CC Rota Mobilis

Haanja 100 on hirmus asi : korraldajad teevad seda ainult hulludele. Paberid peavad kaasas olema, muidu peale ei saa.
Meie klubist küsisid perearstilt psühhiaatria dispanseri saatekirja vastava loa saamiseks Taikki, Ahto, Ennok, Raino, Raul, JanekM ja Brunn.

Taikki:

Üks kena juulikuine, täpsemalt  kuues,  päev hakkas lõppema, kui meie klubi kõige kuulsam diskor ja raadiohääl Dj Krusa, saatis e-kirja H100 regamise vajaduse kohta. Aega plaati masinas seada anti mõned päevad. Peale 2019a si..amuda ei kohe alla ei kirjutanud aga väga pikalt oma karvast kukalt ka ei kratsinud. Jah sõna sai öeldud. Siis oli elu juba ilus, Kovid põgenes ja muru kasvas. Tõsisem mandross maandus õlgadele, kui tuli teade karvajalgadele mõeldud 2020a tuurdefraansi etapi ära jäämisest.

“Haanja 100 klassikaline” ehk päris mandross algas siis, kui kõik IT meeste, ja naiste, poolt ehitatud ilmaprognooside äpid said telefoni tõmmatud ja igatunnine nuppude pressimine näitas ette 26-ndat kuupäeva. Ennustused olid minule, kes ma si..tamudajeed vihkan, vägagi positiivsed. See negatiivne-positiivne jura on tänases olukorras päris kummaline.

99,92 km minna

Stardipäeva hommik oli tavaline. Välja arvatud vormi selga ajamine – võrreldes eelmiste kordadega oli oluliselt vähem piinarikkam. Teadmine enam-vähem valgete sokkidega sõitmisest aitas. Soojendus, start, 2 meest (hilisemad esimene ja teine) panid kohe asfaldil litri nagu oleks finish Meegomäel. Ülejäänud võtsid asja inimlikult, sain täitsa mõnusalt vere voolma. Külm ei olnud. Metsa keerasin umbes 30ndal kohal. Midagi suurt ei juhtunud, Tarmo korraks võitles kohaliku oksaga, Tarmo võitles väiksemat sorti mudamülkaga mis tahtis teda Pokumaale visata. Raino astus keti puruks. Ja olimegi Haanjas. Vaikjärve sinkul lagunes meie punt natuke väiksemaks. Külm ikka ei olnud. Rõuges nägin veel korraks Tarmot, peale seda ma tema võimalikke võitlusi ei näinud. Jürihani laastas veel punti, enesetunne oli siis veel täitsa pandav. Külm ei olnud. Peale teist TP-d nägin silmanurgast Andres Maaritsat lahkumas, üllataval kombel mingi tõusu all aga oli ta seljataga. Rupsik neelas. Edasi ei juhtunud midagi, mis meelde oleks jäänud, väss tegi oma töö. Täpselt 50km sildi juures ärkas hr Kramp. Ta oleks võinud kauem magada. Kerisin natuke ja korras. 60km märgi juures sama jama, aga vasaku jalaga. Jube kahtlane, seekord pidin natuke rohkem vaeva nägema, et temast lahti saada. Külm ei olnud. 70km märgi juures jälle aga nüüd juba suuremal-vähemal määral lõpuni. Pidin väga palju kõndima. Vastik. Need hetked, kus sõita sain, oli enesetunne üllatavalt ok, jõudsin pingutada isegi. Aga tehtud ta sai. Kere oli kange, ei tahtnud istuda ega seista, kiire õlu pehmendas pekki ja tegi elu ilusamaks. Ja külm ei hakanud kordagi.

Taikki finšhis

Selline raja lahendus meeldib mulle kõige rohkem, agooniat on piisavalt nagunii, aga kui saab natukenegi kiiremalt sõita, väldib see soovi K-rautasse nööri ostma minna. VÄGA HEA RADA! Ka need uued osad olid inimlikud ja sõidetavad mitte ülevõlli keeratud mülkad.

