CC Rota Mobilis

Nädalavahetusel sõitsid elunautlejad prantsusmaal mäkke, tõsised saavutusamatöörid aga Lähtes ja Rakveres. Klubi jaoks oli nädalavahetus eduakas. Purki sai XCO üldvõidud ja Boschi poodimid.
CCRM1 tiim oli Rakveres ajaloo parimal –  TEISEL kohal!

Tarmo:

Lähte XCO

Pärast Andorra MTB Classic tuuri(mille kohta Taikki sulest ilmus meeleolukas jutt meie blogis ja mis oli SUUREPÄRANE kogemus) tagasi sõites sain konditsioneerist külma(olgu ta neetud) mis päädis rõveda nohuga. Lähtesse läksin pea paks ja ninast õhku väga läbi ei käinud, selline räigelt umbes õhufiltri tunne oli ninas. Ratast ei olnud ka sõitnud täpselt nädala. Start oli minu kohta tavaline, seega uimane ja kohe esimesel ringil, pärast betoonplaatidega viraazi oskasin maoli panna(ei ole ka minu puhul üllatav).

Korjasin ennast kokku ja hakkasin viimasena punnima. Mootor üürgas, aga edasi väga ei liikunud. Tekkisid mõtted, et Rakverre küll ei lähe. Kuidagi venisin esimese ringi lõpuni ja seal sain kohtuniku käest verbaalselt jalaga mu…sse, sõita tuleb SEITSE ringi. Õnneks sain ringiga sisse ja pidin“ainult“ 6 ringi sõitma. SEN sportalsed ja eliit ei peaks ikka sama arv ringe sõitma, mul tuli peaaegu sellline väikese maratoni aeg 1 tund ja 40min.  Igatahes lõpuni jõudes olin kindel, et Rakverre ei lähe.

3h hiljem tuli otsus, et ikka lähen.

 

Rakvere RM.

Väikesel soojendusel andsin A.Kull-le (kellel oli eelmine päev sünnipäev) musid ja kallid üle, tegin mõned spurdid mäkke ja starti.  Esimesed 500m olid täitsa nitševo ja siis oli kõik. Sama jama mis eelmine päev Lähtes. 5km sõidetud ja olen esisajast välja vajunud. Tõusul litsub mööda TT spetsalist Toomas Elling, no seda meest küll eest ei lase, hoian kuidagi ennast tema taga paar km ära. TP1-ks oli enesetunne järsku jube heaks läinud. Järgneval kruusalõigul otsustasin proovida kas on ainult tunne hea või tegelikult võiks ka võidu sõita. „Elioni“ asend sisse ja tuld. Tunne ei petnud, mõnus oli. Pajusti pargis oli mõnus kerge pasteet ja ühel nn.sügavamast jõnksust läbi sõites kuulsin tagan raginat ja karjumist, osad mehed otsustasid seda pasteeti lähemalt uurida ja vb.ka maitsta. Tagasi ei vaadanud ja hoidsin aga peal, seda enam, et eespool vilksatas klubikaaslase Raino selg.  Jõudes raielank-ni saime Raino kätte ja võtsin korraks temapo maha. Seljataga oli korralik lõõtsutamine ja kergendusohked .Esimesel võimalusel vajutasin edasi ja  Madiseaguks sain Brunni kätte.

Madiseaugust läbi otsustas Brunn einestada,mütlesin talle vedurit pakkuda, et las sööb tuules rahulikult, aga veidi hiljem oli seljataga tühjus. Vahefinišiks jõudsin järgi järgmisele suuremale seltskonnale, singlitel mööda ei saanud, aga selle eest sain taastuda(singlitel sõidu oskus vajab ikka esisaja lõpupoole meestel parendamist). Tase oli muidugi ka geeli manustamine kaasvõistleja poolt singlil kus painutamist nii palju, et kaelakausid vajaksid isegi jahutamist. Karuperse singlile jõudes olime vist viiekesi, Rembla, Maarits, Sergei Clubbersist, härrsamees kelle nime ma ei tea ja mina ning väikese vahega seljataga minu skalpi ihalev Lasse Nõlvik. Kõrgemäel lendas ei tea kus kohast järsku seljatagant välja Tõnu Eelmaa ja näitas kuidas 60kg v 80+kg tõusu võtavad ja kadunud ta oligi(võimas sõit Tõnn). Palermo terviseradadel läksid tundmatu ja Sergei oma teed. Ma plaanisin juba kergemalt võtta, kui avastasin, et Lasse ei kingi midagi niisama. Keerasin aga uuesti peale ja nii lõpuni, ära hoidisn.

Igatahes- suurepärane rada, suurepärased kaasvõistlejad, suurpärane morss ja kaneelisaiad. Marko Pohli auto juurest läbi, anDsin musid – kallid ka talle üle (tal oli muideks sünnipäev) lasin sünnipäeva õlle lipsutaha ja koju. Oli suurepärane pühapäev. Mina tänan.

