CC Rota Mobilis

Laupäeval Husqvarna XCO Lähtel ja Pühapäeval Rakvere Bosch. Ilm oli suvine, võistlused klubile edukad. Jäid ainult mõned fundamentaalsed küsimused: Miks Raiko ropendab? Miks lõpetas Imre sõidu ainult tagumisel rattal? Mitu tikku on Andrel kaasas? Miks käis Taikki sõidu ajal Ape kommipoes ja palju muud põnevat saad nüüd ka ja kohe lugeda meie värvikast blogist:

Imre:
Seekord siis nädalavahetusel kaks võistlust, laupäeval Husqvarna Eesti olümpiakrossi Lähte XCO etapp, mis toimus ikka meeletus kuumuses. Enda arust olin selleks kuumuseks piisavalt ettevalmistunud, kuid kahjuks sisetunne vedas alt. Stardilistis olid kohal väga kõvad sõitjad, kellega tuli rinda pista. Eesmärk oli püüda absoluudi 3ndat kohta. Stardis allamäge pikk sirge tahtsin olla eesotsas, et esimesele tõusule ja järgnevale kitsale singlile jõudes olla esimeste seas, see läks plaanitult, peale esimest tõusu olin juhtimas ja minek oli ok.

Esimese ringi viimases veerandis pani Jõeäär oma tempo peale ja läks mööda ning seejärel kohe tema tuules Tarvis. Minu taga Grünberg ja lätlane Petaks. Vaikselt hakkasin tundma külmavärinaid ja sain aru, et tuleb lasta edasi endale sobivas tempos ja siit kiiremini momendil minna ei tasu, edasi oli juba kergelt öeldes piin sõita. Mingi hetk vajutas Grünberg ka mööda ja tagant püüdis mind kinni ka lätlane Petaks, kes veidi sõitis tuules ja küsis, et kas mulle ka selline kuumus ei istu. Ei näinud mis ta mul taga tegi, võibolla võttis ühe jaheda „Saldejumsi“ aga suutis mingi hetk käigu juurde lisada ja mööda panna. Edasi enam suurt midagi ei juhtunud ja peagi oli käes finiš. Seekord absoluudi 5s ja Sen1 esimene.

Pühapäeval toimus Bosch Eesti Maastikurattasarja Rakvere maraton ja olin põhisõidu listis. Ilm oli õnneks tuntavalt rattasõbralikum, võrreldes laupäevase ilmaga. Veidi jahedam, tuul oli tuntavam ja pigem pilvine. Ennem stardikoridori sisenemist tuldi anti veel käe ümber GPS, panin peale, kõik tundus ok, ei pigista ega midagi. Sõiduajal hakkasin tundma, et parema käe sõrmed hakkavad „ära surema“, tükk aega mõtlesin, et kas asi uutes kinnaste või milles asi aga siis taipasin, et GPS on biitsepsi ümber liiga tugevalt, lükkasin rohkem küünarnuki ligi ja aitas, muidu tekkis käiguvahetusel juba probleeme😊.

Eelmise päeva „saunale“ Lähtes, olin tänaseks veidi rohkem ettevalmistunud, lootes, et seekord külmavärinaid ei teki, etteruttavalt öeldes, ei tekkinud, sai sõitu nautida. Start esireast ja plaan oli hoida etteotsa ning pigem alustada tagasihoidlikumas tempos, kuid kui minnakse siis järgi hoida. Rakvere linnatänavalt startides ja peagi esimesed tõusud tänavatel pani Mirko Põldma korraliku tempo peale ja keris esimesena neist üles. Suundudes Palermo terviseradade poole oli tal järel Mihkel Kannimäe ning siis me ülejäänud. Palermo terviseradadel ühel tõusul täpselt minu ees läks tugeval sõitjal Grünbergil vist kett ning seetõttu pani ta külje maha koos Patrenkiniga. Peagi oli ees ootamas Kõrgemägi, kuhu jõudes olin eesotsas ja nagu rajakirjeldus ütles, et sinna tõuseme 3x, siis pigem plaanisin võtta mõõdukalt, kuid Põldma pani kohe esimesel tõusul sellise jõuga sealt üles, ma vaatasin WOW, peab ikka väga hästi end tundma täna 😊, nendel tõusudel me kolmekesti eest ära vajusime mina, Põldma ja M.Kannimäe. Esimestel singlitel vedas Kannimäe ja päris hea hooga, mõtlesin sisimas, et kas käis antud rada hiljuti läbi sõitmas, kiirus oli kurvilistel singlitel väga hea. Sirgetel tegime ilusti kolmekesti vahetusi ja hoidsime tempot ning edasi singlitel vedas pigem rohkem Põldma, kuna tema kodurada, siis tunneb rada kõige paremini. Vahepeal Kannimäe ees sõites panigi ühest pöördest mööda ja Põldma ilusti valjult andis teada ning Kannimäe sai kiiresti tagasi tuulde.

