EMV XCO – Kiviõli
Eesti maastikuratta stseeni üks igaastaseid tippsündmusi EMV Olümpiakrossis toimus sellel aastal Kiviõli tuhamäel, meie klubist võttis see aasta osa Raino, Raiko, Imre, Kaido, Tarmo ja Taikki, kelle sõit piirdus kahjuks ainult soojendusringiga, sest palgidropist kukkus nii õnnetult,et esijooks oli sama kõver kui Kreeka E!
RAINO:
XCO on olnud vaatamiseks äge. Aga olin kindel, et starti keeramiseks peab olema palju julgem ja karmim ja tugevam. Huvi ikkagi oli. Krossisarja Pirita etapi rada olin uurinud ja sarja järgmisetele etappidele peale seda väga ei kippunud, seda enam, et Pirita hinnati hoopis selliseks heaks-lihtsaks sissejuhatuseks..
XCO Meistrivõistluste toimumine Kiviõlis oli teada, aga kalendrisse ei planeerinud, julgust polnud. Ja siis anti klubis teada, et delegatsioon läheb meistrikate rajaga tutvuma. Tehtud, mõeldud, läksin kaasa. Kohapeal sain kahe tunniga vanadelt kaladelt koolituse, tänud Kaido, Tarmo, Taikki! Karmima palgidropi juures pandi mind kõrvale seisma ja näidati mitu korda ette. Ja siis polnudki endal ka pääsu, tehtud saigi. Suuremate ja väiksemate kividega läks kergemalt, aga mitmel teisel lennukohal jäi kukeliin veel tegemata.
Nimi läks kirja, nüüd enam laupäeval pääsu polnud. Juba nägin unes kuidas padukas kivitakistusi võistluse ajaks libedaks õlitab. Ei saa salata, et päev enne sõitsin veel korra kohale ja tegin üksi julguse harjutusi. Peas klubi vanameistrite õpetused kordamas = sobiv kiirus + kui juba minek, siis näpud piduritest eemale! Ja lõpuks jäidki välja vaid 2 trampliini, mille kõrvalt sai minu meelest kiiremini ja sujuvamalt läbi.
Laupäevaks enam kartust eriti polnudki. Sõitsin kohale ja tegin väikese vihmaga prooviringi, kivid olid siiski sõidetavad. Stardika järgi tundus, et Sen3 poodiumi kaks esimest kohta on reserveeritud, aga kolmandale tekib tihe konkurents. Koridori pandi kõik korraga sisse, mida vanem, seda tahapoole. Seega minek üsna viimasest reast. Jalga ei saanud kohe pedaali, trügiti korralikult ja paraku Kuhlap jäi äärmiseks, sorry. Järgmine paus tehti esimese tõusu all – kõikide haneritta reastumine võttis omajagu aega ja olin jäänud täiesti järjekorra lõppu. Konkurendid paistsid juba ülemistel raja riiulitel.
Siit edasi hakkas aga paremaks minema, tõusu kruttida mulle meeldib ja ratas oli ka esimest korda saanud sõitmiseks 32t hammaka. Mootoril olid pöörded korralikult üles saanud, rajal hakkas ruumi tekkima ning eesolevad 2.5 ringi sõltusid juba minust endast, võis naeratada.
Esimest korda palgidropile lähenedes tuli küll uus õppetund – kui sinu ees sõitja juba atraktsiooni sissejuhatuses kahtlema hakkab, siis mine mööda või jäta suurem vahe sisse! Eessõitja (sen4 vist) kahtles, julgustasin tagant, aga vahet piisavalt suurendada nende ohumärkide peale ei taibanud. Kui tal dropi taha vaade avanes, sai julgus otsa, pidurid ja edasi palgi alla hunnikusse. Kuigi olin ka hoogu maha võtnud, siis enam pääsu polnud – pidin püüdma kuidagi õhus ennast vasakule kangutada. Sentimeetrite mäng, aga jäi sinna kõrvale ühisrisu tegemata. Fotolt paistan paraku vaid ehmatanud mina.
Arusaamise järgi olin sen3 seltskonnas neljas, Veri paistis tõusudel eespool, kangutas korralikult püsti, vahe ei vähenenud. Ja siis jälle atraktsioonide osakond. Drop ja kohe peale seda kurv paremale, klubiga harjutades sõitsin sealt kõik korrad kana, eelmisel päeval üksi proovides sain siiski üle. Jõudsin Veri sappa, tema ei võtnud kukeliini, mina võtsin. Aga see möödumine oli magus!
Tundus, et on nüüd kolmas positsioon ja hoidmine reaalne. Edasi sai veel osaletud Alvari fotosessioonil, Pohlaga koos tõusu krutitud, paistma hakkas Kaido selg, aga ennem said kohustuslikud ringid otsa.
