CC Rota Mobilis

Meie klubil on tekkinud traditsioon korra aasta käia veidi teistsuguses keskkonnas akusid laadimas ja võistlemas. Lähim koht, kus loodus veidi kodusest Eestist erinevamaid pinnavorme pakub on Soome. Ilmselt oleme käinud läbi kõik vähegi võistlust meenutavad tapahtumat seal pool lahte. Kuna reeglina tuleme tagasi rohkem , kui ühe poodiumikohaga oleme Soomlaste hulgas oma roosade vormidega juba tuntud seltskond ja jutud käivad, et osad võistluskorraldajad juba värisevad, et millal see Rota punt nende starti jõuab ja kohalikel kommi eest ära võtab.

Seekordse hääletuse sihtkoha võitis Laajavuori MTB Marathon. Võistlus toimus 3 autosõidutunni kaugusel Helsingist. Variantide finaalis olid veel Velopeak 3000 Gravel Leedus, Syöte MTB ja Grävely Fest. Klubi MTB sektsioon seekord veel võitis.

Maandumis- ja magamispaik leiti kohe võistlusraja kõrvalt- luksuslike tingimustega uus maja Havu Resort väga abivalmis peremehe ja perenaise Maijaga.

Kohale saabuti neljapäeval ja reedel sõideti õppesõiduks üks ring üheskoos läbi (9 rotakat). Rada oli juba võistluseelsel päeval korralikult märgistatud ja võistluse ajaks tuli nooli-linte veelgi juurde. Väga hea märgistusega rada.

Mis võistluspäevast kellegile meelde jäi, saate lugeda alljärgnevalt. Kes julges ainukesena valida 90km distantsi? Miks jäi Ahtole rohkem meelde hoopis Ziil, mitte võistlus ise? Kes andis näpunäiteid kuidas olla aeropüss ja mis täpselt selga panna? Ja kas meie mehed poodiumile ikka said ja mis väärtuslikud asjad auhindadeks olid?

Raino:

Laupäeva keskpäeval oli kõigil ühine start – ühe, kahe ja kolme ringi (30 km) sõitjatel. Gruppe ei moodustatud, ca 150 tegijat pidid ise vaatama ja hindama oma plaane ja seisu. Raiko astus kohe esimesse ritta kohalike ässade ette, me Tarmoga olime seal ca teises-kolmandas reas. Õige otsus, sest peale stardisirgeid esimesel metsakeeramisel tekitati juba korralik ummik.

Soomes ei ole pehmolaine veel kohal – PÕHIisõit on pikk, 3x 30 km ring. Sellest allapoole on juba ’puoli’ ja ’pikku’ variandid.

Rada oli kuiv ja mõnusalt vaheldusrikas – terviserada, metsa, juurikat, kive ja kokku pea 700 tõusumeetrit ringi kohta. Kui tõsisemat sõiduviga ei teinud, siis sõidetav ilma jalastumata. Mõned asfaldimeetrid olid ka, kui oli vaja saada üle autotee.

Esimene ring kiire, pikalt Tarmoga koos, oma M50 vanuseklassi Soome ässad kadusid kähku täpiks. Tundus, et võiks liikuda seal ca 5.-6. kohal. Olin Rota omadest ainukesena põhisõidu peal, teised tegid lühemad distantsid. Seega päris Tarmo tempot ei tahtnud hoida ja lasin tal minna oma sõitu tegema.

Teisel ringil tuli küll hea olemine, et kõik soe ja toimib, aga tempo siiski vaikselt hakkas ära vajuma.

Kolmas ring oli huvitavam. Juurikate ja kivide vahel hea sõiduliini valimine hakkas aina paremini õnnestuma, ise olin ka mõnes kohas endaga rahul. Väiksemate kiirete põntsude peal sai juba madalamalt lendamist proovida. Viimasel paaril kilomeetril hakkas lisaks tekkima kahtlus, et sama masinaklassi mehi paistab tagant lähenevat. Keerasin pöörded uuesti 160 bpm peale ja lõpetasin üksinda.

5h 4min aeg. Max kiirus 55.5. Avg temp 24°. M50 masinaklassis IV koht, kohalike medaliheitlusse sekkuda eriti lootust polnud.

Kuna uuele ringile mindi alati stardisirgelt läbi, siis sai värsked joogipudelid sinna ootama panna ja uuele ringile minnes kiire pitstop teha.