Üks hetk hakkas eest selg ees vastu tulema XXL sõidu sõitjad, kes siis startisid 1h varem ja neil oli pikem sõit. Singlitel oli keeruline leida möödumiskohti ja samas taha vaadates ei olnud ka aru saada, et kas meie oma põhisõidu sõitjad on tagant tulemas või on XXL-i omad, vahepeal lihtsalt tekkis huvi vaadata taha. Ca 10km ennem lõppu tuli kerge sõitu muutev olukord, kus sattusime ca 5le XXL sõitjale kitsal lühikese tõusuga singlil sappa ja olin seal meist 3ndal possal, kui ees hakkas Põldma XXLi omadest mööduma, kuid kuna see koht oli väga kitsas ja tõus ka veel, siis takerdus ja pidime kõik jalastuma. Põldma sai sealt paremini minema ja Kannimäe ning mina jäime veidi „lõksu“. Põldma tegi seejärel strateegiliselt väga õigesti ja pani käigu juurde ning hakkas eest ära tuhisema ja tundsin, et nüüd on koht kus ei tohi tal lasta eest ära minna ja tundus, et Kannimäe hoog ei olnud selleks piisav, mistõttu otsustasin kiirelt mööduda ja hakata Põldmad püüdma. Võttis omajagu aega aga sain kinni püütud ja Palermo terviseradadele tagasijõudes olime Põldmaga kahekesti ning tegime mõlemad üksteisele paar kerget proovi tõusudel ja seejärel oli mul juba peas plaan paigas kus rünnak teha, peale viimast singlit asfaltile jõudes.

Kuid temal oli täpselt sama plaan ja kuna ta oli sel momendil minu ees, siis tuules oli mul kerge, peale seda oli ohtlik laskumine kruusa kurvi ja peale seda tegin veel otsustava ning siis oli mul selge, et tuleb ära.

Tasuks I koht. Aitäh Mirko Põldmale ja Mihkel Kannimäele selle laheda sõidu eest, oli põnev!

 

Raiko:
Kui Laupäeval XCO-l 35 kraadiga ei saanud ennast üldse liikuma siis pühapäevane Rakvere 30 kraadi tundus mulle sobivat. Stardist tõmbasid Imre, Põldmam Kannimäe ja Krusemann väikese vahega minema ja Malva, Kull, Patrenkin ja mina saime teistelt esimeste singlitega eest ära. Esimesele kruusa jupile jõudes vajus Krusemann ka meie sekka ja tundus, et on päris mõnus punt koos millega võiks lõpuni sõita küll, kruusal tegid kõik tööd ja singleid võtsime Malva juhtimisel päris hea hooga.

Tunne oli väga hea ja tulevik tundus helge, kuni järsku hakkasid ette tekkima XXL sõidu tagaotsa mehed, ääriveeri saime kordamööda neist kuidagi mööda, kuni Madiseauguni, kus teised jõuga mööda pressisid aga mina jäin nii lollilt sinna taha kinni ja kirsiks sai veel mingi tõusunukkidel ka jalutada.
Proovisin küll pulss punases ca 5km veel jälle järgi jõuda kuttidele aga peale Madiseaukku oli kohe põllusirge ja natuke kruusateed, kus üksi oli ikka raske tagasi jõuda, vahe küll silmaga vähenes natuke aga järgi lõpuks ei jõudnudki.

Tuju oli peale seda ikka täiesti 0 ja tiksusin peale seda lihtsalt lõpuni ära, kui oleks teadnud kus suunas auto ja stardipaik on oleksin maha ka keeranud.
Siiani jääb arusaamatuks kuidas aastaid korraldatakse maratone ja siiani suudetakse sellist jama korraldada, kas on tõesti raske natuke kalkuleerida ja vaadata, et 2 distantsi omavahel niimoodi kokku ei lähe ? Lisaks sellele teelahkmetel sildid Lühike rada ja Pikk rada, no mitte essugi aru ei saanud kas Pikka all mõeldakse nüüd XXL või Põhisõitu.
Ehk lühidalt kõik kokku võttes – Mõttetu pa*k! ( Rada ise oli äge )

