Bosch Eesti Maastikurattasari-Rõuge 2023

Taaskord sai rattad joonele ajada ja nautida suvist soojust Rõuge radadel. Blogist saab muuhulgas lugeda, kuidas Raiko pidi ennast järves pesema, sest oli kogu papi treeninglaagritele kulutanud. Henri läheb üle pannkookidele. Bruno (gravelimees) Tamm ei nautinud kruusa ja Raul nuttis Haanja savi taga.

 

Raiko:

Rõuge rada on siiani alati olnud mul maratonidest top 3, ja etteruttavalt võib öelda, et ka selle aasta versioonis ei pidanud pettuma.

Mulgi etapiga võrreldes oli stardinimekiri võib-olla natukene “leebem” ja tundus, et seekord võiks top 10 realistlik olla küll.

Kui Viljandis oli asi pidulikust stardist kaugel, siis seekord oli esimesed 5 km nagu õige pidulik start, kõik ajasid rahulikult juttu ja tuju oli hea, kuni Taavi “loom” Kannimägi ette läks ja oma veduri tööle pani. Pärast seda läksid paljudel juba näod suht kõveraks.

Raiko näeb kurja vaeva, et Janellest kiirem start teha

Esimesele sinkule sättisime Imrega mõlemad üsna heale possale, aga sain üsna kiirelt aru, et asi päris õige pole, mu lemmik õietolmu hooaeg on pihta hakanud ja tõmbas hapnikukraanid ikka korralikult kinni. Kuidagi püsisin taga ära kuni esimese jooksukani. Seal olin juba suht kangis ja ega Imre ka väga värske molliga ei tundunud, jäime mõlemad igatahes liidritest maha. Imre pani veel vaikselt oma tempoga edasi, aga ma lasin gaasi täitsa maha. Õnneks oli tagant päris pikk tühjus ja sain paar kilomeetrit oma kangi välja kerida.

Kui tagant tuttavate meeste – Kivilo, Neemela, Malva, Kannimägi, Pallo ja Viljandi kuttide punt tuli, olin juba õnneks elu jälle sisse saanud ja sõit võis jätkuda. Mingil tõusul ikaldusin ja pidin jälle jooksusamme tegema, ja punt pani pikalt eest minema, aga väga ei stressanud ja sõitsime Palloga rahulikus rütmis punti tagasi. Edasi ei olnud otseselt ühtegi rasket momenti, aga päris laternamatk ka ei olnud ja hingamine oli jätkuvalt üsna problemaatiline.

Mõngli võtsime Kivilo tuules üsna rahulikult ja ootasin, kuni viimase 5 km silt tuleb, sest see tundus soojendusel läbisõites mõnus tehniline sinku, mis võiks mulle hästi sobida. 5 km sildi magasin muidugi täiesti maha ja suutsin ennast ainult teisele possale sättida. Olin juba kindel, et sellega mängisin oma võimalused maha ja nüüd jääb ainult lõppu oodata, aga üsna kiirelt pani Kivilo nina lenksu all natuke rukki, panin talle tagant kümpi aga sain siiski pundi ette. Peale seda panin vähe gaasi ja tagasi enam ei vaadanud. Sinku lõpuks oligi vahe Kiviloga ca ~250 m, ja kuna peale Kivilo kedagi teist ei paistnud, otsustasin eelviimase tõusu võtta mõnusas tempos ja jätta asi lõpu peale.

“Kangist” taastumas

Viimasele finišitõusule läks Kivilo tagasipöördega kruusa pealt, ja ma lõikasin läbi muru sisekurvist, aga ikaldusin ja hoog vajus täitsa nulli. Jäime seal mõlemad tasakaalu harjutusi tegema ja vajusin talle kuidagi nii lollilt peale, et mees pidi jala välja võtma. Sellega oli sõit tehtud. Sõbrale nii kindlasti teha ei tahtnud, sorry mees!

Enesetunnet arvestades võib öelda, et sai maksimum võetud. Oleks ainult teadnud, et Imre ainult 30 sek ees peaaegu terve sõidu oli, oleks äkki natuke rohkem pingutanud😊

Kuna pappi ei olnud, siis pesema ei lastud, aga õnneks järves oligi kordades mõnusam käia!

 

Henri:

Pühapäeva hommikul kell 8:15 hüppasin üles Viljandi külalistemaja voodist ja võtsin külmkapist hiiglasliku koguse eelmisel ööl valmistatud “Vanaema magusaid saiu” ehk French Toasti. Merevaigu ja peekoniga kaetud saiad on minu meelest parim viis alustada võistlushommikut. Teades, et meie klubi ametlik hommikusöök on puder ja pannkoogid moosiga, on selline ülestunnistus võrdne pühaduseteotusega, kuid loodan, et mind ei visata ikkagi välja. Tankimisega ühel pool, hakkasime isa Rainoga koos Rõugesse Ööbikuoru Keskuse poole liikuma.