Kogu päeva kõige ärevam hetk oli kohe meie ööbimiskoha kõrval rolling stones s-kurvis. Hoog oli liiga julge esimesel ringil ja sõit oleks seal nibin-nabin mulle lõppenud. Jooksud läksid alt, põlv peaaegu maas, õnnestus viimasel hetkel jalg pedaalist kätte saada ja mingite jooksusammude abiga enne põõsaid veel teele jääda. Võttis käed natukeseks värisema.

Kellel huvi, siis soovitan võistlust kindlasti. Ok, meil vedas ka ilmaga, ei olnud libedust, pori ega külma tuult.  Korraldaja näeb palju vaeva raja ja märgistusega.  Sõit pole just kerge ja tõusud väsitavad, aga samadesse oludesse tuleksin kindlasti tagasi.

Päeva üllatajad olid Raiko ja Evert, nukid. Sommid kindlasti ei osanud ka oodata, et auhinnakotti varutud lagritsad ja vannipuhastuse komplektid liiguvad Soomest hoopis välja 🙂

Tulemused

 

Ahto:

CCRM suvine välisvõistlus hakkas sellega, et Ziil avas telefoniga iga natukese aja tagant tööjuurest kellegile väravat. Kui me Jyväskylä külje alla laekusime, hakkas pihta “aklimatiseerumine”.

Ziil teatas, et tuli rauast rattaga ja kui miskit juhtub, siis on kohe hea kokku keevitada. Pealegi pidi see rauast elukas olema aerotunnelite hirm. Raiko andis näpunäiteid, kuidas olla aeropüss ja mis täpselt selga panna.

Reedene võistlustrassi prooviläbimine andis mõista, et lihtne see 30km-ne ring ei ole. Ziil avas sõidu ajal paar korda seda krdi väravat. Pärast prooviringi hakati rattaid seadistama. Nagu keegi korra midagi mainis, et mul vist on seal miskit… võeti ratas molekulideks lahti. Ziil avas vahepeal ainult kaks korda väravat.

Võistluspäeva hommikul umbes 1,5h enne starti kurtsin, et mul vist esiamort ei toimi. Kohe lendasid šaakalid peale ja kõik kisti lahti. Seekord joppas, et kõik sai korda (tavaliselt ei saa).

Stardikoridoris panin silmad kinni ja sisestasin “olen kiirus, olen aeropüss” täpselt nii nagu Raiko õpetas! Brunn rikkus kohe selle ilusa hetke ära ja teatas, et sooja on 34 kraadi ja ta pulss on juba 120. Ziil jõudis kiirelt veel värava avada. Üksi-kaksi-kolme saunaaaa ja minek. Brunn vajus kohe india punti Sommidega mesijuttu ajama ja teatas, et nüüd on pulss juba 210. Kaidoga hakkasime, siis koos minema.

Esimene 30km ring läks ilma suuremate eksessideta ja enesetunne läks isegi paremaks. Teise ringi esimese tõusu all laekusid vasaku jala krambid. Kaido pakkus kohe magneesiumi ja kerisime vaikselt edasi. Järgmistes TP-des mugistasin roosasid soolakristalle nagu kummikommi. Tundus, et toimib ja järgmised tõusud tuli mängida piiripeal!

10km enne lõppu ühe laskumise all oli kraav-truup, kus vasakul mehisem kivikamakas. Muidugi oli mul vaja sinna kivisse end sisse mollida. Garmin karjus, et nüüd ma hakkan igale poole helistama ja Kaido tuli raginal tagant selga. Õnneks muud häda polnud kui piduri heebel läks viltu ja dropper sadulapost jäigi alla. Käikari aku, mis sai enne täis laetud, hakkas ka halama, et ta enam ei jaksa ja kohe saab tühjaks.

Kaido oli väga kannatlik, vaatas seda palagani pealt ja teatas, et mind ei tohi üksi jätta, krt teab mis lollustega ma veel hakkama saan. Nüüd tulid krambid ka teise jalga, aga lohutasin end sellega, Ziilil on nende väravatega kordades raskem. Viimase “Helmeti nousu” (kiivri tõus) nimetasin ümber Helvetti nousuks (Põrgu tõus). Haanjas on ka üks selline Kuradi mägi. Nad pidi olema kaugelt sugulased vist? Kui Kaidoga üle joone jõudsime, peksime nukke kokku ja kukkusime otse sauna ja mullivanni taastuma. Jaaa mida tegi samal ajal Ziil? …

 

Tarmo:

Kuna kõik 3 distantsi (30km, 60km ja 90km) lasti korraga peale ja täiesti segamini, siis väga suurt ülevaadet, kellega sa parasjagu maid jagad, ei olnud. Esimesed 2km, lai kruusatee ja siis kohe sinkule.

