Bosch Eesti Rattamaratonid : Alutaguse 2021
Bosch Eesti Rattamaratonide sari sai see nädalavahetusel ikka kännu tagant minema ja klubi jaoks oli see märgiline võistlus, sest Imre platseerus üldarvestuses kuuendaks!
Ja ilma suurema jauramiseta, sõna saavad ässad ise:
Raiko:
Pikalt edasi lükatud maratonisari sai siis ka lõpuks alguse Alutagusel.
Stardikoridoriks oli number 2 ja esimestel kilomeetritel oli ikka päris keeruline ettepoole tõusta. Esimesele kruusalõigule jõudes avastasin ennast üksi ja peapunt oli ca 200m ees, õnneks tuli tagant appi Aksel Nõmmela kelle abiga vedasime ennast punti tagasi.
Esimesele karjääri singlile jõudes sättisin ennast kodumaale naasnud Sõptsenko taha aga tundub, et Dima on hispaanias vist kõvasti maanteed ja tõuse paugutanud, sest singlitel oli ta ikka suht hädas ja punt kärises pikalt eest ära, kruusa peale jõudes littis ta loomamoodi peaaegu tagasi punti aga singlitel kärises jälle vahe sisse, tagantjärgi tarkusena oleks pidanud enne singlit ennast mööda pressima aga ega seal Dima tuules peale kruusa üleliia kerge ei olnud.
Edasine sõit kulgeski Dimaga kahekesti ning mingihetk liitus meiega tagant Aksel Nõmmela ja Toomas Erikson ja niimoodi koos sõitsime kuni minna oli ca 10km, siis vajus Nõmmela vaikselt eest ära ja hetk hiljem püüdsime eest kinni 3se pundi kuhu kuulus Maario Silm, Virgo Mitt ja Oskar Küüt, peale mida pani Dima litri millega Mitt ja Küüt kaasa suutsid minna.
Peale seda jäime Eriksoniga ja mingi tagant liitunud noore kutiga ja otsustasime, et võtame rahulikult lõpuni aga hetk hiljem tulid tagant ilge litriga paari liikmeline punt mille ees oli veduriks vist Kalle Piirioja ja see hoog millega see vend sirgetel vajutas oli ikka päris karm.
Viimasele kilomeetrile jõudes ilmust tagant veel Armin Pilv Racing kusagilt välja, temaga koos viimastel tõusudel saime pundilt eest minema ja enne finishit leppisime veel kokku, et võtame viimase tõusu rahulikult ja jätame asja lõpusirgele, õnneks oli veel midagi jalas järgi ja sai Armin ära karistatud 🙂
Koht lõpuks 25, millega võib vist rahule jääda, olek ei olnud just üleliia hea aga midagi väga halba ka polnud.
Rada oli vägev ja isegi veetakistuste kohta ei ole midagi halba öelda ja tundub, et kiropraktik Karl Pärjamäe antud harjutused seljale ka mõjuvad.
Margus:
Pühapäeva hommikul Alutaguse poole sõites oli pool teed ilm kuiv aga kusagil Rakvere kandis hakkas vaikselt sadama. See ei olnud muidugi üllatuseks, juba laupäevaõhtune AK näitas, et nii võib minna. Nüüd oligi näha, et täna vähemalt valged sokid ja rattakingad tolmuseks ei saa. Hea seegi.
Kohapeal oli ilm pigem soe ja sadas õrnalt vihma, selline nagu tavaliselt jaanipäeval. Cevad21 tõttu käis võistluseelne toimetamine minumeelest palju sujuvamalt kui tavaolukorras on see olnud. Kõik said oma võistlusnumbrid rivisse pandud kastidest ise võtta, stardikorid olid alates hommikust avatud jne. Ei mingeid järjekordi ega trügimist.
Stardipüstolil olid padrunid maha ununenud, pärast väikest pusimist pani kohtunik püstoli kõrvale ja hõikas „start“. Koos Imrega panime igatahes stardi kinni. Kõrvuti esireast startides võtsime teised enda tuulde. Imrele see olukord sobis, mina lasin Jõeääre, Loo, Nõmmela ja mõne mehe veel natukese aja pärast viisakalt enda ette. Imre vedas seda punti mitmed kilomeetrid. Õnneks hullult kuuma ei andnud ja sai ilusti soojaks sõita. Andmiseks läks siis kui esimesed tõusud tulid, ja neid oli palju järjest. Ütleme nii, et siis oli juba gaas põhjas. Päris esimene ots saigi Imre vedamisel eest ära, mina jäin oma tavapärase seltskonnaga neid jälitama. Pundis olid Erki Kukk, Kivilo, Neemela, Epner Ainsalu jne.
