Estonian Masters trekil 2009

Trekk on koht, kus paljud tänapäeva Eesti tähed on alustanud. Sellest on õppust võtnud meie klubis Andre, kes üritab seal oma eraldistardikarjäärile uut elu sisse puhuda. See aasta ei läinud tal see üldsegi pahasti, võetud sai paar valusat skalpi ja medaliarve avatud!!




Pingsalt jälgimas betooni, kuhu on lootust sukelduda



Andre läbielamised:


Asi algas taas ratta valikuga üleelmisel päeval. Ega seal eriti midagi valida ei olnud, kõik vokid suht ühesugused – seekordse trikoovooru võitjaks osutus 80 keskpaigas Itaalia alpide jalamil tugevate käte vahel valmis väänatud terasest Olmo. Ette pistsin taas enda FFWD ja jätsin ratta pühapäeva ootama koos suure sildiga “Broneeritud”, et vältida eelneva aasta sündmusi.



Võistluspäeva hommikul tuli tiba vihma, mille kasutas enda huvides ära Magnus Krusemann, kes peale tugevamat kiirendust märjal trekil (kiirus ~50 km/h)korraliku lennu tegi, mille tulemusena olid puruks nii ratas, riided, kui ka Kruseman. Aga mees ei loobunud, uued riided + briljantroheline ning taas sadulasse. 500 m paigalt seekord mul ei õnnestunud. Aeg tuli ~39,03 sek (0,3 lahjem kui eelmisel aastal), mis andis üldkokkuvõttes tagasihoidliku 7., SEN 1 arvestuses 5. koha.




Paigalt 0-100ni 3,2 sek – Andrele pole see probleem



Oma põhialal 3 km jälituses läksin vastamisi valitseva Eliit klassi Eesti mesitriga 4 km jälitussõidus, Marko Rebasega. Ma teda väga ei passinud ja sõitsin oma sõitu. Rebane loomulikult võitis (3.56), ise sain aja 4.03 kopikatega. Minust paremini sõitis veel Briljantjalg Kruseman (3.59.7). Molevit õnnestus võita ja sain kolmanda koha.


natural complete dog food

10pt; MARGIN: 0in; FONT-FAMILY: Verdana”>



Lasse stabiliseerimas Andre sumpsi enne sprinti



See aasta proovisin veel ka sprinti. Alguses sattusin taas kokku Rebasega, kes eelistas taktikaga mitte tegeleda ja pani kohe algusest peale täiega ajama, ma ei jõudnud reageeridagi. Üritasin teda püüda, aga see oli saatsulik viga – küpsetasin ennast läbi ja kuna järgnev lohutussõit oli 2 min pärast ei taastunud ära. Lohutussõidus olime 4-kesi, finishis olime kõik umbes 0,1 sekundi sees, aga mina olin viimane – seega veel üks sõit kohtadele 9-12. Selleks ajaks olin ma taastunud ja sõit tuli ka taktikaliselt hästi välja: tabasin hea momendi, kus teised passisd, kallasin esimeses viraažis ülevalt alla ning tagasi enam ei vaadanud ja panin Mika Riiheläle, Lindgreimile ja Audovale 🙂 särgi püksi. Hea oli lõpetada positiivse emotsiooniga.




Mees kallab konkurentidele külma vett kaela



Viimase mehe sõitu ma ei sõitnud, küll aga väljaspool arvestust peetud 200 m lendstardist. Aeg 12,97 (keskmine üle 55 km/h) andis mitteametlikus protokolis Rebase ees esimese koha. Hiljem veel väike õlu ja saun Prükkeli juures ja tehtud oligi.




Tuli ära!



Pildimaterjal:


http://velodroom.ee/pildid/v/masters2009/

zp8497586rq