Seal tekkis korralik ummik. Oleks õlu ja grill kaasas olnud, saanuks rahulikult vorstid soojaks ja söödud ning ka ühe õlle veel peale valada, aga mida polnud, seda polnud. Ziiliga sai kuulatud vaid soomlaste omavahelist sõimu, kui keegi tahtis vahele trügida. Lõpuks, kui liikuma saime, siis sattus meile ette üks mitte kõige osavam vandersell. Tüüp oskas 100m jooksul 3 korda külili panna. Minu ees sõitev fätiga soomlane läks iga korraga aina tigedamaks ja pärast kolmandat kukkumist ütles fätimees talle soome keeles midagi sellist, et vandersell haaras ratta ja hüppas rajalt eest ja meie saime lõpuks sõitma.

Edasi midagi väga põnevat ei juhtunudki. Üks hetk sain Raino kätte, pakkusin, et teen tema jaoks veidi tööd, tal ikkagi 90 km distants sõita. Nii sõitsime umbes 5km, kuni saime 60km naiste liidri kätte. Siis Raino hüüdis, et paneksin üksi minema ja edasi sõitsingi enam-vähem üksinda.

Teise ringi alguses sain kätte Raino distantsi eelmise aasta M50 võitja. Sättisin tema tuulde ja niimoodi kahekesi sõitsime peaaegu ringi lõpuni koos. Üks hetk pani mees selgelt valesti….. Hüüdsin talle veel järele, et vale pööre, aga sain siis aru, et mees teadis täpselt mida tegi ja see oli väike lõikamise koht. Lõikamist oli küll vähe, aga kui kruusa peale jõudsin oli meie vahe paugust ca 100m. Tegemis oli aga ikkagi ausa mehega, võttis hoo maha ja ootas mu järele ning vabandas – respekt. Ca 1km hiljem jätsin ta seljataha ja sõitsin üksinda minema.

5km ennem lõppu tegin oma elu veel põnevaks ühes S kurviga laskumisel, kus oli lahtine killustik, liiga suur kiirus. Kõigepealt oleksin peaaegu võsas lõpetanud ja kohe pärast seda kurv teisele poole ja panin peaaegu järve (meenus aastatetagune Poola kukkumine, kus lõpetasin haiglas). Võtsin veits hoogu maha ja jõudsin ikkagi tervena lõppu.

Rada oli väga väga lahe ja vaheldusrikas. Kruusa, tõusu ja erineva raskusega singleid jagus.
Kokku tuli 60km ja 1400 tõusumeetrit ning lõpuks meeste klassis 7. koht ei olnud ka paha.

Tänan korraldajaid hea raja eest ja klubikaaslasi mõnusa nädalalõpu eest!

 

Kaido:

Minu selle hooaja rattakilomeetreid arvestades oli võistluseelse päeva rajaluure korralik 2 tunnine trenn ja sain rajast täitsa hea ülevaate.

Kuna olin valinud 60 km distantsi, siis pidin alustama ettevaatlikult ja varuga, et ikka teiseks ringiks ka jõudu jaguks.

Stardist minnes hakkas rada kohe tõusma ja siis selgus, et mul on jalad eelmise päeva trennist täitsa kanged. Kulgesin siis omas tempos ja natuke eespool liikusid ka Ahto ja Bruno. Ahto olingi omale väikeseks sihtmärgiks võtnud, et võimaluse korral püüan tema tempos püsida.

Kui laiem rada lõppes ja oli aeg keerata sinkule, siis oli seal pikk järjekord – nagu oleks nõukaajal õlut müügile tulnud. Ootasime meiegi ning liitusin Ahto ja Brunoga.

Kuidagi juhtus nii, et sain meie meestest ette ja sõitsin fatbaikide tuules minema. Kui kolmandas TP-s ennast tankisin, siis sõitis Ahto mööda ja panin talle järele.

Ahtoga sõitsimegi edaspidi koos – tõusudel jäin natuke maha ja laskumistel jõudsin jälle järgi. Teise ringi alguses sai Ahto ootamatult krambid, Mg ampull sisse ja siis vaikselt kerides edasi. Mulle see variant sobis, sest ega mul polnud aimu, kuidas ma teise ringi ära kestan. Selline koossõitmise variant oli täitsa hea, sest ikalduse korral oleks toetav õlg ikka võtta/pakkuda. Ahtol seal ühel korral juhtuski, aga lõppes kõik hästi ja jõudsime ilusti finišisse. Bruno tuli ka kohe peale meid ja saime elada kaasa Raiko võidule ning Egerti kolmanda koha autasustamisele.

