CC Rota Mobilis

Mulgi rattamaratoniga sai alguse selleaastane Bosch Rattamaratonide sari. Boschi sari on olnud meie klubi “kodusari” juba aastaid ja vaheldsrikkad maastikuratta rajad ja mõnus õhkkokond on meid aina uuesti selle sarjaga liituma kutsunud. Imre näitas taas mis ta pimedatel sügis/talvistel tundidel kodus trenažööri peal vändates endast välja pigistanud on. Tarmo leidis suure haamri ja Ahto sõitis lahti oma hispaania jalgu.
Leila astus poodiumi kõrgemale astmele ka Bruno astus pooleks rattaketi.

Bruno:

“Hooaja maratoni avapauk, anti Viljandis. Ilm oli kevade kohta, erakordselt soe! Sõitsin “täis-lühikesega” ja isege alussärgi sai autosse jätta!

Soojenduse ajal., elasin üle ühe äreva momendi, kui Järve tänava 20% tõusu peal, keti pooleks astusin! Õnneks, sõber Magnus Krusemann, lükkas mind 400w-ga auto juurde tagasi, kus ma installisin 12 speed EAGLE ketile külge Shimano 11 speed ULTEGRA ketiluku. Toimis ja toimib siiamaani. Stardis oli “mootor kinni”, ilmselt puuduliku soojenduse tõttu aga pikapeale läks paremaks. Võib öelda, et kombo NEWMEN 30mm carbonjooks ja SCHWALBE ThunderBurt 2,35 toimis laitmatult! Veeremine “5+” ja pidamine “5-“. Holstre-Pollis oli korra silmside, vana sõber Lasse Nõlvik-uga aga sinkude peal on FS ikka kiirem ja nii ta “kadus”. Järgnevalt hakkas paistma Taikki selg, kellel polnud vist parim päev! Ma sain temaga isegi mingi vestluse maha peetud, “et proovime koos lõpuni kütta”! See oli tema poolt “rääkimise rekord”! S.t. ta pole distantsi ajal, kunagi nii palju ennem rääkinud, ta on rohkem tegudemees, kui jutumees 😁!

Kunnid stardis

Mingi hetk, tuli tagant Silplaste klubi esindaja, keda ma pidasin Aimur Uuk-ks ja arvasin, et temast küll maha jääda küll ei tohiks. Hiljem selgus, et tegu oli hoopis Ivo Tupits-ga. Vahet pole aga hammastega hoidsin kinni ja kui jõudsime viimase raudteetammi lõigu peale ja püüdsime kinni Tanel-Spordipartner-Kuuse, Andrus-Cyclon-kohalik mulk-Kasekamp, Evert-CCRM-Raino poeg-Einroos ja ülla-ülla Lasse-AtSport-Nõlvik. Algas “kassi-hiiremäng”, kus Bruno tõusudel vajus läbi ja sirgetel veeres järgi (loomulikult, tänu uutele jooksudele😉). Suutsingi kuidagi, silmamunad pahupidi, sinna munakivitõusu alla, koos grupiga ära tulla. Siis algas võistlus – Bruno-proovinsaadaalla90kg ja Lasse-vanarasvapealt, munakivi mäkketõus! Alustuseks tegin natuke pättust, kuna rajamärgistus seda võimaldas ning seal oli näha eelnenvaid jälgi, ja lendasin otse üle muru “munaka tõusu” peale, ilma alumise šikaanita. Lasse vastas brutaalse jõudemostratsiooniga, sõites vasakult, mööda munakivisillutust(mina olin paremal sileda kivi peal), samal ajal mujates ja läbi nina hingates. See võttis mind esialguses pahviks ja tõusu otsa jõudiski “vana rebane” esimesena(1:0). Ma veits kogusin ennast ja mäe otsas suutsin talle ikkagi kuidagi “saba peale istuda”. Peale betoonposte, kus algas finishisirge, oli Hardtrail-i eelis ja suutsin tuulest välja tulla ning vist, esimest korda elus, Lasse alistada(1:1). Äitäh sõpradele, kes suudavad sind niimoodi motiveerida!

