CC Rota Mobilis

Juba kolmandat aastat oleme klubiga sõitnud Boschi Maastikusarja ja senini ei ole küll midagi halba öelda olnud. Pigem vastupidi! Kuidas kulges selle hooaja viimane Boschi maraton Kõrvemaal? Kes külastas poodiumit? Kes tegi elu sõidu? Kes karistas Raudmeest ? Klubi esitiim sai läbi ajaloo parima maratonisarjade kokkuvõtte koha – mitmenda?  Üks klubi sõitja sai klubi 15 aastase ajaloo parima üldkokkuvõtte koha – kes ja mitmenda? Vastused neile ja paljudele muudele küsimustele leiad meie värskest blogist:

Taikki:

Kõrvemaa sõiduga lõppes suures plaanis minu 2021 hooaeg. Ei välista, et mõned sõidud, kui ilm on kuiv ja soe, teen. Aga siis juba eesmärgiga asja nautida. Kokkuvõtvalt võib öelda, et parim hooaeg tulemuste võtmes. Kahjuks EMV maratonis läks käbidega oravate saba alla.

Kõrve sõidu kõige suurem mure oli riietus, mida jätta, mida võtta. Nagu Senja Fokini meeltesegadus pikkade või lühikeste pükste osas. Ilm oli so-so, päikese käest võid mune praadida aga vilus ja tuule käes kukkusid osad hambad plagisedes suust välja. Soojenduse ajal käisime Spordidirektoriga “suurt mudaauku” vaatamas. Olin eelnevalt raja läbi sõitnud ning tahtsin kontrollida, kas “s…amudajee” sõpradel on pidupäev või nutavad nagu beebid, kelle lutt suust on võetud. Mülgas oli ära auranud (me tõesti ei tea mis mülkast Taikki räägib. toimetus),  sõidu ajal sai täie pasaga läbi panna. Algselt plaanisin varrukad jätta peale, need saab ju alla keerata, aga kui Eesti kuulsaim diidsei – Krusa ütles, et läheb täis lühakdega, kakkusin varrukad maha. Tagantjärgi õige otsus. Hüljestele annab paks rasvakiht sooja, see ju fakt. Viimased paar sõitu olen varakult stardikoridori ukse taha matti kraapima läinud, tegin sama ka nüüd. Öeldakse küll, et vahet väga pole, päeva lõpuks sõidad ikka oma koha, aga natuke lihtsam on kukkuda tahapoole, kui trügida ettepoole. Kohe peale pauku, nii 70m joonest, pandi korralik külakühi püsti, pääsesin õnneks.

Taikkit siin pildil see aasta veel ei ole, aga kui nii edasi, siis järgmine aasta juba küll

Teadsin, et esimesed tõusud tuleb kõik asjad põlema panna ja mitte ära vajuda, küll pärast on aega tuules tiksuda. Nii ka tegin, enekas oli üllatavalt ok, vaatamata kriipivale kurgule. Aga jälle, teada fakt, et haiged, rasedad ja trenniüldseeitee mehed on tavaliselt kõige kiiremad. Kui sõidetud oli umbes 6-7km, tekkis ca 15 meheline armada, kuhu sabale sain. Väga palju tuttavaid nägusid polnud, ei ole varasemalt au olnud kuuluda nii ette. Papa Kiskonen ja Valvas, tänu tsüklokale tundsin ära, olid ainukesed, keda teadsin. Sõidust väga ei mäleta, olin kogueag lillas tsoonis. Punt mõnel üksikul korral tõmbas natuke kokku aga enamus ajast oli korralik kett. Mina keti viimane-eelviimane. Paar korda mõtlesin, et proovin ettepoole, teadupärast on taga kõige raskem, aga nii kui ketist kõrvale kaldusin, hakkasin nutma ning keerasin tagasi. Tahtsin ka kisada, et võtke vahepeal hoogu maha, mul on vaja juua-süüa ning tahaks korragi puhata. Aga vaevalt, et selle pundi esiots mind kuulanud oleks. Seega kannatasin, teadsin, et pean tuules püsima, muidu söövad mind kohaliku hundid. Ca 7km enne lõppu, kui voorepealne sinku oli, jäin sellele sinkule järgnenud metsarajal pundist maha. Proovisin küll järgi jõuda, aga natuke jäi puudu. Sveni sinku lasin omas tempos. 3km märgi juures hakkas paistma üks selg. Kuna kõht oli tühi, mõtlesin, et söön ära. Vaikselt inisesin seljale järgi, 2km enne lõppu jõudsin järgi, lasime rahulikult edasi. Tagant kedagi ei tulnud. Noore poisi, M16 masinaklass, kannatus katkes viimasel tõusul ning ta pani litri kuid kangestus natuke tõusu otsas. Ma 100000kg massiga libisesin laskumisel järgi ning viimases kurvis panin amordid lukku, rauad paremale, vajutasin Turbo Boost nuppu ning panin omakorda litri. Õnnestus 😊

