CC Rota Mobilis

Seekord võtsid klubiliikmed ette matka Lõuna-Eestisse, täpsemalt Rõugesse, kus toimus Bosch MTB Rõuge rattamaraton!

ANDRE:

Sellises saunas pole ammu ühtegi kiiremat liigutust teinud. Lubas mõnusat praadimist Haanja parimatel radadel. Imrele ei pidanudki ütlema, et võta termotagi maha. Peale starti oli kohe korralik tõmblemine, sest umbes 1 km  kohal oli kitsas veetakistus ja sellele järgnev tummine tõus. Imre pani korraliku paugu aga tõus käristas pundi ribadeks ning inisesime umbes 20 possa peal. Ei läinud väga pikalt (vist esimene raiesmik), kus avastasin, et oleme Imrega kahekesi jäänud. Peale jooksukat saime kätte Emeri Lepa ja Kristjan Randmaa, kes olid esimese pundi tagauksest välja lennanud. Jäime Imrega tema tuulde vaatama, et mis edasi saab. Sai see, et tagant tulid veel mõned sõbrad juurde (Poopuu, Tuisk jne).

Esimesel vähe kiiremal/keerukamal laskumisel kummitas seljataga eestlaste aktsiisirahade peal hästi elav lõunanaaber kes teatas, et ta nüüd läheb sellel laskumisel „vrom the rait“ kõigist mööda. Kuidagi külg ees läkski ja keeras jubedalt peale. Laskumise lõpus oli aga kividega kraav. Tüüp hoogu maha ei võtnud ja 3 sekundit hiljem oli mees mõtlikult oma ratta kõrval ja mõtles, et kuidas see tagumine rehv nüüd täies pikkuses maha tuli. Lasime Randmaal talle sobivas tempos vedada. Lepp üllatas aga järveäärsel juurikalisel, mudasel singlil ja sai eest ära. Õnneks seda pidu tal pikalt polnud ja punt oli taas koos. Siis järgnes tükk aega ühist tiksumist suusaradadel, kui peamiselt sikutasid Lepp, Imre ja mina. Otsustavaks kohaks kujunes üks järsu peale keeramisega tõus mis kulges kuuskede vahel. Imre oli ees ja sai hästi tõusu alguse kurvile peale. Ma sain nippa nappa sealt nii tulema, et ära ei ikaldunud. Imre puristas ja tagant hakkasid meestel tihendid lekkima (mul ka aga kuidagi imesin ennast sealt üles). Imre ootas mind tõusu lõpus järg – taga oli tühi maa. Ütlesin talle , et nüüd tuleb peale kallata. Kallasimegi. Lõpuni oli sealt ehk 14-15 km. Mul hakkas selle asja raames vaikselt otsa saama. Kuumus oli rõve ja higi voolas. Õnneks tuli hea pikk kruusalõik kus tõmbasime hilisema analüüsi tulemusena otsustava vahe sisse. Peamiselt vedas ennast paremini tundev Imre. Kui lõpuni oli umbes 3 km üllatas meid raja turvajate silme ees läbi lastud hall Passat, kellele oleks kiirel teeületusel napilt esitiiba sõitnud. Saime kätte Kukke ja ütlesin Imrele, et mine nüüd (kuigi ta tahtis jubedalt mind järgi oodata) ja siis ta läks. Polnud paha tiimi töö. Tagant keegi järgi ei saanud ja olime Rõuges tagasi 11 ja 12 kohaga.

Kuidagi õnnestus M40 esikoht ka ära võtta ja sai Kubijale tagasi oluliselt raskema seljakotiga sõidetud , kui tulles. Mul on väga hea , et meil tiimitöö õnnestus ja klubis on sõitja, kes on noor areneb ja on sihikindel. Nukid Imre! Teistelt ka kõigilt hea sõit!

BRUNO:

Kuna järelkasv panustab rohkem maanteele, siis sain oma poisiga järjekordse kasutuslepingu allkirjastatud ja jälle olin selle ilusa „roosa FS-ga“ joonel.

Viljandi etapil ei läinud kõige paremini ja kartsin, et Rõuge rajaprofiil pole ka päris minu kondile. Seekord mõtlesin sõita natuke teistsuguse stsenaariumi järgi, kui tavaliselt. S.t. „ei põleta kõiki tikke kohe distantsi algusepoole ära“!

Lasse, Raino ja Taikki kadusid silmapiirilt, esimese järsema tõusu järel. Otsisin endale mingit pidepunkti, kellega koos samas tempos püsida. Selleks sobis hästi SJK Viiking-M55-Jüri Suluste. Kruusal oli mees omas elemendis, aga tehniliste kohtade peal peab natuke järele aitama. Kõik nagu sujus ja hakkasime järjest mehi eestpoolt kinni püüdma. Nende hulgas ka Taikki, kes tundus olevat suht-zombistunud. Kutsusin teda kaasa, mille peale ta suutis ainult mühatada.

