BOSCH RAKVERE – MARATONI EMV
Millega Tarmo hakkama sai, et sõidu katkestama pidi? Kas Margus pannkooke sõi? Kes filmis Marioni tagumikku?
Raiko:
Kui eelmine aasta teatavaks tehti, et 23 aasta maratoni eestikad Rakveres toimuvad siis oli kohe selge, et see saab olema selle hooaja üks põhi eesmärke. Ettevalmistused ja treeningud sujusid enne võistlust kõik suht ideaalselt ja erinevad isiklikud jõurekordid kinnitasid, et vormikõver on enamvähem õiges kohas. Väike ärevus oli siiski sees, sest üle 4 nädala polnud ühtegi starti teinud.
Enne starti oli juba üks asi õnneks üsna selge – Malva pärast seekord muretsema ei pea, sest mees jättis eelnev õhtu pannkoogid söömata 🙂
Kahjuks otsustas aasta lõpus EJL muidugi niigi suht hõredavõitu sen1 klassi veel omakorda pooleks lüüa, mis tähendas, et konkurents oli üsna nadi ja silma pidi peal hoidma ainult Martin Parvel ja Martti Välgul.
Stardist minnes oli kohe aru saada, et tunne on täna väga hea ja hoidsin ennast vägisi tagasi, ka Kõrgemäele jõudes sai pigem hoitud oma taseme meeste ümber ja ei tundunud arukas kiiresse punti taha “rippuma” minna.
Esimene kord Pajusti singlitele jõudes sättisin ennast Imre taha ilusti 2 possale,kui järsku Ken Post välja ilmus ja üsna kiirelt leidsin ennast maoli põõsast. Paar km hiljem üritasin “tagasi teha” aga lõpetasin jälle ise põõsas ( mõned km hiljem vabandasin Posti ees oma viimase lükke pärast, tema vabandas oma lükke pärast ja sõitsime sõpradena edasi ).
1 Pajusti ring möödus üsna seiklustevaeselt ja midagi ei toimunud, enne 2 ringile jõudmist läksin pargis ette ja hakkasin vaikselt peale vajutama, enne singlitele jõudmist oli taga ainult Kivilo ja edasi juba paistsid väiksed vahed, singlitele jõudes panin punni põhja ja tõmbasime Kiviloga teistelt üle minutilise vahega minema, seis oli põnev ja tundus paljulubav kuni hetkeni, mil lotoõnn põhisõidu sõitjatega meile ei naeratanud, saime mitu x peaaegu seisma jääda ja ühe tõusu kõndida jai ringi lõpu poole oligi punt Imre, Kivilo, Pohl ja Kannimägi jälle koos aga vähemalt oli põnev ja kruvisime Kiviloga väheke pinget üles 🙂
Edasi kuni Kõrgemäeni oli täielik üksteise passimine ja ka ise ootasin huviga lõputõuse, kuid sinna jõudes olid vist kõik juba suht vässud ja kellegi poolt minekut ei tulnud. Sealt lõpuni sattusin juba pundi taha liiga mugavustsooni ja vaatasin esireast kuidas 35-39 medalid jagunevad. Selle käigus unustasin muidugi täitsa ära, et käimas on ka Bosch sarja arvestus ja saadaval olid kohad alates 8ndast 🙂
Tiimide esikoht taaskord purgis!
Margus:
Seekord oli Boschi sarja Rakvere etapp ühtlasi ka EMV rattamaratonis. Nädal varem käisime Raiko ja Imrega rajaluurel. Nagu varasematest sõitudest teada, tõotas seekordne EMV tulla mõnus singeldamine. Proovisõidul saime sellele teadmisele veelkord kinnitust.
Võistluspäeva hommikul Rakvere poole sõites oli umbes Haljalast alates ilm vihmane. Ilmselt kõik teavad kui hästi Rakveres muda sõiduolusid mõjutab. Nüüd oli küsimus ainult, et kui palju seda „pasteeti“ tekkida jõuab. Kuna ka varasematel päevadel oli kuigipalju sadanud siis tõenäosus, et tekib oli pigem suur.
Soojendusringi tegime Raikoga ja kuna vihma endiselt sadas siis ei olnud „pasteedi“ lootused kuhugi kadunud. Mulle iseenesest sobivad kehvad rajaolud paremini, kui kiire ja kuiv rada. Natukenegi hoiab ehk jämedamate jalgadega meestel tuure tagasi. Ebamugavustunne tuleb ainult kõrvale jätta.
Sõit läks lahti ja ei pidanud pettuma, Kõrgemäe tagumisel tõusul olid juba esimesed libeda peal jalastujad. Pajustist edasi tegi XXL sõit kaks ringi ja seal oli juba mõnus. Kohati lausa pime ja parajalt libe. Eriti libe oli Pajusti pargis, vahepeal ajas isegi naerma, et koguaeg on külg ühte- või teistpidi ees, sõidaks nagu talvel jää peal.