Umbes kümnenda kilomeetri paiku kostus metsas hullu ropendamist, terve Ida-Virumaa kajas. Mööda sõites ei saanudki aru kes seal nii kõvasti karjus aga hiljem selgus, et vist oli Malsroos tehnilise viperuse küüsis (sorry kui polnud). Ka paarsada kohta tagapool tulnud sõitjad ütlesid, et nende möödudes ikka veel ropendas. (tervitame siinkohal maailmameistrit – loodame, et oled toibunud!)
18-nda kilomeetri paiku paistis eestpoolt Imre selg. Meie punti jõudes ütles, et „mul hakkas korra raske“. No jah, ega Loo ja Jõeääre käima vedamine ei saagi lihtne olla.
Sedasi me sõbralikult kulgesime kui ühel kiviklibusel lõigul kuulsin kusagilt õrna „suts-suts-suts“ häält. Paarikümne meetri pärast oli selge selle hääle päritolu,- minu ratta tagarehv oli mustri ja külje ühenduse juurde torke saanud. Mingit konkreetset teravat kivi mis seda põhjustada võis seal ei olnud aga igatahes kiviklibu oli oma töö teinud. Mul vist juhtus selline asi üldse teist korda kõikide võistluste jooksul. Rehvid ei ole ka „paberist“ vaid kõige paksemate külgseintega aga terava torke vastu see ei aidanud.
Pusisin balloonist õhu sisse aga susises ikka. Aitas see kui keerasin katkise koha allapoole, ja „piim“ auku valgus. Selle pusimise jooksul olid pikad rongid juba mööda sõitnud. Sain ise ka liikuma ja hoo uuesti ülesse. Hoogu ei olnud siiski kauaks, mõne aja pärast oli rehv taas peaaegu tühjaks vajunud. Õnneks mitte täiesti tühjaks ja sain vaikselt raskust ees hoides ja edasi sõita. Väga ettevaatlikult, et mitte pöida lõhkuda. Teadsin, et umbes 7-8 km pärast on raja ääres peatreener (isa) koos pumbaga. Vaikselt kulgedes jõudsin õnneks temani, pumbaga 3 bar-i sisse ja tundus, et vähemalt hetkel peab. Uus joogipudel peale ja võis hullult põrkava rattaga (3 bar-i rõhku rehvis!!!) kümneid selle jama jooksul möödunud rattureid püüdma asuda. Kutsusin veel peatreeneri järgmisele teeületusele igaks juhuks pumbaga vastu.
Sedasi ma siis läksin kuni finishini ja „sõin“ ratturite gruppe sama isukalt ja muigel suuga kui nemad minust selle jama käigus möödunud olid. Lõpetasin 38.-ndal kohal.
Kahju, et nii läks aga see on tehnikasport ja järgmine kord teeme paremini 😊
Leila:
Maratoni hommik algas mul nagu iga maratoni hommik, mõnusa magamisega autos. Mida kaugemale vaja sõita, seda parem ja Alutagusele sõites sai ikka palju unenägusid nähtud. Kuskil unenäos Margus küsis, et mida bensukast soovin. Õnneks ei vastanud läbi une kilu tahan:)
Alutaguse puhkekeskusesse jõudes ja silmad avades, ei olnud vaatepilt suvine. Vihma sadas ja ühtegi pikkade varrukatega asja kaasa ei võtnud. Sooja tehes ei ole vihm meeldiv aga lohutas see, et võisteldes on ilm savi.
Peale stardipauku läks ikka väga palju aega enne kui stardikaareni jõudsin. Mõtlesin jälle, et Margus on juba selleks ajaks veerand maha uhanud. Keegi kukkus stardis ja ummik oli korralik. Suusaradadel algas möödumine “mõmmidest” aga kahjuks mitte nii palju, et karjäärini jõudes nad selja taha jätta. Raja kõige ägedamatel sinkudel urisesin meeste järel. Mööda ka ei saanud ega julgenud minna. Kõik tõusud kruusateelt uuele karjäärile pidin kõndima, kuna kõik kõndisid. Jälle urisesin. Kuskil susserdasin keti maha ja ei saanud kiirelt peale. Kodus seletati, miks ei saanud 🙂 Jube vastik oli vaadata, kuidas rahvas mööda tuhises. Vee ületused oli oodatust sügavamad ja külmemad. Kuumaga oleks nautinud neid. Lõpupoole oli rahulikum sõita ja keegi ees ei koperdanud. Kahjuks mu jalad ei jaksa sõita sirgeid ega suusaradu nii nagu tahaks.