Raiesmiku peal asusin gruppi vedama ja ees oli mingi mees ennast pikali visanud. Üritasin effektselt paremalt mööduda, mis lõppes „üle-pea-nipliga“. Õnneks oli hoog suht-väike ja suutsin ennast kohe „kokku korjata“. Lenks oli veits viltu aga muidu tundus ok. Siiski polnud päris ok, kui laskumisel lenks järsku ette liikus. Kuuskanti mul polnud aga lahtise lenksuga ka sõita ei tahtnud. „Keerasin boxi ära“ ja hõikasin, et äkki kellelgi on võtit! Minu tagant tulnud Jüril oli kohe pakkuda – yes, vedas! Natuke nokitsemist ja olingi jälle rajal tagasi, täis tahtmist oma esialgne positsioon saavutada. Kuskil metsavahel, enne suurt porimülgast sain kätte trenni-vennad Taikki ja Kaido, kellest esimesel oli ikka zombinägu ja teine oli tagarehvi purustanud.

Vist oli äkki 5km enne lõppu, kui hakkas ka uuesti Jüri selg paistma. Oli vaja ju asjad talle tagasi viia 🙂 ! Minu üllatuseks kestsin seekord lõpuni ära ja tasuks igati viisakas koht lõpuprotokollis. Rada ja korraldus tip-top.

RAIKO:

Viljandi heast sõidust oli mott üleval ning tahtmine head tulemust korrata oli suur, lisaks tundus ka Rõuge maraton profiililt minule hästi sobivat. Panime Sander Saarega enne sõitu plaani kokku, et sõidame koos ning saime ennast mõlemad 2.stardikoridori esimesse ritta sätitud.

Peale starti esimesel tõusul lendas järsku paremalt poolt mööda Greete Steinburg ja kohe tema järel veel 1-2 meest, küsisin see peale kohe Saare käest, et kas tõmbame ka järgi või ? Vastuseks sain : “EI , EI OLE MÕTET!” – pilt selge ning sai ennast Kalle Takeli müriseva fati taha sätitud, kellel ei tundunud samuti kuhugile kiire olevat. Ei läinudki kaua kui Steinburg ja teised tulid juba selg ees vastu, tunne oli hea ning liikusime Sandriga päris hea hooga, tegin ka ees natuke tempot ning esimesele sinkule minnes püüdsime juba ka Joosep Mesi kinni, kes oli juba suutnud ennast ribadeks tõmmata. Peale singlit vaatasin taha,et kus Sander pesitseb, kuid meest ei kusagil – hiljem selgus, et ta oli Rõugesse sõitnud ainult sellepärast, et 8km peale starti XTR käikar puruks sõita, kahju !

Mingi pundiga sai natuke koos tiksutud ja kui just hakkas tunduma, et tempo läheb nadiks, liitus pundiga eraldistardi-Kaupo Raag, kes otsustas kohe ohjad enda kätte haarata ning hakkas kõvasti tempot tegema,edasi jätkuski sõit 95% ajast Kaupo juhtimisel.

Täpselt enne viimast TP-d olevas mülkas Sildvee ikaldus ning jäin samuti tema taha toppama, peale seda tuli täpselt mingi raiesmiku lõik , kust punt kahjuks eest ära sai , vähendasin küll järgneval singlil kõvasti vahet ja sain peaaegu pundi kätte kuid viimasele kruusalõigule jõudes olin üksi jäänud – mõtlesin juba, et nüüd ongi tuksis ja kohe tuleb tagant 30 meheline punt, õnneks tulid ainult kaks meest – Helari Pallas ja vist Raul Olle . Viimasele sinkule jõudes tundsin, et jõuvarusid on veel sees ning enne tõusu sai Pallasest mööda mindud ning tõusuga vahe sisse tehtud – enne lõputõusu hakkas veel ka Sirveli selg paistma aga enne sai sõit otsa. Tulemuseks endalegi üllatuslik 24.koht, millega jään väga rahule !

Raja kohta võib öelda,et tegu vist hetkel minu lemmik maratonirajaga ja maratonid üleüldiselt  hakkavad mulle rohkem ja rohkem meeldima 🙂

TARMO:

Laup.hommikul Tamula hotelli numbritoas tabas mind mandross millesugust enam ammu pole tundnud, käisin närviliselt mööda tuba ja üritasin midagi asjatada, sõber Krusa pikutas käed rinnal risti vaatas telekast rahulikult mingit filmi ja irvitas minu rahutuse üle.

Stardikoridoris läks asi hullemaks, pulsinäidu viskas 150 peale(peab vist pulsivöö välja vahetama).
Start ja hakkas pihta, ei saa klippi kinni, pusin ja pusin kurat kinni ei lähe. Lõpuks ennem kruuusale saamist saan kinni. Esimene mudaauk, kõik see mees paremalt, Lasse litsub vasakult ringiga(eelnevalt Lasse rääkis, et oli kõik variandid läbi proovinud), panin järele, vähemalt 10 kohta võitu. 2-3 km sõidetud viskab raputaval põllu lõigul keti eest maha, võttis vanduma. Keti peale pusimisega oskasin jätta nimetissõrme keti ja hammaka vahele, verd voolab ja mina vannun veel rohkem.