Parklas hakkasid kõik tuttavatega rääkima ja sain vanameeste käest ratta pärast sarjata, sest polnud viitsinud seda Mulgist saati pesta. Lisaks sellele võeti sihile ka minu prillide kandeviis. On ju raudne reegel, et prillisangad peavad olema kiivri rihmade peal. Stardivilet pole veel puhutud, aga ma olen juba teinud tuhat viga. Riided seljas liikusime Rainoga rada uurima ja soojendama.

Nagu eelmisel aastal, olime ajakavast ees ning võisime endale lubada stardi ja finiši veidi põhjalikumat uurimist. Soojenduse ajal vahetasime muljeid ning jõudsime kahele järeldusele: esiteks, ai pagan, jalad on kanged, ja teiseks, raja seisukord on täiesti vastupidine eelmisele aastale. Enne seda laupäeva ei olnud ma kunagi näinud ilma porita Rõuget, mis oli meeldiv üllatus.

Soojendus lõpetatud, liikusin oma koridori ning hakkasin venitama ja end ette valmistama. Lõõmava päikese käes higistades otsustasin võtta lonksu ühest oma pudelitest, kuid käsi krabas vaid õhku ning alla vaadates märkasin, et olin pudelid unustanud oma autosse. Teist ootamatut soojendust tehes sprintisin järgi oma suhkruveele ja jõudsin veel tagasi koridori, kuid seekord täiesti lõppu. Vähemalt sain jälle kuulata Kaido nõuandeid ja sain seekord isegi kiita riietuse osas.

Start pikal kruusalõigul, eriti kui grupp püsis kaua koos, oli minu jaoks perfektne. Sain vaikselt kruttida end päris okeile positsioonile. Metsa pöörates, esimesel suurel tõusul, kus kõik kõndisid, nägin ka esimest korda uuesti Raino kiivrit ja hüüdsin talle, et olen kohale jõudnud. Veidi peale seda nägin venda Evertit raja ääres kõndimas ja kiire sõnavahetus paljastas, et jama polnud rattas, vaid hoopis inimmootoris. Natukese aja pärast sain lõpuks kätte Raino ja me vahetasime kiirelt paar murelikku sõna Everti kohta. Lõpuks saime teada, et ta on katkestanud ja tundus, et midagi tõsist ei olnud juhtunud. Sõitsime suhteliselt kaua samas grupis, kuni juhtus sama, mis alati. Veidi tehnilisemas osas kaotasin temaga kontakti ja siis sõitsin ülejäänud ca tund aega suht üksinda tühermaal kahe suurema grupi vahel.

Henri hääl kaugusest: “Paps, kui sa mind ei oota, siis järgmine kord teed ise endale võileibu kaasa!”

Otsustasin mitte mõnda järgmist gruppi oodata või enda ees olevat gruppi taga ajada ja tiksuda oma tempos, säästmaks end kõrgepingeliini sektsiooni jaoks. Kuna teisi inimesi väga polnud, siis hakkasin endale ümisema meelelahutuseks Genesise laulu “Jesus he knows me”. Pärast “Mõngli” läbimist ja viimasesse metsa sisse pööramist tuli tagasi tuttav tuksumise tunne jalgades ning seejärel võtsin veel veidi tuure maha. Harjumuspäraselt hakkas peale seda juba ammu kadunud inimesi viimastel kilomeetritel minust mööda lendama. See mind eriti ei seganud, kõik keskendumisvõime läks pigem selle peale, millise lihase ja kumma jalaga ma peaksin väntama, et kõik lukku ei läheks. Viimasest mäest teo tempos üles kruttides kuulsin veel, kuidas mingi vanamees mulle hüüdis, et ma teesklemise lõpetaksin… Hetkeks tahtsin küll ratta maha panna ja vahetada spordiala maastikumaratonilt poksimisele, kuid teadsin, et kohe kui rattalt maha astun, läheb järgmised kaks minutit raja ääres seismisele ja jalgade masseerimisele. Niigi oli finiš jube lähedal ning äkki on veel võimalus saada endale ok koht ja alustada järgmine kord mitte 4. koridori lõpust.

Rõuge RM oli väga lahe ja temperatuur ka täpselt õige. Oli mõnus laupäev.

 

Bruno:

Nonii, Mulgis üle keskmise tulemuse kirja saanud, läksin Rõugesse optimistlikult peale. Neljapäevane Hawaii Kiire trenn, midagi suurepärast ei tõotanud. Olin seal viimaste hulgas, kes “silmamunade” peal kaasa inisesid.

Stardipauk Rõuges ja hakkas pihta see ülikiire algus, kus oli nii asfalti, kui ka kruusa, no ei sobinud mulle (ilmselt “gravelimeestele” võõras teema – toimetus). Kõik panid paremalt ja vasakult mööda, mingit tunnet küll polnud, et “nüüd hakkan laduma”! Lõpuks ilmus Talukas ka välja ja tema “rongi” peale ma hüppasingi. Tunne läks paremaks ja arvasin, et on aeg kiiremaid liigutusi teha. Paraku lõppes see fiasko-ga ja pidin jälgima kaugenevat klubikaaslase selga.