Majutuskoht oli meil uhke ja pärast sõitu sai muljetada sõidust, nautida saunamõnusid, mullivanni ning head seltskonda. Kokad on meil ka alati tasemel ja söögid maitsvad.

Mina tänan selle väljasõidu orgunnijaid ja Ilmataadut ilusa ilma eest!

 

Raiko:

Traditsiooniks saanud Soome pauk ehk palju Anti möla, rōvedalt palju sööki, rataste hooldust, sauna ja ägedad rajad. Sōidus sain Jason Stathami (Josten Vaidem) tehnikat teha ja esimesel tōusul ja sinkul asja ribadeks tōmmata – täitsa tore on sōita nii.  Sommid on osavad ja sinkudel neid naljalt maha ei raputa ja maru viisakad on ka kōik – oodatakse järgi ja keegi ei trügi! Peale sōitu veel palju sööki, sauna ja poole ööni mullivanni – tip top!

Evert:

Minu esimene välisvõistlus klubiga – kokkuvõttes võib väga rahule jääda.

Esimesed 10 minutit hoidsin tempot peal, et singlile normaalselt peale saada. Napilt, aga õnnestus – pääsesin kenasti suuremast ummikust. Edasi kulges sõit pigem kontrollitult. Kuna nii pikka võistlust polnud sel aastal veel teinud, oli esimene eesmärk lõpuni vastu pidada. Suure osa distantsist sõitsin koos ühe kohaliku pikemamaa mehega. Tehnilised oskused on mul pigem nõrgad ja see paistis välja – singlitel pidin korralikult pingutama, et kaasas püsida, ja igal laskumisel jäi vahe sisse, mis tuli jälle kinni vajutada. Õnneks oli rajal ka tõuse, mida sain taastumiseks kasutada.

Koha osas mul sõidu ajal infot ei olnud, seega masinaklassi poodium oli väga tore üllatus!

Rada ise oli äge – huvitav ja tempokas, aga mitte liiga tehniline. Mõni mägi oli ka, nii et Eestiga võrreldes sai natuke rohkem ronida.

Reisilt sain vanematelt ja kogenumatelt väärt tagasisidet, mida rattal veel tuunima peaks. Ehk tuleb top 20 ikka ära!

 

Ziil:

Ilmaennustus lubas oluliselt paremat ilma kui Kiili Krävelil ja minu suureks üllatuseks puudusid ka sääsed.  Majutus oli superlux – kahe sauna ja mullivanniga. Viimane on ilmselt juba must-be. Reedel tutvumisringil oli enesetunne üllatavalt hea ja ratas lennukas.  Esimest korda sain tõeliselt aru milleks on mu rattal juba 2a olnud dropper post ja ma pole leidnud sellele kasutust. Pikad, kiired ja pisut tehnilised laskumised olid nüüd vägagi nauditavad.

Enne võistlust sai Bruno ja Raiko juhendamisel veel mõned detailid ratta juures kohendatud. Rehvirõhud tühjemaks (ees 1,2 bari ja taga 1,3 bari), tagumise ratta laagrid määritud, käiguvahetaja litrid puhastatud ning sadulaposti langetatud 1cm jagu. Ise ka ei tea, kes sellega enne sõitis aga asend läks oluliselt paremaks.

Stardis pakuti kohta esireas ja selle võtsin lahkelt vastu. Esimesed kilomeetrid läksid grupisõidu all, kuni tuli mahakeeramine esimesele sinkule. Kiirelt korraldati järjekorra automaat ja igaüks pidi rahulikult oma korda ootama, ei mingit eelist lastega emadel ega VIP-del.

Mustikate vahel olid peidus kivirahnud ja pidi väga ettevaatlik olema, et ei lõhuks käiguvahetajat. Jälgisin pulssi, et pikalt punases tsoonis mitte viibida. Ilm oli palav ja vedelikukaotus oli üllatavalt suur. Olin valmistanud endale 3×0,5L spordijooki aga ilmselt oli seda liiga vähe, kuna viimased 10 km olid väga rasked ja tundsin mootoris kärsalõhna. Et lõpuni vastu peaksin, lasin pöördeid alla aga minu õnneks oli minu ees sõitval soomlasel tugevad jalakrambid ja pidi lausa jalastuma, et lõpuni tulla.

Hea meel, et kaks meest said poodiumile ja korraldajale suur kummardus laheda raja eest. Soomes on mida avastada, lähen kindlasti veel! Elämä on laiffi! 

 

Bruno jäi ka kaamera ette:

 

Pildid on pärit võistluse kodulehelt ja erakogust.