 

Ahto:

Hispaania laager värskelt seljataga ja tunne ok. Võistlemise isu siiski polnud kuna pidev väsimus sees. Viljandisse jõudes paitas mõnusalt soe päike ja sai lühkariga starti veereda. Enne kui numbrit peale krudisin pärisin Enno Eilo’lt niisama jutu jätkuks, et kas rada uputab ka kuskil? Vastuseks sain, et pole õrna aimu 😀 OK las olla üllatus.

Ahtost pilti polnud, seega lisasin selle hästi vaadeldava foto (toimetus)

Stardis palus Leila, et talle tuult teeksin. Hea nali. Kui 30min oli sõidetud läks Leila oma teed. Enne seda kaapis minema ka meie noorsand Henri. Tunni peal hakkasid jalad ära kaduma. Aru ei saa mis värk on, aga Polli mägedesse jõudes olin nagu jonnipunn kes kõikus ühele-ja teiselepoole mootori pöörded möirgasid, aga jõudu selles lärmis ei olnud. Südame läikides meelitasin end Polli algusest läbi. Polli lõpu poole ilmus RedBike särk seljataha kellele teed pakkusin. Vastuseks sain, et ootame asfalti ära siis lähen. Asfalti? Ammm see tuleb alles 5km prst vmt? Tglt mõtles ta läbi puude paistvat suusaradae lund. Väljas +17 ja lumi, lahe. Jalad olid ikka kadunud ja pulss hakkas vaikselt “safe mode”-i vajuma. Kugistasin geeli sisse, aga midagi ei juhtunud. Kui 10km silti nägin sain aru, et nüüd on kõik. Midagi polnud järgi. Vaatasin selja taha, et millal Anti järgi jõuab? Jaaa siis tuli meelde Andre viimane lause, et “kutid sõitke täna minu eest ka”. Kuna Andre oli “out”, siis see oli ainus asi mis veel kuidagi motti üleval hoidis. Ok vääname siis sellest vanast ja väsinud lõvist viimase välja. Ma ei tea kuidas ma selle Pika tänava tõusu ära tulin, aga lõpuni rsk jõudsin. Kauk järgi ei jõudnud, vähemalt seekord. Andrele nukid selle lause eest mis mind lõpuni tõi.

Lõpetuseks. Oli väga mitmekesine rada: muda, vesi, mülgas, mätas, lumi, kruus, asfalt, singlid elik kõik oli esindatud. Mis põhiline SUPER ilm!

Esitiimilt tugev esitus. Imrele ja Malvadele ka nukid!

Tarmo:

Ilus päikseline hommik ei ennustanud midagi halba. Selle aasta Mulgi XXL tundus olevat minu selle aasta läbitud kilomeetrite hulga järgi täiesti õige valik. Saku 100-st ja sellele järgnenud afterparty-st tundus, et olin ka täitsa taastunud. Stardikoridoris jälle kõik tuttavad näod. Start ka täpselt selline nagu alati, st sõideti vasakult ja paremalt mööda. Teadlik valik oli võtta rahulikult. Sõber Aivar Lipp avaldas ka arvamust, et las kihutavad, kerge täna olema ei saa. Pärast esimest 5km hakkasidki juba mõned seljad vastu tulema. Aivar tagant lükkas ja käskis aga juurde vajutada. See ajas mind millegipärast jube närvi ning andsin talle selle eest verbaalselt molli (ei olnud ilus käitumine minu poolt, vabandasin pärast ja loodan, et ta pikka viha ei pea). Enne Holstret olevad mudaaugud andsid lootust XXL meestele teiseks läbimiseks korralikku mudaravi. Holstre singlid olid väga lahedad ja järgnevas XXL raja lisapaunas ei pidanud samuti pettuma. Võimlemist oli omajagu. Kui hakkasime põhisõidu rajale tagasi jõudma, oli meid umbes 12 meheline grupp ja selle grupi peas kruusal vajutati ikka valusalt. Korra jäin ka maha, aga mingi ime läbi imesin tagasi, kuid vahetult enne ühinemist põhisõidu ratturitega jäin jälle maha. Sektor kuhu sattusin ei olnud päris minu liiga ja tuli hakata slaalomit sõitma. Laiematel teedel sain sõita, aga singlitel tuli lausa mingi aja ka seista. See ei olnud lõbus. Ühel kruusalõigul enne teistkordselt Holstresse jõudmist näitas Emeri Lepp kuidas MTB-ga eraldistarti sõidetakse, oli muljetavaldav kiirus kuidas ta meist möödus.