Andre:
Pea aasta on möödas sellest, kui viimati Boschi sarjas ratas joonele lükatud sai. Oli see Rakke EMV XCM ja sai koos Imrega korralik esitus tehtud. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud ja Imre on liikunud edasi Stage 3 tuuningu sarja, kus sumpsist tuleb sinist leeki ja liiga järsku ei saa pedaalile vajutada, sest võib tagarehvi maha visata,  seega mõnusad koos kihutamised on ilmselt ajalugu 🙂

Rakvere Boschi eel valitsenud leitsak mingeid häid mõtteid ei tekitanud. Kui Ennok mind ja Krusat stardipäeva hommikul peale võttis selgus, et õues on väga külm ja tekkisid mõtted, et äkki peaks mingi jope kaasa võtma. 24 kraadi ei ole enam mingi suvesoe (hiljem sünoptik Kiitsaku blogi lugedes sain teada, et eestist läks üle külm front…ok..24 c…külm…). “Õnneks” oli Rakveres asjad halvemad ja seal ootas meid +27 C “normaalne” suvi. Soojenduse ajal ei tundunud jalad kõige värskemad. Igaks juhuks läksin selle peale ruttu stardikoridori juurde , et vähemalt alguses oleks heal possal. Emeri ja teistega seal lolli juttu ajades saabus stardiaeg ja Krusemanni, Põldmaa ja Kannimäe juhatusel hakkasime siis “vaikselt” astuma. Sain suht kohe aru, et täna tikke toosis liiga palju ei ole. Pakkusin, et umbes 5-6 tk. Suusaradadel hakkas kohe juhtuma. Minu ees panid rämeda risu Narva Energia vahva tallaja Patrenkin ja vist Saar. Külakuhja vältides  pidin pea seisma jääma. Mis seal ikka, tikk põlema ja järgi. Nagu järgi jõudsin suutis noor Grünberg oma käigukasti õhku lasta ka ragistas minu ees oma keti ribadeks ja olin sunnitud tikku tõmbama, et eesolijaid taas radarile saada. 3  x  Kõrgemäe tõusu võtsin kerge reservatsiooniga ja tõusude järgsel singlil selgus, et ees on tühi maa, ainult Krusemann paistis veel. Minust keegi mööda minna ei soovinud, seega sõitsin enda tempos ja tagant liitusid oma tiimi mehed Margus ja Raiko ning ennast kokku korjanud Patrenkin. Maku ootas meid järgi ja saigi kokku punt, kellega sai päris pikalt koos sõidetud. Vaikselt mõtlesin murelikult allesjäänud tikkude peale ja sai selgeks, et viimase tõmbega läks vist ikka 2 tikku korraga ja siin midagi palju vehkida ei ole.

Hapuks läks asi siis kui saabus XXL ja põhisõidu radade ühildumine ja järsku oli seltskond oluliselt suurem ja kirjum. Maku ja Margus olid nagu kuidagi suuremad ja tugevamad, mina rippusin neil päris peenikese kummipaelaga sabas. Nemad said XXL sõitjatest paremini mööda, ma pidin jälle oma toosi välja otsima ja viimased tikud põlema panema. Jubeda väävlipõlemise haisu saatel enne Madiseaugut saime veel suuremast seltskonnast Marguse vedamisel mööda ja õnnestus see sektor muretult omas tempos lasta.Tagant oli ära kadunud Raiko. Patrenkin istus veel sabas. Aga umbes 25 km peal süttisid armatuuris esimesed kollased hoiatustuled ja mootor läks üle “crash mode”i –  kõik sai otsa ja suht süütus kohas kusagil karjääri äärel hakkas vahe Malva ja Krusemanniga kärisema ning läinud nad olidki. Peale kerget taastumist lasin Patrenkini ette tööd tegema ja koos sõites selgus, et vahe ei ole suur.

Umbes 10 km enne lõppu ikaldusin ees sõites ühel järsu mahapöörde järgsel tõusul, proovisin seejärel Narva noorsportlast sealt üles lükata, aga see sai rämeda krambi reide ja jäi sinna minust maha serbohorvaadi keelt harjutama. Edasi sõitsin soolot. Möödusin massiliselt XXL vendadest, mõlgutasin mõtteid selle üle, et kas Inglismaa ikka täna õhtul võidab ja kas uus koroona laine on juba ukse ees , tervitasin möödudes XXL Rainot ja umbes 2 km enne lõppu suusaradade peal keerutades selgus, et Maku-Malva tandem ei olegi nii kaugel, kui arvasin. Seepeale vajutasin korra kõvemini pedaalidele, mootori hääl läks märgatavalt valjemaks aga kiirust juurde ei tulnud. Veeresin lõpuni ära. 6 koht. Peaks rahul olema, aga tegelt väga ei ole. Oleks tahtnud klubikaaslase ja Krusemanniga koos ära kesta, siis oleks ok olnud. Positiivse poole pealt – Imre I koht! Nukid! CCRM1 võistkondadest III – topelt nukid! Mulgis proovin paremini.