Eesti Meistrivõistlustelt pronks, polnudki väga paha päev 🙂
Edaspidiseks. Kui võimalus enne krossi rada rahulikult proovida ja seedida, siis teeks kindlasti veel.
RAIKO:
Hooaja alguses sai enda jaoks paika pandud,et Husqvarna XCO sari ja XCO EMV saavad olema see aasta võistlused, kus tahaks hästi esineda. 2 nädalat enne sõitu sai maantekas nurka visatud ning kõik trennid sai tehtud maastikul, etteruttavalt olgu öeldud,et mulle tundus sellest palju abi olevat!
Nädal enne sai veel Saare, Imre ja Krõmiga Kiviõlis 5 ringi tehtud ning esmapilgul midagi tehniliselt rasket küll ei tundunud, laskumised olid kiired ja siledad ning rockgardenid mõnusa flow-ga läbitavad, endamisi arutasime veel, et täitsa HT ratta rada 🙂
Stardis paigutati üsna tahaotsa ning peale esimest tõusu kui kohustuslikud möödumised tehtud sai avastasin, et ees paistavad ainult meie klubi Tarmo ja Viljar Saare ( kellega ma olen kõik XCO võistlused koos pusinud ) , peale paari tehnilist lõiku sain järgneva tõusu alguses aru, et kui ette tahan jõuda tuleb kiirelt mööda saada ning minu õnneks polnud mõlemal mehel vist tol päeval ka erilist tõusujalga, vahepeal inises rajal ka Mõttus, kes oli ennast esimese ringiga vist täitsa ära küpsetanud, sest sellist meest ma tavaliselt peale starti enam ei näegi 🙂
Järgmisel laskumisel omas tempos sõites püüdsin juba Alari Kanneli kinni, kes sõitis ühe ringi vähem ning seejärel oli ees jälle pikk tühjus, ees paistis küll Mehis Leigri selg aga kuna oma klassi 2.koht oli juba kindlustatud ja kõige teravam olek ka polnud siis ei hakanud ennast päris ribadeks tõusudel sõitma ja nautisin laskumisi.
Üldiselt oli väga mõnus sõit, kus kordagi ei pidanud üle oma piiride sõitma ning sai igat meetrit nauditud, sest rada oli tõsiselt lahe! Eritänud ka Ahtole, kelle F1-stiilis jootmisest oli väga palju kasu ning respect Rainole, kes otsustas oma esimese XCO võistluse just sellise teha, võtke õppust!
Ainuke jama on, et järgmise aasta korraldajatel saab väga raske olema samaväärset või paremat rada teha ning miks Eesti 2 vaieldamatut parimat rada Äkke ja Kiviõli Tallinnale lähemale ei võiks asuda ? 🙂
TARMO:
Alustan sellest, et enne eestikaid olin mtb seljas viiel korral ja kõigil neil kordadel panin ka risu, viimane keiss oli 2 päeva ennem eestikaid kui läksin lihtsalt ratast proovima ja jälle külili ning loomulikult katkise põlve peale. Hinge puges hirm ja keps hakkas värisema palja mõtte peale, et laup. jälle kuhugi kivide otsa maoli peaks panema. Erilist optimismi ei sisendanud ka Taikki maokas ja esijooksu lõhkumine prooviringil.
Stardikoridori kutsuti mind üllatavalt varakult(vist tänu Äkke xco punktidele), sain startida teisest reast, Jüri Molevi kõrvalt, kelle küünarnukil ja põlvel ilutsesid värsked haavad tema nädalatagusest risu panemisest sellel samal rajal. Tekkis juba mõte, et äkki ikka ei stardiks, lisaks kepsu värinale hakkasid ka käed kergelt värisema, õnneks käis stardipauk ennem kui mõte teoks sai.
Sõidust ei meenu eriti midagi peale viimase ringi, kus sain mööda Tarmo Mõttusest ja veidi ennem lõppu ka Eero Kiskonenist (kes oskas peale rehvilõhkumise ka märgistatud xco rajalt viimsel ringil ära eksida 🙂 )
Seda rada peab ise sõitma, et see emotsioon kätte saada ning kuna maoli ei pannud, ratas töötas laitmatult ja kaks klubikaaslast astusid ka poodiumile, siis finišis oli tuju väga hea. Enda saavutuseks jäi Sen2 klassi viies koht.
Tänud Krusale jootmise eest ja klubikaaslastele kes rajal kaasa elasid.
Suur aitäh rajameistritele väga hea raja eest.
Imre Ojavere Sen1 5.koht
…
Raino Einroos Sen3 3.koht
…
Raiko Kaldoja Msport 2.koht
…
Tarmo Ennok Sen2 5.koht
…
Kaido Kriisa Sen2 10.koht