Äkki umbes 5km enne lõppu, märkasin Taikki-t lähenevat tagantpoolt. See oli mulle nagu härjale – punane rätik!  Singel metsas möödus nagu linnutiivul ja lõppu jõudsin turvaliselt, siiski enne Taikki-t, seekord!😊

Brunn Taikki eest põgenemas

 

Janek Maidla:

Laupäeva ilus ja päikseline hommik. Enda ja poisi rattad autole ja võis hakata Rõuge poole liikuma.

Kohale jõudes kiirelt paar kahvlitäit makaroni salatit, sest hommikusöögis oli möödas juba paar tundi. Järgnevalt numbrid rattale ja väike kerimine koos poisiga. Sõitsime veidi algust ja lõppu läbi, et aimu saada mis ees ootab. Oligi kell juba nii palju, et avati stardi koridorid ja selleks hetkeks, kui ma sinna jõudsin oli juba rahvas kohad ilusti sisse võtnud.

Enne starti ei olnud mingit strateegiat sõidu osas. Kui vile käis ja rahvas liikuma hakkas tekkis mõte hoida Rainot silmapiiril. Esimesed ca 7-8km see ka õnnestus kuna algus võeti üpris rahulikult. Millegi pärast ei tahtnud aga jalad hakata üldse ringi käima ja mingi tõusul lähenesin Evertile, kes oli rattalt maha roninud ja korras olemise küsimuse peale vastas ainult, et pane edasi. Samal hetkel jõudis järgi Henri, kes möödus ja võtsin ennast talle saba peale. Põhimõtteliselt terve sõidu olin vahelduva eduga tal kas oste selja taga või ca 100m maas.

Tempo oli mulle veidi üle jõu ja vedeliku kulus palju. Enne teist toidukat tekkis korra mõte, et valan veidi pudelisse juurde aga tundus veidi kohatu pidama jääda. Nii siis läksin edasi ja pudelis oli vaid paari suutäie jagu jooki, lootes sellega lõpuni jõuda. Kui algas liinialune „Rõve mõngel“ ja selle esimene tõus, siis andis kramp endast märku. Võtsin tempot veel maha, niigi tundus endale, et seisan juba paigal ja liikusin vaikselt edasi finiši poole. Rahvast liikus nüüd minust mööda vasakult ja paremalt.

Jürihani tõusul olin jalastumise äärel, kui Vanahärra pani oma toetava käe seljale ja tõukas. Ülesse sain ja lõpuni jäi veel 2km. Ees nägin jälle Henrit, kes võitles krambiga ja lasi mu ilusti mööda viisakusest vanemate vastu.

Viimane tõus kiige juurde ja sealt finiši oli mingi 300m ja see tundus täna ilmatult pikk. Kohal ja selleks korraks purgis see Rõuge RM. Koht ja aeg ei olnud kindlasti need mida ootasin aga eks oma jälje on jätnud tõik, et 3 aastat pole maratonidest osa võtnud ja teistega koos võistelnud. Nagu klassikud ütlevad, et siit on nüüd võimalik ainult paremaks minna.

 

Raul:

Seda jooksvat aastakest on nüüd veerenud piisavalt, aga endalegi üllatuseks avastasin, et mai teises pooles võtan baigi jalgevahele sellel aastal esimest korda. Kui veel mälu pingutada, siis eelmine kord oli samas ruumisektoris, Haanja 100 eelmine sügis.

Et väga shokiteraapia poleks, tegin ka esimesed tiirud enne starti asfaldil. Aga siis joone taha koridori ja see aasta mikrofonimees ütles, et start antakse vile peale. Selja taga siis Kuldar vilistaski, tundub et ongi arvamusliider- paistab, et rahvas hakkas selle peale liikuma küll.

Raul Tallinn-Tartu sarnast Rõuge kiirteed mõõtmas

Sõit ise oli Haanja klassika, ma mõtlen rada- kõik läbi aastate juba tuttav. Veel tähelepanekuid selle aasta sõidust. Ilm/temperatuur ideaalne ja rada kuiv, iseenesest tore- aga tegelikult mulle on meeldinud neid radasid peale sadu ja korraliku märjaga sõita, Haanja savi annab huvitava touch’i juurde ja siis ongi huvitav. Alguse kruusa väikse gradiendiga ülespoole pole päris mitu aastat olnud, täitsa tore oli jälle sõita, sõidu alguseks päris hea, kruus ei ole vaenlane. Kuna kuiv, siis nii vähe tallaga maapinna puudutusi on väga harva ette tulnud või isegi Rõuge rekord, 1 tõus oli mittesõidetav ja teine omast laiskusest tipa-tapa.

Ja lõpuks näiteks tahaks kiita veel Tartu maantee arenguid, kiirteed on juba parasjagu, ei ole enam vajadust Tallinn-Rõuget mitmepäevaseks projektiks vedada.

 

Pilte rajal olnud CCRM meestest:

Margus

Kaido

Imre

Janek Leer

 

Tulemused:

  1. Oskars Muiznieks
  2. Josten Vaidem
  3. Peeter Tarvis

Tiimide tulemused:

  1. VELOPLUS
  2. CC ROTA MOBILIS 1
  3. AT SPORT TEAM RAMUDDEN

 

Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist.

Tekst toimetamata kujul.