Sepikoda on uksed avanud

Holstre singitele jõudes algas täielik seisan -veits sõidan – jälle seisan sektsioon. Liiga palju erineva tasemega sõitjaid sattusid nendele singlitele kokku ja korralik ikaldus oligi käes. Hinges olin juba loobunud võistlemast. Läksin matka režiimile üle. Uuesti suusaradadel panin teised käigud sisse ja tuld, kuid mitte kauaks. 60km sõidetud ja minuga oligi piz…s. Ikkagi ei olnud taastunud selle afterpartyst. Sepikoda oli avatud ja mina võtsin sealt kuvalda kaasa. Tahtmine on suur, aga edasi ei liigu. Seljataga kuulen klubikaaslase Leila ergutavat häält, aga minu mõtted on ainult maha keerata. Näen asfalti ja maha ma ka keeran (saan Leila käest ka kohe riielda). Seisan asfaldil, mugin geeli ja mõtlen kuhu poole Viljandi jääb. Hinges kriipimas Leila manitsus, et ei tohi katkestada. Ronin rajale tagasi ja tiksun edasi. Tagant tullakse kiiresti järele ja sama kiiresti sõidetakse ka eest uuesti ära, jube agoonia. Veel üks asfalti ületus ja ahvatlev teeviit – Viljandi 10km- jube ahvatlev, aga jälle Leila hääl minu peas, et ei tohi katkestada. Suure ohkega mugin viimase geeli ja sõidan ikka mööda rada edasi. Et sellest veel vähe oleks, tulid veel ka krambid, no mõnus raisk, niigi on raske. Korraks tekkis ka selline enam-vähem tunne. Suutsin isegi mingi arvestatava kiirusega sõita seda raudtee tammi (vist oli vana raudtee tamm), aga pärast seda vajusid sokid ikka väga lonti. Viimase munakivi tõusu venisin ülesse kui tigu (sõber Krusa irvitas, et tema vanaema oleks ka kiiremini sealt ülesse jalutanud). Igatahes lõppu ma jõudsin ja ellu ma jäin, kuigi ammu ei ole sõidu ajal silme ees virvendanud.

Positiivset – Rada oli hea, igav ei hakanud. Ilm oli super. Ergutajad super. Kaasvõitlejad samuti toredad.

Negatiivne – Märgistus võiks ikka olla ühesugune, mitte ühes kurvis ühtemoodi, teises teistmoodi ja kolmas veel mingi üllatus. XXL-i ja Põhisõidu raja ühinemisel said jälle kokku erineva tugevuse ja sõiduoskusega sõitjada. Muda osas ei vingu, selle vastu ei saa kui tahad pikka rada teha ja on kevad.

Mina tänan ja järgmine aasta vast jälle.

Leila N40 I!

Imre põhisõidu II!!

Talukas painutab lõputõusul

Taikki finišhis

Anti mõõtmas tõusu gradienti spetsiaalse Scotti tehases toodetud seadmega

Ziilil mõlguvad peas vorstivõileivad ja külm õlu (alkovaba)

Raino omas elemendis

 

Tulemused:
XXL Sõit:
1. Oskars Muiznieks
…
40. Raino
49. Tarmo
62. Talukas

Põhisõit
1. Kirill Tarassov
2. Imre
6. Margus
19. Raiko
44. Ziil (Janek Leer)
54. Evert
59. Taikki
95. Henri
108. Kaido
151. Leila (N40 I)
219. Ahto
368. Anti

Link tulemustele
Pildid Bosch Rattamaratonide ametlikust galeriist.