Lasse oli kadunud kaugustesse, õnneks sõber Ziili(Janek Leer) kukal paistis kuskil kaugustes, hakkasin püüdma. 4km jälitamist ja sain Ziili kätte, kohe pärast seda keerasime raiesmiku peale kus seisis õnnetult Sander Saar kelle käiguvahetaja oli pooleks murdunud. 100m hiljem kuulen jõhkrat raginat tagajooksu juures, kurat, raami ning jooksu vahel pöidla jämedune ja poole meetri pikkune oksaraisk. Võttis nii vanduma, et terve mets kajas, Lasse selg kadus jälle kaugustesse ja Ziil samuti. Õnneks sain suht ruttu selle risu kätte.

Edasi väga ei mäleta, üks hetk oli Kana kurvis Lasse kes vist oli kurvi pikaks lasknud, edasi tulid mingid mudaaugud mis minul läbi mingi erilise õnne õnnestus läbida kiiresti ja kadudeta.Esimesse TP-sse jõudsin koos Aimar Pedari ja Toomas“FSOnLiigaRaske“ Elling-ga. Tagant kummitamas Ziil koos 4-5 kaaslasega.
Vajutasin suusaradeadel kuidas jõudsin, Elling ja Pedari tuules rippumas, vedama nad ei kippunud, maha ka ei jäänud, niimoodi triona kihutasime, järjest väsinud skalpe võttes. Ellingul vist tekkis ka mingi error ketiga ja kadus ära, teda asendasid Einblau ja kaks noort Pärnu Looma. Niimoodi jõudsime teise TP-sse. Haarasin topsi vett ja kukkusin grupis viimaseks ning noored Loomad andsid ka kohe kuuma, jäin maha. Edasi üksinda, piilusin aeg-ajalt selja taha, et millal Ziil oma pundiga tuleb, aga vist hakkas ka neil lõpuks raske. Kruusalt maha keeramise õige hetke magasin maha, jõhker pidurdus, tagasipööre(käigud loomulikult kõik paremal), see mida tagakäikar, kett ja kassett arvas sellisest jõhkrast käiguvahetusest andis aimu rõveda raginaga mis käikari juurest tuli. Edasine oli ainult matkasõtjatest möödasõidud. Finišis koht 40, M45 teine.

Rada oli täpselt see mida sinna kaugele Rõugesse otsima läksin. Kiidusõnad rajameistrile ja korralduskomiteele, laske samas vaimus edasi.

Supp oli minu jaoks veid soolane, morss, sajake ja kohukesed super. Mina tänan!

 

Ja nüüd trummipõrin, pühap.sai teoks ajalooline sündmus Tarmo“MaKunagiEiOstaMaantekat“Ennok oli Filter Maanteekarika Elva etapi lühikese võistlusmaa stardis.

Eelnevalt olin otsustanud jalad lahti kerida ja Pühajärvelt Heteromeeste Varjupaigast Elvasse ratta minna, mis see 28km ikka on. Kurat, see kant ei ole Põhjarannik kus kõik on flat ja eksisin veidi ära(orienteerujat minust ei saa) ning Elvasse jõudes oli ette kerinud 40 soojenduskilomeetrit. Startisin viimasest grupist. Esimesed km-d läksid täisgaasiga, et ette gruppi saada, Aivar“ÜkskordMaSõidanTeilNaguniiEestÄra“ Lagenõmm oli juba üksinda stardist minema pühkinud ja lootis soolosõitu teha, aga ei õnnestunud. Sõit oli närviline(finišis kuulsin et tagapool oli ka kukkumine olnud). Tehti kümneid ärasõidu katseid, tehti kesed punti huvitavaid poognaid, aga üldiselt oli põnev.

Viimaseks tõusupõksuks olin ennast päris ära väsitanud ja otsustasin mitte finišit tegema minna, olin turvaliselt grupi keskel karbis ning minna polnud nagunii kuhugi. Korraga keeras kogu ees olev punt millegipärast vasakusse teeserva ja mulle tekkis paremale koridor, otsustasin proovida, rauad paremale ja tuld, kahjuks 200m enne lõppu, täpselt lõputõusu alguses väsis üks mees pundist ära, keeras täpselt ette ja oligi minu esimese MNT lõpuspurdiga puuks. Suppi sööma ei jäänud vaid sõtsin rattaga tagasi Heteromeeste Varjupaika(seekord siis ikka 28km) kus mind ootasid ees kaks külma Tuborgit. Kokku tuli 117km millest 44 võistluskilomeetrid. Oli meeldejääv nädalavahetus.

TULEMUSED:

1.Gert Jõeäär
…
11.Imre Ojavere
…
12.Andre Kull
…
24.Raiko Kaldoja
…
40.Tarmo Ennok
…
47.Janek Leer
…
52.Lasse Nõlvik
…
54.Raino Einroos
…
88.Bruno Tamm
…
94.Taikki Tilleman
…
120.Ahto Kruusmann
…
125.Andre Kauk
…
209.Anti Kauk