CC Rota Mobilis

Alvar: Kõrve start oli mulle esimene üle mitme mitme aasta. Pole leidnud kuidagi motivatsiooni sinna liiva-, saepuru- ja kruusarallile minna. Seekord kohustas võistkonnaarvestus.
Rada ja korraldus oli täiesti normaalne, täpselt see, mis oodata oli. Stardigrupid 200 kaupa minule midagi head ei tähendanud, kuid mõistetav tagumiste gruppide startijatele. Parim vaatepilt oli raja kolmandal kilomeetril Aivar Lipp, kes oli maas lamades pöördumatult takerdunud ratastesse ja kogu ümbruskond oli valget lund täis keset suve. Põhjuseks kellegi hoolimatu avarii, kus vahuballoon puruks sõideti. Kärakas oli vägev ja tulemus efektne. Endale seda kleepuvat löga ei oleks tahtnud külge saada.
Suurt muud huvitavat ei toimunud, sõit kulges nagu ikka – sirgetel läksid rongid minema ja punnitasin üksi, parimal juhul paari kaaslasega. Sõidu teine pool oli põnevam, kus teise grupi mehed järgi jõudsid ja algasid ka korralikud rasked rajad koos tõusudega. Eluvaim tuli kohe sisse tagasi. Kuskil leidsin motivatsiooni isegi klubikaaslasel Raulil eest ära sõita, kes raskest algusest tingituna kui zombi välja nägi rajal. Nagu ikka jõudis finishisse ka irvel näoga Vello the Velman Welldone Velomän, kes Kõrve “maanteesõidul” oma oskusi oli näidanud ja minust kiirema aja kirja saanud. Olgu temagi elus killuke õnne!

Tõnu: Eesmärgiks oli läbida rada! Nii ma tegingi, võttes juba algselt jõuetekohase tempo, mille olin sunnitud valima rattaspordist tervislikel põhjustel kuuajalise eemaloleku tõttu. Varsti saigi selgeks vana tõde, et treeningu ja sõidukiiruse vahel valitseb tugev seos. Ilma nõrkade ja samas ka tugevate kohtadeta rajal võin tõdeda, et just peale sõitu olen palju tegijam!

Kaido: Minu sõit piirdus seekord võistluseelse soojenduse ja umbes 1km võistlusega. Stardijärgsel saepurulõigul õnnestus leida u 10cm pikkune roostes nael ja see kahest kohast läbi tagakummi suruda.
Möödasõitev Andre pakkus küll oma sisekummi, aga seekord loobusin.
Seejärel elasin raja ääres võistlejatele kaasa.

Marion: mina pean küll ausalt tunnistama, et mulle meeldis. Mõnusalt kiire rada, kus tegelikult ei olnud pea kordagi põhjust jalga maha panna ja ei pidanud kaua kannatama. Noh, see lauda juurest mööda kruusatee ei olnud ka nii pikk, et oleks midagi hullu olnud. Ja ülejäänud sellised kõva pinnasega männimetsa alused teed mulle kohe meeldivad ning liivarajadki olid omamoodi mõnusad.
Ma loodan, et Ivar ei pahanda, kui ma ütlen, et mulle meeldis isegi väheke paremini, kui Rõuge, kus mina pool maad poriaukudest kõrvalt mööda pidin jooksma ja ikka teravalt ilmataati vandusin, kes raja sõidetamatuks muutnud oli. Olen küll ka mõnel H100-l käinud, aga Rõuge oli Elioni kohta minu jaoks liiast.
Ja ikka hulka parem ja vaheldusrikkam rada, kui elvas, kus seda kruusajama jätkub minusuguste jaoks kolmeks tunniks ja jahedamaid metsaradu peaaegu ei olegi.

Ergo: Hea enesetunne ja sobiv ilm olid need, mis andsid Kõrve sõidule positiivse maigu.Rada oli ka ok võrreldes varasemaga, vaheldust oli piisavalt ja kiired kruusa lõigud polnud üldse lõputud. Võtsin suht rahulikult alguses, kuna vahepeal ei olnud üle nädala ratta selga saanud. Kaks korda suutsin ikka pikali ka käia, 21 km oli väliskurvis poolik langenud puu, oli see siis sinna meelega tõstetud või kogematta, aga sinna otsa ma suutsin suuna ikka võtta. Teine kord sai liivasel tõusul mingisse grupi kokku-vajumise seltskonda kinni jääda. Tehnika pääses tervena ja vajutasin lõpuni täiega. Lõpp hea kõik hea.



Andre: Tallinna maratonile lähen alati ainult ühel põhjusel – see toimub lihtsalt nii lähedal. See aasta oli korraldaja mingil põhjusel otsustanud 200`sed stardigrupid eraldi viie minutiliste vahedega rajale läkitada.
See tähendas seda, et viimaste aastate kehvem stardinumber pani mind esimese stardilaine tagumisse gruppi. Kui vile paugu asemel oli ära käinud ja umbes 500 m sõidetud hakkas 2 meetrit minust ees pool spetsiifilist sisinat kostuma. Sisina tekitajaks oli Kaido purunenud rehv ja Kaido sai kohe ilma suurema pingutuseta õlut jooma minna. Aktsioon rajal jäi aga kesiseks, seda ennekõikke juba traditsiooniliselt lahja trassi tõttu ja ka selle pärast, et rahvast oli tänu väikestele stardigruppidele rajal väga hõredalt liikumas. Kuna visuaalselt tagant kedagi lähenemas polnud ja ees ka kedagi püüda polnud, oli tempo suht lahja. Samal ajal õgisid järgmise stardilaine liidrid meie stardi mahajääjaid ja see vist lisas neile motivastiooni ja kiirust, sest paljud sõitsid ajaliselt kiiremini, kui meie stardis olijad. Tagatipuks viskasin ennast umbes 20 km peal veel proovi mõttes kruusa peale külili kah (noh, et põnevam oleks). Siis sai gruppi taga ajada ja sõit läks veidi põnevamaks. Lõpus tegin vähe kõvemat sõitu ja sain kätte igast tegelasi alustades Kochiga ja lõpetades Lippuga. Aga see mingit erilist resultaati endaga kaas aei toonud. Tulemuseks siis tunne, et olin paremaks võimeline ja üle aastate viletsaim koht finishiprotokolis.



Asse: Muljed,kui sellised,suht-koht rajast endast positiivsed,aga enda vorm jättis küll kõvasti soovida. Sai küll käidud nädal enne võistlust avatud raja sõidul,aga oskasin ennast ikka raja esimesel poolel ära tappa ja kui jõudsin metsa kus algasid tõusud-langused oligi jokk!! Viimased 5 km saigi lihtsalt veeretud,kuna jõuvarud olid otsas.Uni saabus sel õhtul eriti vara…

137. Raul
156. Andre
208. Alvar
251. Ergo
417. Asse
570. Marion
805. Tõnu
DNF Kaido

Pildid tegi Mirjam.


Tulemused 


Võistkondade pingereas oleme peale 3. etappi 25. kohal 98 võistkonna seas.