Kevadlääger MTB stiilis


Alvaro otsustas see aasta teha ettevalmistava läägri klubi Otepää põhilaagri jaoks. Mõned killud sellest, mis sai tehtud ja nähtud! Aasta esimene UCI kalendri võistlus Sunshine Cup peeti see aasta Küprosel Larnakas. Lugesin, vaatasin – veebruari keskel paistab täiega päike, kõik sõidavad lühikestes ja rajad on stardiga otse linnast. Kui Tshehhi õhk paar nädalat hiljem vastupandamatu pakkumise tegi lennupiletitele samasse kohta, ühendas kohe ära ja sai sellest kinni haaratud.

27. märts kell pool kolm öösel Larnaka lennujaam. Lapsed, kärud ja muud kodinad kaenlas võtan endale Nissan Micra, kuhu kõik see palagan kuidagi ära mahtus. Ratast õnneks ei võtnud kaasa….. Esimene pauk saabus auto juurde jõudes, kui selgus, et stjoopad olid rooli valele poole keevitanud. No ei tulnud selle pealegi, et siin kandis maailma ka osatakse vasakul pool sõita. Laksti kiirtee peale ja vaevalt pool kilomeetrit sõidetud, kui järgmine üllatus – kõik mattus nii paksu uttu, et ei näinud oma näppugi sinnasamusesse pista. Autod venisid 60 km/h ohutulede vilkudes. Kell pool viis hotelli jõudes oli rohkem närvirakke hävinenud, kui vend Vasjal peale viiepäevast odekolonni tuuri.


Voroklini linnake Larnaka külje all

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Eks juba järgmisel päeval sihtisin ümbruskonda, et kus need rajad siis ka on. Kerge kahtluseuss ronis hinge, kui ümberringi oli vaid maanteerattad liikvel. Lisaks naersid mõned veel, et kes siis siin riigis mingit “Push-bike`i” tahab! Ja oh seda üllatust – kogu selles suures turismimekas ei leidunud rattarendi kohta! Kõigil olid oma rattad kaasas! Parim, mis ma leidsin, oli 4 roostetanud 5a vanust Sardat ühes kuuri nurgas vedelemas tsiklite ja autode taga. Aaaargh.  Ei jäänud muud üle, kui Micrale hääled sisse ja 50km kaugusele pealinna kihutada. Sealne rattarentla oli muidugi 100% maantee-maantee. Aga oh õnne – omanikul endal oli üks mtb seinal, mis mulle täitsa paras. Kauplesin selle siis 5ks päevaks. Polnud paha tihi – XTR jubinatega Corratec Superbow. Adrenaliini pani voolama manitsus, et Larnaka XC radadele ei tohi ilma DH varustuseta minna!


Selline mäekene laiub Voroklini kõrval!

Kähku tagasi baasi ja XC varustus selga. Selgunud oli ka vähemalt üks osa mäest, kus see võistlus peetud oli.  Kaugelt vaadates tundus igal juhul vähe tõsisem, kui Vorstikas ja Vällakas. UCI võistlus startis otse vanalinnast – kohe peale seda tervitati mind mingi 15-20 prossase asfalditõusuga. Kruttisin poolde mäkke välja ja tagasi alla mäe teisele küljele. Siis läks alles lahti – mõned väiksed singlid, lahtised kivid ja ees paistmas järsud kivised tõusud. Osaliselt meenutas Poola tuuri, kus ka selliseid litreid leidus. Samas olid kadunud singlid. Peas kummitas – kus on siis ikka see õige XC rada?

Vastus saabus alles mäe kõige kõige tipus, kust siis avanes selline pilt:


ja selline……



Oli kohe äratundmisrõõm – just seal olid piltnikud olnud. Tõele au andes jäi mul see lõpuni sõitmata, sest 3 ati kummides ei andnud võimalust sellisele gradiendile vastu seista. Poolas oleks tõenäoliselt sealt alla kolistanud, kui ei oleks teadnud, mis ees ootab. Edasi tiirutades leidsin nii mõnegi Poola dejavu – võistluskiirusel äärmiselt adrenaliinirohked põksud.



Kivine põhi, lahtised kivid ja kruus peal garneerituna uhtorgudega läbi tee. Rahulikust trennist võis siin ainult unistada, pealegi puhus mägede peal korralik burgaa. Kokku soojenduseks ligi 2h. Kolm mäge sai täielikult läbi kedratud. Ei puudunud ka minu vanad lemmikud trepid!



Selle õige XC raja profiil oli muideks selline:



Teine päev
Jätsin Voroklini mäe seekord vahele ja suundusin ümberkaudset maastikku avastama. Sain nuusutada tubli annuse lambasõnnikut ja kitsepabulaid enne kui idapoolsesse mäkke üles välja jõudsin. Väga priimad rajad võrreldes eelmise päevaga – kilomeetrite kaupa laugeid teid mööda mäekülge, enamuses kruusa ja kiviklibused. Rajad hargnesid pidevalt ja nagu lõpuks selgus, oli tegemist ühe ca 10 kilomeetrise ringiga, mis lookles ümber mäe. Samas sai paremale vasakule lõigates pea 2h mööda saadetud ilma, et oleks sama rada sõitnud.


Teise päeva rajad vaadatuna Voroklini mäe otsast!