Taikki:
Masterplaan oli Rakveres sõita põhisõit. Aga elu salatunnelid, mida isegi CIA, FBI ja Terviseamet ei tea, sundisid nädala keskel XXL sõidule registreerima. See oli õnneks lihtne protseduur, niuhti ja valma. Ilmateade ja Taimi midagi head ei lubanud, sooja rohkem kui mõnel saunas ei ole just kõige mõnusam perspektiiv veeta rattaseljas turnides ca 3h. Õnneks siiski halastati, täitsa talutav oli. Sõit ise algas stardist. Põnev, eks? Pauku oodates, näitas Aivar Lipp peenemaid idamaade jooganippe, milles ma osalenud. Päris kiiresti, millalgi peale Kõrgemäge, jäime Aivari ja Aigar Rajaga kolmekesi paarutama. Esimesel pikemal kruusalõigul panime ka Tivoli püsti. Kui keegi oleks tahtnud osaleda, siis oleks piletit ka küsinud. Aga kuna odavalt ei müü, siis soovijaid ei olnud, ca 5-7ne punt nillis eemalt. Karussel toimis päris hästi aga paha oli see, et mul tõmbas puksid pehmeks, jätsin paar vahetust  vahele.

Õnneks keerasime metsa, ning sain taastuda ja ei pidanud mustikaid sööma minema. Enamuse ajast Aigar vedas, väga super oli tema ja Aivari tuules metsas paugutada. Hoog oli korralik, Aigar väga pidureid sinkudel ei näppinud. Tirri ka ei oska ta lasta, isegi metsateedel vajutas korralikult. Mul järelpüsimisega raske, natuke hakkas tihendite vahelt kohati lekkima, a õnneks kestsin ära. Jõudsime järgi Allan Jõgile. XXL sõidu lisapauna alguses keeras Aivar boksi, järsku. Kehala rallikrossi rajal jäi Allan maha. Aigarit see ei heidutanud, andis valusalt minna, mul oli kohati tunne, et kulmud ka on juba väsinud. Siis tuli pikem kruusakas, mille alguses jõudis meile järgi 5 pealine lohe. Õnneks ei olnud Aigaril aeru kaasas, muidu oleks ta mulle korralikult mu..sse virutanud, et ma ei jõudnud vedada ja see punt meid ära sõi. Ca 15km enne lõppu sai Bosse singel otsa ning keerati järsku metsa, olin sellel hetkel pundis viimane. Päris sinkul kärisesid vahed sisse. Kuskil jõudsid järgi põhisõidu esimesed, üks neist meie klubi esipaugutaja Imre.

Ma olin nii tagurpidi, et pole õrna aimugi kus see oli. Kui keegi ütleb, et Ape kommipoe taga, siis ma usuksin. Natuke hiljem jõudis järgi põhisõidu kolmas mees, kes järjekordsel sinkul (äkki see oli Mehka singel, igatahaes vihmauss ei suuda nii krõnksus olla, kui see sinku oli) käiguvahetusega eksis ning keti kassetilt maha sai. Jälle Kõrgemägi, vuih kui raske see oli. Suutsin siiski lõpuni enam-vähem ära kesta ja kulmude peal lõpuni tulla, XXL omadest keegi enam järgi ei jõudnud. Suur tänu Aigar Rajale suurepärase veduritöö eest! Rada oli väga äge, kuigi vihmase ilmaga oleksin ma vist Virumaa karudele ja hüäänidele nosimiseks jäänud.

 

 

Tulemused:

XXL
1. Gert Jõeäär
…
30. Taikki
43. Raino
100. Raul

Põhisõit
1. Imre!!
…
4. Margus
6. Andre
18. Raiko
20. Tarmo
30. Lasse
42. Bruno
64. Ziil
126. Ahto
163. Anti
165. Leila

Tiimdest
CCRM I – 3.
CCRM II – 8.
CCRM III – 20.

Pildid ametlikult Boch Rattamaratonide facebooki lehelt ja Malvade kaamerast