XXL teisele ringile minnes ootas EMV sõitjate pettumuseks ees korralik „laulupidu“ põhisõidu aeglasemate sõitjate näol. Võibolla täitsa esimene ots pääses aga juba alates ca kümnendast kohast olid pikema distantsi sõitjad ummikus. Kiiruste vahed tundusid vähemalt kahekordsed ja kogu tagumise pauna ulatuses tuli tegeleda kitsastel singlitel mööda palumisega. See tekitas lisastressi kindlasti nii aeglastele kui kiiretele.
Pajustist tagasiteel oli kruusa, asfaldit ja singleid. Möödumisvõimalusi rohkem ja liiklus „hõredam“. Rattale kogunenud mudast vähemalt paar kilo raskema tehnikaga ja kolmetunnisest sõidust pehme jalaga olid Kõrgemäe tõusud eriti mõnusad. Aga õnneks ei ole sealt enam lõpuni palju ja sai selle mudakoorma ilusti finishisse ära toimetatud.
Tulemuseks M40-44 klassis pronks ja tiimidest CCRM 1 meeskond esikohal. Kõva!
Ei midagi uut – Malva jälle poodiumil…..
Maanurm jäi seekord peale
Marion:
PS ilusate naisratturite kohta ei oska ma küll midagi öelda. Üks mees sõitis tükk aega mu selga taga, oma jutu järgi ta mööda minna ei tahtnud, tal olevat aega küll ja et ta filmib. Natuke hiljem selgus, et filmis minu tagumenti. Nojah, maitseid pidavat erinevaid olema
Raske, aga nägu ikka naerul
Tarmo:
Halvad ended nädalavahetuseks hakkasid juba Ruu kolmapäevakul, kui GX elektrooniline käikar keeldus käike vahetamast. Kiire läbivaatus järgmine päev AT-Sport-is Allani juures kinnitas minu hirmu, et sellest enam elulooma ei saa. Allani kiire tegutsemine ja vana hea trossiga Sram jälle peal.
Hommikul Rakvere poole sõites pilvi vaadates, mõtlesin, et peaks vist koju tagasi minema. Olen sellelaastal MTB-ga max 100km sõitnud ja nüüd kohe vihmaga maraton, kahtlane. Peas hakkasid tiirlema pildid erineva stiiliga maokatest, aga panin ikkagi numbri külge.
Sõidu algus üllatavalt mõnus, Strava ütles, et minu kiireim algus Palermo terviseradadel :D, kuigi minust mindi palju mööda oli enesetunne väga hea.
Mööda tuiskas ka meie klubi Henri. Kõrgemäe oli nagu alati raske, kannatasin ära ja siis tulid singlid. Mida kauem sõitsin, seda rohkem nägu naerule läks. Vaikselt tulid Palermo terviseradade paugutajad selg-ees vastu, sain ka Henri kätte kes väiksel,aga järsul põksul ikaldus. Kruusale jõudsin üksinda. Pilk seljataha, Henri koos ühe habemikuga on ca100-150m vahega maas, ootasin järgi, võtsin tuulde ja panime kolmekesi edasi. Henri läks vedama, kuid pani veidi juurde, mul hakkas raske ja kui Habe vedama läks, siis kiskus mul tati nii viltu, et otsustasin rongist maha astuda, aga Henri kärpis hoopis rongi kiirust, et see vana lagunev vagun kohe ära ei kukuks, jäin alles.
Sain veidi hinge tõmmata ennem Vinni-Pajusti parki, sinna trügisin simesena. Mõnus pasteet oli :D, seljataga kuulsin veel hõiget kukkumine ja üksi ma jäingi. Vinni teeületus, väike asfaldi lõik, pööre vasakule metsa ja siis esijooksu juures räme kolin ja esijooksust väljus kogu õhk ühe lühikese kuid tugeva ohkega. Olin saanud korraliku asja esijooksu, ehitusmehed teavad seda nimega „Koba“. Lonkisin Vinni-sse tagasi, laenasin teeületust organiseerivalt XCO gurult Mehkalt(Mehis Leigri) telefoni ja kutsusin oma taustajõud järele. Niikaua kui transport tuli aitasin Mehkal liiklust reguleerida, samal ajal maailma asju arutades. Mehka arvas, et temal vedas, et mul rehv läks :D, igatahes tore, et sain abiks olla.
Kui nüüd tervis ja tehnika alt ei vea, siis proovin Rakkes uuesti maratoni sõita, loodame, et siis edukalt lõpuni.
Pildid Rattamaratonid.ee ametlik galerii
TULEMUSED:
XXL:
PÕHISÕIT:
