralikult peal. Maha ei tahtnud jääda ja hoidsin tema tagarattast kõvasti kinni. Peale Emumäge lendas Jako Leidorp mööda ja vajutas kruusal nii kõvasti, et punt oli ribadeks.

Markko Karule jõudsime peale veetakistust tuulde, aga pikalt seda ei nautinud, sest tagant tulid kiiremad ja üritasin kaasa minna. Lõpp oli raske, sest krambipoisid hoiatasid, aga päris uksest sisse ei roninud. Viimastel kilomeetritel pusisin Türi mehe, Tauri Mustaga, aga suutsin viimasel sinkul oma paremuse maksma panna. Tulemuseks oma klassi 16.koht

Rada oli väga vaheldusrikas ja täpselt selline nagu üks MTB maratonirada olema peabki. TP-d koos jootjatega on Vabariigi parimad – suured kiitused Enno Eilole ja tema tiimile!

Janek Maidla:

Rakke RM on olnud läbi aegade üks mu lemmikuid aegadest, kui mul õnnestus seal kandis sõita sellist võistlust nagu Rakke 24h. Samas on jäänud mul sealsed maratonid vahele nüüd juba vist kaks aastat. Sel aastal oli aga plaan kindlasti osaleda.

Ilm lubas palavat ja see ei ole just minu lemmik. Kohale jõudes sai tehtud viimasele ajale tavalised toimingud. Numbrid ratastele külge, vesteldud tuttavate nägudega, kõik nad kurtsid ajapuudust ja ka trenni mitte tegemist (sama ka endal). Kell juba nii palju, et oli vaja minna rajaga tutvuma. Sõitsin Rommiga läbi poolmaratoni alguse (esimesed 2 km olid algus samad) ja samuti ka lõpu, mis oli sel korral päris lahe. Soojaks sõidetud ja rajaga tutvutud ning oligi stardini jäänud ca 8 minutit. Õnneks olid stardikoridorid piisavalt suured ja mahtusin veel oma gruppi ära.

Start oli päris rahulik ja seda vist sellest, et algust oli muudetud ja kitsas uuendus hoidis tempot maas. Pärast kitsendust aga lajatati korraks gaas põhja, seda aga mitte kauaks, kuna ca 3-ndal kilomeetril oli järgmine kitsas koht ühe järsema tõusu näol. Millest oleks saanud tegelikult ilusti üles keritud, aga väga kergelt jalastuti ja hakati kõndima. Ei jäänud ka endal midagi muud üle, Brunnil õnnestus sellest ikka kuidagi rattal üles kerida.

Nüüd järgnes veidi igavamat ja kiiret lõiku Emumäele. Kruusakal hoiti ikka korralikult kiirust peal ja olin Brunni grupist maha jäämas. Õnneks tulid Emumäe singlid, kui Brunn ees istus ja tempo oli piisavalt madal, et jõudsin järgi. Mööda aga ei õnnestunud saada. Enne toidukat aga läks rada laiaks ja tegin kiirenduse, sama tegi ka Ennok ja panime kahekesi grupist minema. Mingi hetk nägime, et Reserv seisab rahulikult rajaääres ja lubab meil mööduda. Öeldes, et täna on tal kõik ja jalad ringi ei käi. OK. Võttis ennast siis meile sabale ja koos liikusime. Mingi hetkest tekkis meil korralik kiire 6-liikmeline punt: sealhulgas Pilv, Reserv, Ennok.

Enne viimast vaheajapunkti kõvakattega teel võttis Reserv sellise tempo üles, et kõik hakkasime pudenema. Õnneks vaatas korra taha ja lasi veidi gaasi maha. Viimane kontrollpunkt läbitud hakkas vaikselt kooruma minu kartus. Igaüks, kes ette sai, keeras veidi peale. Kuidagi suutsin ikka sabal istuda, aga olin juba miinusesse minemas. Hetkelised treeningud ei luba lihtsalt sellise tempoga maratone läbida.

Lõpuni oli vist 5 km, kui oli väike singli jupp, Tarmo kiirendas enne seda ja sai ette. Minule oli siis selge, et siit tuleb nüüd omal jõul kuidagi lõppu jõuda. Õnneks oli taga päris tühi. Tarmo selga nägin veel 2,5 km enne lõpu tõusu, aga järgi ei olnud jõudu vajutada. Pigem vaatasin ise pidevalt taha. Viimased kilomeetrid tulid ikka väga raskelt ja kahjuks lasin endalt 2 skalpi veel võtta enne finišit, kolmanda jõudsin ikka lõpuspurdiga ära hoida.