Huvitavamaks läks teisel tunnil, kui sattusin igasuguste okastraatide ja keelumärkide tsooni. Tuli välja, et ÜRO-l on selle mäe otsas oma baas! Õnneks keegi tulistama ei hakanud ja kutid värvisid oma valveputkat edasi laiguliseks. Sõit sai ootamatu pöörde kraad enne kaht tundi, kui vallutasin tolle mäe kõrgeima tipu. Sama rada pidi 45ga alla tuisates otsustas aga üks väikese herilase mõõtu satikas prilli vahelt sisse trügida ja muidugi otse silma ronima. Aju andis stalinliku käsu – päästa silm ja unusta ennast ning ratas. Ja oh õnnetust, nii läkski. Ma ei suuda enam adekvaatselt meenutadagi, kas ma panin pidurid plokki või üritasin ühe käega prille minema lennutada või mõlemat korraga, aga kivide ja kruusaga ma tutvust tegin. Tulemus peale poolt tundi tohterdamist nägi muuhulgas välja selline:

 ja

Ei hakka väiksematest kriimustustest mainimagi, aga mis siis rattast sai? Oleks võinud hullemini minna – sarv ja sadul said muidugi kriimustada ning lisaks väänas ära ühe XTR vahetaja. Sõita sai, aga heeblid olid täiesti vastu lenksu. Tropid olid kruvid liiga kõvasti kinni keeranud ning seetõttu ei andnud kinnitus järgi lenksu küljes.

Kolmas päev
Üllatavalt positiivne – ei olnud mingit mõtetki puhkepäeva teha. Eks vanadus on kõrvade vahel, nii mõnelgi keerulisemal lõigul võtsin hoogu maha rohkem, kui oleks vaja olnud. Rajad jätsin enamvähem samaks kui eelmisel päeval. Vaja ju trenni ka teha, mitte niisama loodust nautida. Kaks ja pool tundi sain täis kenasti. Selle päeva maasikaks jäi üks seni avastamata laskumine, mis läks otse kõrgeimast tipust poole peale välja. Silma järgi selline vällaka kõrgune põks. Aga milline gradient ja milline rajapõhi! Sinna oleks vaja kahte kiirabibrigaadi ning ühte laibakat, kui sealt võistlus läbi lasta. Nägi siis välja selline:


Päris julm või mis?

Neljas päev
Lõpuks ometi kauaoodatud Troodose mäed. Kaugel rannikust kuskil saare keskosas nad laiusid. Kõrgeim tipp 1900m peal, stardipaik 1200m peal. Sinna jõudmiseks tuli Micrast muidugi viimast pigistada, sest Lukoilist saadud solkkütus võttis viimasegi jõu üüratu mahuga üheliitrisest mootorist. Märkide päel näitas tõusunurgast keskmiselt 11%.

Rajad on siis spetsiaalselt ette valmistatud turistidele, kes peaksid neid sajaga nautima. Kaardid ja infotahvlid ja puhkekohad. No mida moodi sa paned nautima rada, kus on tõusu ja pikkust enamvähem samapalju, kui Tahko MTB rajal? Üks kuuesajane tõusupõks tähendas minule tunni aja pikkust ronimist, lisaks veel kerge lõdvestus finishitõusu näol, kus tuli 300 meetrit üles kruttida. Mis need sajakilosed Bitburgeri ja Gewürztramineri peal elavad fritsuturistid siis sellest arvama peaks? Muidugi ei näinud ma kogu kolme ja poole tunni jooksul mitte üht ratturit sellel rajal.


Üldpilt kuskil 1000m kõrguselt

Aga mis see rada siis endast kujutas? Suures plaanis oli tegemist dzhiibiradadega ehk Elva singlitega, mis olid ühendatud asfaltteedega. Kahjuks oli asfalt mitte vähemuses ja see ei tee just MTB fännile rõõmu. Õnneks olid just kõik üle 200 meetrised tõusud vastupäeva sõites asfaldil. Vastupidi sõites oleks neid laskumistena võttes ikka erinüri olnud. Midadi erilist ei juhtunud, sain tunnetada maanteemeeste laagri fiilingut, kui kiiver lenksu küljes rippumas ja higi voolamas seda 600m tõusu kangutasin. Lisaks tasus laskumist üks paarikilomeetrine lõik enne lõputõusu, kus tuurispetsialistid oleks täiega nautinud pidevaid 90 kraadiseid lahtise killuga pimedaid kurve.

Kokkuvõte
Tulles lumerennide vahelt 0 kraadisest lörtsist 24 kraadisesse pilvitusse kliimasse ja saades esimeseks kätte sellised maasikad, oli emotsioon laes. Ei mingit kahetsust, et jäi maanteeratas võtmata ja pikad 3-4h trennid tegemata. Troodose broshüürist vaadates tundus see köki/möki Elioni ring, aga kogemata vaatasin ka profiili ja nägu läks naerule! Aaargh, järjekordne Poola dejavu, kui Andre ja Raul teisel päeval meid Kaidoga sama kõrge müraka peal kätte üritasid saada. Tutkit, jäidki sinna taha korisema! Kui vaja hooajaks valmistumisel vaheldust leida maanteelaagritele, siis peaks Küpros olema number üks valik. Ja seal peaks juba veebruaris saama julgelt lühikeses sõita ning kui Hispaania kandis sai käised maha tõmmata alles lõunast (kui üldse), siis siin oli kell üheksa juba 20 kraadi olemas.