Teisekoha mees ei julgenud nii kõvade meestega koos püünele tulla

Mulle Kõrve rada meeldib, ei ole küll Topis, nagu Jüri Luik peale valmisi, aga tore rada ikkagi. Keegi võiks Sveni ketist lahti lasta ning metsa müttama saata, äkki ta leiaks mõne sinku juurde.
PS! Väike haamer kopsis kuklas, kui autasusid jagati ning osad võistlejad, kes auhinna oleks pidanud saama, olid ära läinud. Võiks ikka ära oodata.

 

Raiko:

Peale Äkke XCO-l läbitud seljaagooniat oli motivatsioon trenni teha täiesti 0 ja mõtlesin juba päris tõsiselt rattad maha müüa ja elektrikas või krossikas osta, lisaks oli eelmine pühapäev Imre ja Malvaga Kõrvemaad läbi sõites selline jõuetus ja väsimus peal, et ma ei jaksanud isegi trennis järgi püsida ja kutid ootasid mind igal tõusul järgi. Maratoninädalal tegin ainult seljaharjutusi, rattad viskasin pmst nurka ja enne reedet ühtegi trenni meenutavat sõitu ei teinud.
Laupäev sai koos sõbraga ennast kohale ikka veetud aga ega eriti entusiastlik ma ei olnud, sest lisaks eelnevale teadsin, et rada on jube uhamine mis mulle ei sobi.
Brunniga sooja tehes panime igatahes sõjaplaani paika – kuna viimane sõit ja midagi kaotada nagunii pole, siis sõidame ennast algusega ribadeks ja edasi vaatame mis saama hakkab 🙂 Startisin 2. grupist ja üritasingi siis ettepoole sättida, ilge tahtmine oli peale esimesi kilomeetreid Vaabi taha ennast sättida aga panin ikka pea lenksu all edasi, järgmisena tuli üllatusena Malva selg aga mõtlesin, et mis siin ikka ja kütsin veel edasi, kuni mingiaeg avastasin sellise pundi kus olid sees Imre, Kull, Neemesto, Kivilo, Rohtmets,Kannimäed, Põldma jne – mõtlesin, et nüüd sai vist küll väheke liiga ette pressitud, teades veel kui vähe singleid ja kui palju siin sirget uhamist ja tõuse tulemas on, jäin siis ootele, et millal siis raskeks läheb ja kangi saan aga omale üllatuseks seda hetke ei tulnudki, ühel tõusul küll oli sõidu raskeim hetk kui Malva ja Egert Johansoniga pundist maha jäime aga õnneks tuli tagant Tarmo Neemela kes meid tagasi punti tõmbas jälle, tänud vana! Edasi käis pundi taga ilge positsiooni võitlus ja kilomeetrid tiksusid tegelt üsna kergelt, kuni peale väikest singlit tuli järsk tõususein, kus Kannimäed, Imre, Rohtmets, Kivilo ja Põldma otsustasid, et neile nii suur punt ei sobi ja minema tõmbasid. Peale seda oli sõidu teine raske hetk, kui Malva lasi pundiga täpselt enne sirget uhamist vahe sisse aga õnneks ta tõmbas meid kahekesti ise sinna punti uuesti tagasi ka. Edasi juba teadsin, et lõpus on tulemas singlid ja kui sinna päris pundi viimasena ei jõua siis sealt edasi peaksin juba ilusasti ära kestma, sättisingi enne Sveni singlit ennast Krusemannist, Puuorust ja Eriksonist mööda mis osutus väga heaks liigutuseks, sest mingihetk olidki need mehed väikese vahega meie viiesest pundist maha jäänud.

Elu parim maratoni koht – kiidame igal juhul heaks!