Ja Greta Thunbergi võiks saata kööki võileibu tegema. Sest sellist laadi kliima soojenemine on ok.

 

Ahto:

See sõit ei ole kunagi sama nägu. Tundus, et karma karistusring on täis saanud ja lõpuks kingiti meile sajandi ilm. Kui muidu oled stardis lõdisedes “Highway To Hell” ootel, siis seekord oleks pidanud soojenduskreemi asemel päikesekreemi peale möllima. Pressisin end Talukaga teise grupi keskele ja kohe oli START. Alguses vana hea asfalti littimine. Panin tikud põlema, et metsa minnes oleks võimalikult ees. Kui esimesed kiired singlid tulid panin ühel laskumisel pedaaliga muru sees peidus olevasse kändu ja sealt otse kukerpallides võssa. Ukerdasin end kuidagi välja ja lasin kogu pika rivi mööda. Pühkisin prügi maha vajutasin klipi kinni. Enne minekut viskasin korraks pilgu üle õla, et kellegile ette ei keeraks.

Ivar finšhis

Nagu vänta andsin sõitsin suht kõrgele pokule otse sisse ja uuesti kukerpallitades võssa. Nüüd oli juba väga piinlik! Sõimasin ülbel pokul näo täis ja kaapisin porisedes minema. Õnneks ise ja ratas ok, aga asfaltil nähtud vaev lendas krt teab kuhu. Edasine on klassikaline H100 kus nagu sõidaks kellegiga koos, aga mitte kaua kuna kõik kulgevad omas tempos ja üks hetk avastad end ikka üksi. 40km paiku läiks nii palavaks, et võtsin kiivri alt mütsi ära. Ivar, palun sebi meile järgmiseks aastaks ka selline ilm 😉 Jälgisin kilomeetreid ja ootasin juba TP3 ja TP4 vahelist lõiku kus kaks tõsisemat tõusu, Munakas ja Vällakas. Kui Vällakale jõudsin, siis ei saanud enam midagi aru, et kas panin Munamäest mööda või see tuleb alles? Kui Vällaka teise tõusu keskele jõudsime avastasin, et nüüd on hea aeg ees sõitvast kannatajast mööda minna. Nagu mööda sain keerasin end ühe juurika otsas küllili. Ratas keset teed risti ja sadula ots mulle otse kümpi. Koheselt ampsasid korraks ka krambid. Päris hea kombo. Ei suutnudki aru saada kumb on valusam. Õed rõvedad olid mõlemad. Vabandasin oma fiasko pärast ja korjasin end ägisedes kokku. Pärast TP4 laekusid krambid lõplikult ja edasi hakkas üks moosimine ja meelitamine. “Milline vaade” silti nähes oli pilk tursa tuimalt ainlt ees oleval rajal. Ales paar km hiljem sain aru, et oot seal oli vist midagi? Kruusale tagasi jõudes ja kiiruse ülesse sain meenus üks imelik väide: uus Racing Ralph mustri vahel jooksev punane triip läheb siniseks kui piisavalt kiiresti sõita? Ei läinud või ma ei sõitnud piisavalt kiiresti.

Ahto finšhis

Eelmine aasta Kuradimäge krampidega ei sõitnud. Seekord sõitsin. Miks? Meeldis vist! FINITO.
Lõpetuseks. 6x tehtud. H100 on seisund ja see vajab ravi, aga keegi ei tea millist! Tundub, et seda peab lähemalt uurima.
Super ilm ei teinud sõitu kergemaks. Vahet ei ole palju treenid lõpus oled ikka täis sooda. Istud maha ja mõtled, et kus ma olen ja mis ma olen.
Rada meeldis väga. Isegi lõpus olnud kruusa sektsioon oli omal kohal. Sisse oli põimitud uusi lõike või siis vanu mida ma enne sõitnud ei ole. Tõusu oli täpselt parasjagu ja seda ilma Munamäeta. Viimast väga ei igatsenudki.
Wahoo tabloo info: max kiirus 56,5. max temp 21. Tõusu 1804m.

Tänud Ivar & Co.