Margus:

Nagu viimastel aastatel kombeks siis on minu võistluskalendris ühele nädalavahetusele ennast sõbralikult mahutanud Lähte XCO ja Bosch Rakvere rattamaraton. Lähte laupäeval ja Rakvere pühapäeval. Ehk siis Rakveres ootas ees järjekordselt mitte kõige „värskema“ jalaga sõit.

Laupäeva hommikul kõht korralikult putru täis (kindlasti suure koguse moosiga). Abilisena tuli kaasa RO Eesti ja Balti meister Leila ja rajatunnetust timmima  Andorra tuurist jämedate jalgadega ja ühtlasi XCO EMV-ks  valmistuv Tarmo. Lähtes vaatasime raja üle ja nagu eeldada võis siis mingeid vigureid sinna juurde polnud tekitatud. Läbitav kõigile kel roolivõim vähegi töötab. Õnneks olid kõik vihmapilved ka ainult Tartu peale tellitud ja Lähte rada tolmas nii, et hambad krigisesid. Sõit sai ilma viperusteta tehtud ja sellega ennem viimast, Jõulumäe etappi Sen2 hooaja võit ära kindlustatud.

Kuna Rakvere rada on teada-tuntud kui tõsine maastikuratta rada siis otsustasime nädala sees Andre ja Raikoga, et sõidame trenni mõttes raja läbi. Oli äge ja sai võistluspäevaks enam-vähem pildi ette, et mis ühe või teise kurvi taga ootamas on. Pühapäeva hommikul jälle suur ports putru (ikka moosiga) ja Rakvere poole leekima. RO Eesti ja Balti meister Leila ka kaasas ja seekord rattaga. Lubas linte ja nooli mitte vaadata ja kaardi järgi läbi kihutada😊

Ilmataat oli raja ilusti ära niisutanud, et ei tolmaks ja samas oli suutnud sajuga piiri pidada, et vältida märjale Rakvere rajale iseloomulikku „pasteeti“. Sõit möödus suuremalt jaolt pundis kus olid Imre, Kannimäed, Vendelin, oma tavapärast trenniringi tegev Rohtmets, mingi ajani ka Kirill Tarassov jne. Tagasiteel peale Pajustit hakkas Kirillil igav ja sõitis lihtsalt minema, kolmandale kohale lõpuks. Mina ja trenniringi tegev Rohtmets olime seal pundis ainukesed M40 klassist. Argol ei paistnud erilist plaani olevat ennem trenni lõppu hoogu maha võtta ja seetõttu pidin sõidu lõpuosas ikkagi vaeva nägema, et vanuseklassi võit kätte saada. Tagasi suusaradadele jõudes lisandus veel tagumised pundid maha jätnud mittevananev Neemela, kes oleks ilmselt Vaidemile ka ära teinud kui lõpujoon oleks paarkümmend kilomeetrit kaugemal olnud.

Kokkuvõttes oli hea rada veel paremaks tehtud ja maastikurattad said paar-kolm tundi veeta rajal kuhu nad loodud on.

 

Anti:

Paar sõna Rakvere kohta.
Wikipeedia (https://et.wikipedia.org/wiki/Rakvere)
Rakvere (ajalooline nimi Tarvanpää; saksa keeles Wesenberg, vene keeles Rakovor) on linn Lääne-Viru maakonnas, maakonna haldus-, majandus- ja kultuurikeskus.
Rakvere on linn alates 12. juunist 1302, kui sai Taani kuningas Erik Menvedilt Lübecki linnaõiguse.
Rakvere linn on elanike arvult Eesti suuruselt 8. linn ja 14. omavalitsus.^[3]
Rakvere linna elanikest palgatöötajate keskmine brutopalk kuus oli 2020. aastal 1244 eurot. Selle näitajaga ollakse omavalitsuste seas 36. kohal.^[4]

Jaanipäeva õhtused kiiremad korvpalli liigutused olid põlvele sedavõrd palju haiget teinud, et  enne Rakveret oli valus pedaalida. Soojendus ja esimene kolmandik rajast , eriti tõusudel  sama. Kuid Rakvere rada  ja mis seal salata, ka ilm olid sedavõrd lahedad, et valu taandus ja raja teises pooles kannatas isegi jõuliselt tõusu võtta nagu  Rakvere Tarvas. Eriti  lahe oli rada  võrreldes seniste 2022 etappidega. Singlid, mis veerevad lausa nauditavad. Kõik sujus vaikselt tõusvas joones kuni saabus  lõpuni „3 km“ tähis. Natuke pärast seda oli tõeline „Rakvere raibe“, nimelt  rajatähistus oli puudulik ja  kaks poolekuuest turvameest  lasid meil 10-pealisel grupil valesti sõita ja ei mingeid vilesid ega märguandeid. Sõitsime senikaua kuni vastu sõitsid mitmed võistlejad ja ei saanud arugi kes eksinud on. Umbes kilomeetrise eksirännaku järel hakkas koitma, et vist ikka meie.   Võtsin otsesuuna umbes sinna, kus me valesti sõitsime ja ca 10 min tiirutamise järel ilmuski lõpuni 2 km.  Nii ta läks, ikka juhtub. Vägev rada ja superilm, tagasiteel kallas korralikult.

