CC Rota Mobilis

Ilmselt pole paljud märganudki, et üks kunagine aktiivne jutupaunik nimega Alvaro on aastal 2018 meie lehekülgedelt täielikku pimedusse kadunud. Põhjus lihtne – CC Rota Mobilise ametliku võistluskalendri jõuproovidel olen osalenud väga pehmelt öeldes tagasihoidlikult. Samas kogunes hooajal 2018 mul rohkem võistlusstarte, kui kunagi varem 20 aasta jooksul! Whaaat? Mitte küll kõigil neist ei tulnud ratast joonele lükata, aga enamusel siiski. Xdream, Seiklushunt, Bike Xdream, XT Sport, Linnaorienteerumine, teisipäevakud, neljapäevakud on need sarjad, kus teed finishisse ei näita mitte ükski lint ega nool. Sellele hooajale sai joon alla tõmmatud laupäeval Libahundi Jälg nimelise sarjaga, mis seekord toimus Harju-Ristil (Rummu ja Nõva vaheline kant).

Libahundi Jälg on üks pigem selline underground üritus võrreldes mainstream Xdreami sarjaga. No nagu CC Rota Mobilis klubi vs Tervisesport. Bike Xdreami mõnusast uhamisest on asi kaugel, sest 68 punktisel rajal ei leidunud vist ühtegi jaama, kuhu oleks rattaga ligi saanud. Küsimus oli vaid selles, kas sind lahutab ihaldatud piiksust mets, võss, soo või rõve võpsar. Ahjaa, see võistlus kogus paar aastat tagasi kõlapinda ühe väga kahetsusväärse juhtumiga, kus üks osaleja pidi oma elu rajale jätma. Pigem lisab see aukartust selliste väljakutsete ees.

Oma tavapärase kolmeliikmelise tiimi The Good, The Bad and The Ugly vahetasin seekord CC Rota Mobilis vastu. Jalad tuli kõhu alt välja korjata, sest kaaslaseks sain 2018 maastikuratta EMV medalivõitja Raino Einroosi enda. CC Rota Mobilise nimi põhjustas Tallinna teises otsas Laagris vist ühe suuremat sorti maavärina, sest meie pikaaegne ja armastatud konkurent Ethel Ansip nägi seda umbes nii…..

Kuna tal kodunt võtta üks seiklusspordi Euroopa meister ja loodetavasti varsti ka Maailmameister, siis rivistati Rain üles ja anti karm käsk CCRM’ile koht kätte näidata.

Võistlusest endast ka natuke. Kui tavaliselt antake 3-4 tunnise võistluse jaoks 15 minutit planeerimisaega, siis Libahundi puhul oli 5 tunnise kontrollaja kohta lausa poolteist tundi. Arvasin, et teevad nalja ja laekusime Rainoga kohale ….. liiga hilja. See, mis kaardilt vastu vaatas, pani kukalt kratsima. Tahtmine tuli ratas ja rattakingad n***i saata ning kompassiga peale lennata. Tagantjärgi selguski, et jooksjad võtsid ratturitest rohkem punkte! Õnneks olid Rainol tossud olemas ja sellega oli päev päästetud, sest ühes punktis tuligi puu otsa ronida.

Noh, mingi plaani ikka saime paika, aga lõpuks 5 tunniga 60 kilomeetrit “rattaga” läbida oli ikka kerge ikaldus.

See maaomaniku hoiatus kaardil tegi ikka nalja!

Mis siis veel eredalt meelde jäi:
* Täie hoo pealt 80 cm kõrgusel olevasse okastraati jooksmine. Otse kümnesse. Tegin põhimõtteliselt front-flipi. Pampers päästis hullemast.
* Laudas lehmade loendamine, keda ei olnud, ja Leida Peipsi lüpsinormi arvutamine. Täiesti ajukas, läksime Rainoga peaaegu tülli selle pärast. Mitu lehma nüüd ühe kausi äärde mahub ja kui suurt ala ühele udarakandjale vaja on.
* Nõgesevõpsar 54. punktis
* Üks tegelane, kes viskas mehiselt mürgise märkuse, kui lükkasin ratast jaama eest läbi ja talle ette jäin. No ei andnud rahu ja küsisin, et mis Sul juhtus? Vastus “Sa läksid oma rehviga mulle jala vastu…….” Ahhahahaa, get a grip man!
* Supp Millest muust ikka rääkida, lege teema ju! Sellist gemüüset pole varem saanud, lusika võis rahulikult püsti seisma riputada. Pigem tekkis küsimus, et mida sinna sisse pandud ei olnud, kui et mida oli 🙂
* Munadeni mudaseks ei saanud, aga 69. punkti juurde pidime küll läbi vee kahlama.

Finišisse ikka jõudsime, kus hõljus roosa pilve peal Ethel. Tulemused olid väljas ja Team Ansip/Eensaar oli meid ühe punniga loputanud – 259 vs 258. Hilljem korrigeeriti vahet 267 vs 260 peale seoses kadunud jaamaga, seega ei jäänud see üks näljane punktikene kripeldama. Raino oli väga rahul ka meie teenitud teise koha üle meeste rattaklassis, mis on vist CC Rota Mobilise tiimi esimene absoluutarvestuses teenitud poodium seiklusspordi võistlustel (Xdreami B rajal oleme korra sinna küll saanud ja Tõnis Ermiga on Andre/Lasse ka korra tippu puristanud). Ei saaks öelda, et konkurentidest puudus oleks olnud – Tõnis Erm, Poopuud, Raido Saar, Karli Lambot, Emeri Lepp, Rait Pallo, Stanislav Tarassov, Porter Racing ja mitmed teised.

Tõnis Ermi tiim avardas minu nägemust rattaorienteerumisest kõvasti selle võistlusega. Täiesti mõeldamatud mitme-mitmesajameetrised lõiked läbi  paksu metsa – rattaga. Jah, joostes oleks see kõik loogeline olnud, aga mitte RO’s. Mütsid oleme Rainoga selle auks juba maha võtnud……

Kokkuvõtteks – kes tahab kogeda ühte korralikku metsas ekslemise seiklust, siis Libahundi Jälg on selleks Eestis kindlasti üks parimaid võimalusi.

Mõista. mõista, mis komejanti Emeri Lepp siin teeb

Sinna puu otsa oli Rainol vaja saada

Ethel oli Gucci poest soetanud teemasse sobiva pusa

Tulemused:
Võistluse koduleht
Pildid