Ammu pole olnud sellist tühjaks pigistatud tunnet peale sõitu nagu sel korral. Rada ja selle uuendused olid mõnusad ja kindlasti on see minu maratonide TOP 3-s olev rada.

Henri:

Rakkesse jõudes ei olnud mul õrna aimugi, kuidas võistlus võiks minna. Olin just võtnud peaaegu 2 nädalat suht “iizilt” ja võistlusele eelnevates trennides tundusid tavaliselt okeid pingutused pigem valusad ja jalad kanged. Enesekindlus vormi suhtes ei olnud eriti hea, kuid lootust pakkus mulle mõte, et vähemalt rada peaksin hästi tundma, kuna Rakkes stardin ma juba kolmandat korda.

Rammsteini taustal stardikoridorist välja veeredes tundisin kohe, et ma ei ole suuteline esimese 15 minuti jooksul eriti vajutama ning lubasin end veidi tahapoole trügida. Peale natukest veeremist nägin enda ees Rota riietes laia seljaga meest, tundus et Kullionu oli samuti chill stardi lainel. Vahetasime omavahel paar sõna ja veeresin edasi. Soojendus tehtud, hakkasin vaikselt mööda gruppe edasi ronima.

Esimesel pikal kruusal tahtsin ma veel sõita ära grupist, kellega ma esimesest metsaregioonist välja veeresin, kuid mind aeti päris kurjalt taga ja peale paari minutit sain aru, et pole mõtet niisama energiat kulutada ning tiksusin sama grupiga edasi. Hoidsin silmad lahti, et leida kedagi, kes oleks metsas osav ning lõpuks otsustasin ennast istutada valge särgiga mehe taha, kelle peale võistlust isa Raino tuvastas kui Indrek Esteri. Emumäele jõudes olime temaga end nihverdanud grupi ette ning peale kahe põllu vahelisest konvektsioonahjust metsa varju kätte jõudmist proovisin samast valgest särgist nii hästi kui suutsin kinni hoida.

Sõitsime nii suht tükk aega, aga mingi hetk ilmusid enamik algse grupi liikmeid uuesti välja ning taastunud grupp hakkas lahti pudenema alles päris viimasel 5 kilomeetril. Seekord pidin jalavahetusega pedaleerimistantsu krambi ärahoidmiseks tegema ainult viimased 45 minutit. Rippudes alati grupis viimasena 5 meetrit tagapool, pidin alati kaalutlema, kas proovida hoida mõnel kergel tõusul ennast grupis või langeda tahapoole. Õnneks suutsin ikkagi hoida grupist kuidagiviisi kinni ning jõudsin ilma raja ääres pausi pidamata finišisse.

Rada oli lahe ja mingit väga vastikut tehnilist kohta või veetakistust ei olnud. Ainukesed ebamugavad asjad olid päris soe temp ja kõva päike. Võistluse käigus said otsa mul mõlemad kaks pudelit ja vett kaanisin isegi kahes joogipunktis. Isal kulus temale kombeks muidugi ainult pool pudelit. Küllap Kosel pean kiiremini sõitma, et sellist muret mul enam ei tekiks.

Anti:

Rakke aasta kõige suuremaks spordiürituseks on 2001. aastal alguse saanud Rakke rattamaraton.

Rakke küla on ürikutes mainitud juba 1564. aastal, kuid suuremaks asulaks sai Rakke pärast Tapa–Tartu raudtee valmimist 1876. Suurt osa Rakke aleviku kujunemises etendas tööstur Karl Kaddak, kes alustas lubjapõletamist 1891. aastal Kamarikul ja rajas 1910. aastal Rakke raudteejaama juurde Venemaa võimsaima maakividest ringahjudega lubajatehase. Rakkes oli tuletõrjeühing ja Rakke pritsimaja 1936–1944. Rakkes on raamatukogu aastast 1912.

(allikas Wikipedia)

Kuigi ilm oli korralikult lämmi, sai korraliku soojenduse teha. Peale stardipauku suundusime korralikesse ummikutesse, kus oli ootamist ja jala(a)stumist parasjagu. Rada oli vaheldusrikas ja muutused, juurdeehitused igati positiivsed, täname Ennot- vaeva oli nähtud ning loodetavasti harrastajad kiidavad! Jootmine super. Minu arvates parim rada ja korraldus Bosch sarjas. Tulemus vastavalt ettevalmistusele, oli nagu ta oli. Saaks India pundist tulema, küll siis vajutaks:))