Kaido:

Rakvere tervitas meid ilusa ilmaga, aga oli oht, et sõidu ajal võivad ka taevaluugid avaneda.

Stardikoridoris kohtasin Talukat, kes teatas, et on oma selle aasta esimesest Poola reisist nii sillas, et otsustas teise tuuri(Sudety) veel otsa teha – õigemini viitas sellele Hr Vanahärra Kuldar, kes oli samuti mai lõpus Poola õhku nuusutamas käinud.

Kui stardipauk käis, siis hakkas minusugusel (suure eluskaalu ja nõrga jalaga) pedaalitallajal kohe raske, sest esimesel tõusul mindi vasakult ja paremalt. Kui Kõrgemägi paistma hakkas, siis oli ratturite rivi nii pikk, et meenutas hiigelsuurt madu, mis mäest üles-alla lookles.

Kõrgemäe tõusudel toimus ka esimene selektsioon – Hr. Vanahärra pani eest leekima koos Veloplusi Rauno Pohlakuga. Mina jäin lõpuks Clubbersi Jaanimetsa Age rehvimustrit uurima, et kas sõidab ikka Kirsa kiidetud Wolfpack rehvidega https://wolfpack-tires.com/product-category/mtb/?lang=en

Age seljataga sõitsin enamuse sõidust, sest esiteks sõitis ta tehniliselt osavalt ja sujuva tempoga ning teiseks on meil ikkagi võrdõiguslikkus ning kui naised on tugevad ja soovivad vedada, siis seda peavad nad saama. Minu seljatagant oli kuulda meestevahelist vestlust, kes olid üritanud vahepeal ees vedada, aga olid sunnitud Age endast mööda lubama, kuna jäid sinkudel aeglaseks. Age vedamisel jõudsime pikkade singlite lõpuks järele Hr. Kuldari, Pohlaku ja Markko Karu pundile, mis sõidu algusfaasis olid meil nägemisulatusest ära sõitnud. Enne Siplasemäe singlitele jõudmist püüdsin mööduda varasemalt kruusal paugutanud kahest ratturist, kes nüüd sinkudel kippusid jalgu jääma.

 

Viimast korda Kõrgemäge vallutades sain mööda kohalikust Jarno Orujõest, kes krampidega võitles ja päris lõpuosa tulin suuresti üksinda, sest eesolevat punti kätte ei saanud ja jälitajad suutsin ohutus kauguses hoida.

Kiita tahaks head korraldust ja suurepärast rada, mis on kindlasti üks minu lemmikuid ning ilmataati, kes kinkis meile superilma juubelimaratoni läbimiseks!

Ziil:

Juba mitmendat aastat satub nii, et mu suvepuhkusele paneb lõpu Bosch maastikurattamaratoni etapp. Sellel korral osutus see Rakvere omaks. Puhkusel keskendusin patareide laadimisele aga kahjuks said need Võrumaa meistrivõistlustel juba tühjemaks paugutatud. Tulemuseks oma klassi II koht.

Laupäeval selgus, et Spordidirektor on jäänud üksi ja kõigil teistel on transport juba orgunnitud. Õnneks oli meil siilmobiil linnas ning võtsime plaani sellega minna, et rattad ja Kriisad ilusti kohale toimetada. Grilli ja chilli vormi pealt palju oodata ei julgenud. Võtsin plaani sõita enesetunde järgi ning alustada rahulikult. See isegi õnnestus ja tundus, et sain mõned kohad stardinumbrist 133 ettepoole. Stardikoridoris sai Tõnu Eelmaalt väärt infot,  mis rajal ees ootab ja kohe alguses pole mõtet saepurul skalpe võtma minna, libe ja on oht lõpetada võpsikus. Pori õnneks palju ei pakutud ja äikesetorm jäi ka tulemata. Metsas oli nii vaikne – kostus ainult minu 1,5 amordiga BMC-l tegi tagumine elastomer appikarjeid. Rada meeldis, kuna oli vaheldusrikas, piisavalt mägine, hea veerevusega ja juua pakuti nii palju, et pidin ühe täis pudeli isegi finishisse tagasi tooma. Kurb oli see, et viimasel 10km kimbutasid krambid ja ei saanud enam sõitu nautida vaid keskendusin ühtlasele kulgemisele, et vältida järske liigutusi. Lõpufinišis pidin tunnistama Indrek Kase kiiremat jalga.

Fotod: Tarmo Haud ja erakogu

Tulemused Rakverest:

1.Josten Vaidem
…

CCRM1 tiimidest teine, üldis hetkel III!