Viimasel tõusul keegi nagu päris otsustavat rünnakut ette ei võtnud ja oli selge, et jääb finishi peale, sättisin ennast finishikurvi jõudes pundi ette kohe Kulli kõrvale ideaalsele possale aga kahjuks pidin tõdema, et Kulli lõigutrennid on vilja kandnud.
Tulemusega võib rahule jääda, kohaks 12 ehk elu parim maratonisõit ja sellest paremat tahta oleks juba “kosmos” , motivatsioon trenni teha tuli ka tagasi 🙂

 

Margus:

Bosch sarja finaal oli seekord Kõrvemaal. Nagu ikka, oli viimaseks etapiks väga palju osalejaid kohale tulnud,- kes viimaseid punkte koguma, kes lihtsalt sõidust mõnu tundma. Ennem viimast etappi olin M40 klassis kolmandal kohal, sõber/tiimikaaslane Andre neljandal. Ega ausalt öeldes ei olnud vähimatki plaani temalt neljandate kohtade kuulsust ära võtma hakata. Esimene etapp Alutagusel läks mul rehvi nahka ja Viljandi jätsin XCO EMV tõttu vahele. Seega oli tarvis esimese etapi kehvad punktid igal juhul üle sõita, et viis korralikku tulemust kokku saada. Ka tiimide arvestuses jagasime neljandat kohta, kolmandaga oli punktide vahe väga väike,- seega tehtav.

Väga tähtis koosolek kus ühiselt otsustati, et Imre on kõige tugevam

Kõrvemaa rajad on pigem kiired ja minule mitte kõige paremini sobivad. Jõulised tõusud vahelduvad laugemate metsateedega. Põhjagaasiga mäkke (see üldiselt sobib) ja siis põhjagaasiga edasi järgmise tõusuni (see siledal paugutamine enam niiväga ei sobi). Kõrvemaa sõidule eelnenud Kose maraton oli selles suhtes ikka hoopis „teisest puust“.
Sõidu alguses rippusingi väga ebamugavalt enda tavapärastest sõidukaaslastest koosneva pundi sabas. Neemelal tundus sama probleem olevat. Elu parim päev oli Raikol, tuli tagant rõõmsa näoga ja ei teinud nägugi, et kusagil raske oleks. Ilmselt oli oma roll ka Deore pidurikettal mille ta eelmisel päeval kõveraks sõidetud XTR ketta asemele oli kruvinud. Hea pidur on ju kiiruse surm.
Sõidu teine pool oli stabiilsem ja enam sellist pundis „rippumise“ tunnet ei olnud. Pärast 30 km algasid sinkud ja need hakkisid vähehaaval suure grupi väiksemaks. Eest sai minema Imre koos teiste tugevamatega (Kannimäed, Kivilo, Rohtmets ja ilmselt keegi veel), osad jäid omakorda tagant maha.
Lõpus jäime finishit tegema viiekesi,– Andre, Neemela, Raiko, Mina ja Neemesto. Kuidagi imekombel päris viimaseks finishiheitluses ei jäänud (tavaliselt jään) aga mingit pauku ikkagi jalast ei tulnud.

Mis värk nende teise koha meestega on?

Etapi koht 14. (mitte just hea tulemus aga siiski Kõrvemaa sõitudest siiani parim) ja hooaja kokkuvõttes M40 kolmas. Tiimide arvestuses jäi CCRM1 siiski neljandaks.
Järgmisel hooajal oleme igatahes targemad ja veel tugevamad. Asi on väikestes detailides, katsume kõik klappima saada, sööme hommikuti putru, survestame Raikot, et ta mingil juhul XTR ketast tagasi ei paneks jne.

 

Andre:

Kuidagi järsku on sügis ja Boschi sarja viimane etapp kätte jõudnud. Olen proovinud siin trennidega forseerida, et ehk kannatab masinaruumis asjad taas tööle saada. 7-järve andis juba lootust aga tõde selgub ikka rajal. Saime Imre ja Margusega ette ritta ja vile kõlades oli kohe tunne, et täna on päris ok päev. Esimesed tõusud möödusid tundega, et nats on reservi ja lisas enesekindlust ette poole hoida. Kui alguse ragistamine oli seljataga ja umbes 5 km sõidetud, selgus, et meie punt saab kohe kohe kätte ees sõitva seltskonna, mis oli Jõeääre, Vaidemi, Tarvise ja Loo lahkumise järel rahunenud.  Ehk siis selline heal päeval sõidetav seltskond. Olime klubiga selles satsis tugevalt esindatud: ees käis tõmbamas Imre, taga pool toimetas Margus ja müstilist raketti sõitu tegev Raiko. Pukimäe kolmik möödus ilma suuremate probleemideta ja ega reaalselt midagi muud suurt ei juhtunud, enne kui umbes 12-13 km enne lõppu järsema tõusuga singli peal läks seltskond ribadeks. Eest sai ära Imre, Rohtmest ja Kannimäed (2 tükki) ei olnud midagi juurde võtta ja sõitsin ennast lisaks suht võlga. Selle kõige sitema enesetunde ajal (loe õigel ajal) laksasid veel Põldmaa ja tema tuules Kivilo gaasi põhja ja läksid. Proovisin järgi hoida, peaaegu õnnestus aga libisesid ikka eest. Keegi teine ei suutnud ka kaasa minna ja meie punt rahunes. Sveni singli peale läksime vendade Neemela ja Neemesto juhtimisel, teised oma klubi mehed olid ka kõik alles. Tagant oli tekkinud väike vahe ja ülejäänud seltskonda enam ei pasitnud. Raiko jäi tõusude peal veidi maha aga tuli siis üki ikka järgi. Finišhi lähendes mõtlesin, et me siin oma klubiga 3- sõitjaga esindatud, et nats imelik et hakkad oma tiimi meeste vastu finšhit tegema.

Õnneks need trenni lugematud 30 sek purakad tasuvad ennast lõpuks ära.

Omavahel enam eriti ei räägitud ja tundus on sõprus on unustatud :). Aga asja tegi lihtsaks Neemesto ja Neemela olemasolu ja otsus igal juhul finišh kinni panna ja klubile võimalikult head punktid tuua langes enne viimaseid tõuse. Olen seda finišhi kurvi ja lühikest lõpusirget korduvalt enda kasuks pööranud ja õnnestus ka seekord. Tulemuseks hooaja parim 11. koht (eriti hea mee, sest kõik kes tasakaalu hoiavad ja hommikul kained, olid joonel) – ise väga rahul, et olen keerulisele hooajale vaatamata sügisel ikka sõidetav sepik
Sarja kokkuvõttes M40 neljas (ülla ülla) ja paraku tiimidest ka. Aga klubilt jälle üli stabiilne ja hea esitus. Rada oli tehtud võrreldes üleelmise aastag palju põnevamnaks (eriti lõpu singlid) seega kiidame heaks.

 

Anti:

Viimane Bosch sarja osavõistlus toimus päikeselise ilma ja rohke osavõtjaskonnaga. Stardinumber eraldati vastavalt võimetele (400) ja peale stardipauku esimestel tõusudel toimus korralik matkamine/jalutamine. Sõit sujus vahelduva eduga kergelt tõusvas joones kuni hetkeni kui lõpuni oli jäänud 11 km (tundus, et see oli paljudele otustav koht. toimetus). Loksusime tasapisi lõpujoone poole kui grupist mööda tuiskas hea sõber ja exccrm-lane Marek /raudmees/Tõnismäe ja tagasi pilku ei heitnud. Otsustasin proovida jälitada ja imesin talle tuulde ning eraldusime grupist. Siiski jätkus jõudu Mareki tempot taluda vaid paariks kilomeetriks. Jäin tuulest maha.

Siit saab ainult paremaks minna

Õnneks tuli tagant korraliku tempoga Guido Salumäe ja ajasime gruppi, mille taha oli haakinud end Marek taga päris mitu kilomeetrit. Kätte saime just hetkel kui toimus vasakpööre Sveni singlile, lõpuni jäi siis vast 7 km. Otsustasin natuke kiirendada ja sain Marekist mööda, napilt aga kindlalt. Tekkis mõnemeheline vahe, mis tundus kasvavat. Kõik tundus tore kui lõpuni oli alla 1km, seljataha oli saabunud teadagi kes, valmis finisit tegema. Pakkusin rada, mida raudmees vastu ei võtnud. Kui lõpuni jäi 400m, vajutasin niikuistuli. Seekord piisas ja vastutasuks 19. koht oma sajas. Au kiitus Marekile, sest ilma temata poleks sõidu lõpp sellist kiirust ning pingutust üles võtnud 🙂

Imre Kõrvemaal 5….

Kokkuvõttes 6. – hooaja eesmärk täidetud. Palju õnne!

Etapi tulemused:

1. Martin Loo
…

Tiimidest oli etapil  CCRM1 kolmas.

Hooaja koondtulemused leiad siia klikkides.

Tiimide koondarvestus:

CC Rota Mobilis tänab sarja korraldajad ja loodetetavasti järgmine aasta jälle!

Pildid ametlikust Boshi sarja albumist.