Muidu sõit meeldis, kruusa oli vähe ja asfaldit veel vähem. Peaaegu oleks jõudnud selfi ka teha karjääris selfi sildi juures, kuna mõned nautisid ees vaadet:) Tulemus oli täpselt keskmine, 44 naist ja ma 22. Peamine eesmärk sai täidetud, laps ütles enne starti, et ära täna kuku, kuulasin teda.
Ahto:
Eelmisest 2020 Alutagusest oli meelses peamiselt kannatus ja valu. Ainus mis tagasi meelitas oli tuus rada ja ägedad karjäärisinglid. Tglt nats tahtsin võistelda ka. Enda minekust ja vormist teadsin vaid niipalju, et Filtri Kumna TT ftp oli 30w madalam kui tavaliselt. Midagi head ei oodanud. Läksin võimete piires läbima, aga mitte ns kulgema…. Enne starti näitas ennustus vihma ja +16. Ladusin igaks juhuks õhukese vesti peale ja õhema mütsi ka kiivri alla.
START. Enesetunne imelikult hea. Suht kohe sain üks koridor eestpoolt startinud Kaido Kriisa ja Kuldar Reiljani saba peale. Kuna puudus BIG PLAN, siis otsustasin Kaido rütmis edasi liikuda mis sobis väga hästi. Kohe hakkas palav ja sain aru, et tahaks vesti ja mütsi võssa visata. Karjääride sektsioon on alati äge. Sinna ei tohi minna koomas, poolpiduse rehviga ja sinna tohi minna ka tuima kalapilguga, et sõidan kõigest üle vahet pole mis pinnas ees. Tervad kivid jmt maksavad alati kätte. Kuldari me seal kätte saimegi kui ta oma remondiboxi uksi avas. Neid remondiboxe oli seal hulgaliselt.
Kõik oli ilus kuni saabusid basseinid. Miks on vaja sellised veetakistusi maratonidel sisse panna ei saa mina aru. Nõus see on visuaalselt äge, aga mitte ratta seisukohalt. Teadsin, et need tulevad, aga loll ikka uhasin rummuni sisse. Hiljem kuulsin, et eespool olnud lätlane võttis ratta selga ja jooksis läbi. Järgmine kord teen sama, et ratast säästa. Pärast basseine läks Kaido vägesid juhatama. Ise jäin millegipärast pundi lõppu passima. Kui jõudsime veidigi keerulisematesse kohtadesse hakati pärast Kaidot ikalduma. Vaevu hoidsin end saba pea kuigi nägin, et ta vajub eest ära. Kui lõpuni oli jäänud u.15km vmt, siis suutsin ise ka korraks trajektoorist võssa vajuda ja jäingi maha. Tekkis 2020 “deja vu” kui pmst sama kohapeal Alvar Suisalu ja Guido Salumäe mu ära küpsetasid. Korraks läks mast maha ja jäin eelmise aasta piinu meenutama. Nosisin geeli ja korrastasin mõtteid. Järgmine hetk tuli kiirongina tagant Guido Salumäe kelle sabale end timmisin. 4km enne lõppu saime Taluka ka kätte kes noomis, et miks mul vest seljas…
Lõpetuseks. Niiskem rada toimis palju paremini kui tolmav ja kuiv. Tähistus oli tip-top ja toidupakikese variant sobis hästi. Kas järgmine aasta jälle? Kindlasti 🙂
Imre üldis 6 koht!
Pilte tegi Marguse õde Liina Malva ja Riho Lüüs
Tulemused:
1. Gert Jõeäär
6. Imre
25. Raiko
39. Margus
44. Taikki
56. Raino
71. Tarmo
73. Lasse
78. Ziil
110. Evert
127. Kaido
147. Ahto
149. Talukas
273. Leila
309. Anti
Tiimide arvestus:
1. Redbike I
4. CCRM1
13. CRRM2
14. CCRM3