CC Rota Mobilis

Ühel legendaarsemal Elionivälisel maratonil oli sel aastal meie sõitjaid kohal kolm.

Raul: Stardis ette ei roninud, võib-olla oleks pidanud, algul oli mingi väike kraaviületus, kus rivi pikaks venis. Kruusa ja põlluteede peal oli siis ilge kihutamine, siis metsa, siis metsast välja, jälle ilge kruusa ja põlluteede laksimine+ sama veel teine ring, vahepeal paduvihma ja läbi ta oligi. Peale Rõuge tuuri tundus suht kähkukas, kuigi seier tiksus üle kahe tunni sõiduaega.

Ergo: Kuna nädalavahetuse plaanid viisid seekord Viljandi kanti, siis oli ka hea võimalus sportlikuks etteasteks seal pool Eestimaad. Karksi Nuia maraton oli minule esimene, ootasin põnevusega starti. Rada ise oli ca 60 km ja 2 identset ringi. Profiil oli suht kiire kruusaralli, lisaks paari kilometrine metsasingel, mis oli niiöelda raja magusaim osa minu jaoks. Esimene ring oli suhteliselt raske, hommikusöök tahtis vägisi välja tulla. Teine ring hakkas sadama ja mitte vähe, nähtavus oli olematu ja igal pool tekkisid tohutud veehulgad, läks väga libedaks ja kukkumisi oli pea iga nurga peal. Mulle see meeldis, oligi vaheldust. Mets osutus siis tõeliseks sopa-ralliks, ma oma poolslikiga üritasin kuidagi ikka edasi saada. Tulemus „ harju keskmine” ja mälestused igati positiivsed.

Asse: Seekordne rada oli rohkem nagu Elva Elion,ainult asfalt- ja kruusateed, noh nats oli metsa ka. Kuna mulle eriti sellised kihutamised jalgamööda ei ole, siis ma ei lootnud ka erilist tulemust sellest sõidust.
Sai sõitu alustatud koos Ergoga, kes muidugi kohe peale stardikraaksatust mu vaateväljast kadus. Üritasin seekord rohkem pundis loksuda ja mitte ette rügama minna, mis mul ka enamvähem õnnestus. Kui sõidetud sai esimesest ringist pool, istus mulle sappa üks tubli naisrattur. Temaga saigi sõidetud vihma ja tormi trotsides, (millega vanajumal lahkelt kostitas meid teise ringi algusest kuni maratoni lõpuni), ülejäänud rajaosa kuni metsalõiguni, mis oli muutunud sõna otseses mõttes mudamülkaks. Sinna mu jõuraasuke ka jäi ning pidin üksi jääma mudasse võitlema. Metsast välja jõudes oli jalg pehme ja kuna ka üksi, siis kruusal minust enam just erilist sõitjat ei olnud, seega pidin “matma” niikaua, kui tagant tuli üks seltsimees ja seltsinaine. Vinnasin end tuulde ja ägisedes veeresin lõpuni.
Aga vähemalt järvevesi oli soe, sai sinna peale mudast sõitu visatud nii ratas kui ka ennast.

41. Raul
68. Ergo
75. Asse

pildid

protokol