CC Rota Mobilis

Ilma pikema sissejuhatuseta – Rõuge. Kes teab, see teab. Kes ei tea – siis see peab ise kogema. Igal rattaga sõitval eestlasel on Rõugest (ja ma ei mõtle seda ainult võistlemise kontekstis) mingi oma lugu. Mõnikord sisaldab see lugu naabri Voldemari traktori ärandamist, mõnikord ka liigses koguses handsa joomist ja järgmisel päeval suitsusaunas kainenemist, aga enamasti sisaldab see tõuse ja metsateid ja singleid …. ja seekord ka…. muda.

Raiko:

Panen reede õhtul kella ilusti 6.30ks helisema, et jõuaks hommikul enne Kulliga kokkulepitud 7.30t rahulikult veel seljale harjutusi teha, maasikatega pudru süüa jne.
Laupäeva hommik – kuulen uksekell heliseb, kuna äratus pole veel helisenud on kell enne 6.30t ja mõtlen mis kuradi pull on, mingi jobu naaber juba nii vara tüütab, korra unes isegi mõtlen kas viitsin üldse vaatama minna kes seal on, minule üllatuseks oli Kull uksetaga, kes oli vahepeal mulle 58x helistada proovinud igast kanaleid pidi, minul oli muidugi telefon unereziimile pandud ja äratus sätitud tööpäevadele helisema, suures paanikas pesin 30sekiga hambad, võtsin külmkapist ühe banaani ja redbulli ja kokkuvõttes jõudsime isegi tund aega enne starti kohale, ilma Kulli äratuseta oleksin ma stardi ajal veel ilmselt maganud 🙂

Kuna stardivõit on kõige tähtsam siis selle panin pika puuga kinni nagu selleks aastaks juba kombeks on saanud.

Esimese tõusu peal sõeluti juba terad välja ja jäin Pohla,Vaabi,Piiroja,Einblau,Lõivu ja Pilve pundi tahaotsa aga seal Einblau mitu korda puterdas. mille tulemusena Piirojaga jäime pundist maha, ta veel kamandas, et ma tuulde võtaks ja tõmbame järgi aga ma ei püsind isegi tuules ära, mitu km oli punt ca 100m kaugusel aga vahe ei läinud ei suuremaks ega väiksemaks, lasin natuke tempot maha ja mingiaeg tuli tagant Maanurm koos Rosenthaliga, Maanurm vedas 99% ees tööd, Rosenthal kukkus mingiaeg tagant minema ja eest kukkus Armin “Racing” Pilv meie sekka, temaga oli mul kana kitkuda, lubas stardis, et ma näen ainult ta selga täna, see andis kohe motti juurde ja teadsin, et täna peab lõpuni pingutama.

Maanurme taga oli väga mõnus sõita, sirgetel ja tõusudel oli ühtlane tempo, singlitel andis normaalselt minna ja tundus, et rada oli mehel peas. Viimastel tõusudel hakkas Maanurm vaikselt peale keerama ja Arminil läks raskeks aga laskumistega punnitas ta ennast alati tagasi, finishitõusul oli Arminil jaks otsas ja lõpetasime Maanurmega koos, ta tundus suht küpse olevat ja oleks võinud ta ilmselt ära karistada aga kuna ta terve aeg ees vedas siis finishit tundus imelik teha. Kuna sõiduajal oli vahepeal igav siis sain näiteks teada, et Maanurm sõidab 38 hammakaga ja kaalub 84kg, vajalik info.

Andre:
Nagu Raiko kirjutas, sai kõik alguse laupäeva varahommikusest ustele prõmmimisest ja telefoni piinamisest. Sealt maalt kui Raiko hambapastase molliga auto juurde tormas, läks asi lihtsamaks. Jõudsime ime kombel isegi 1 h enne starti kohale. Rõuges tuli Scalpel HT-e esimesed korralikud ristsed teha. Natuke oli kahtlane tunne, et kui oled 12 a FSi peal vedrutanud, siis HT-a oleks nagu maantekaga metsa minek :).

Raiko lubas stardi kinni panna ja pidas ka sõna. Liider lätlane ei saanud midagi aru ja hakkas ka kohe düüse lahti keerama aga kõik rahunes maha ja algus oli mõnusalt chill. Võibolla isegi liiga rahulik, sest ootamatult leidsin, et olen alguse laiadel teedel päris taha vajunud. Aga kui vajutama hakati loksus kõik paika. Proovisin Margusel hammastega tagumikus kinni olla, aga Koogi poe kunn vajutas tursa näga wattid üles ja kordus see, mis alati – Margus läks. OK, plaan B. Võtame selle kelle saab – Neemela tundus hea valik. Neemelaga olen ma viimasetel aastatel päris palju koos sõitnud ja tundus hea mõte seda ka nüüd teha. Meiega liitus veel Lond ja Pallo. Pallo kippus singlite peal vahet sisse jätma ja pressisin temast mööda. Siis saabus hetk, mis defineeris kogu ülejäänud sõidu ja ilmselt ka Pallo silmis minu oskused maastikul. 7 km peal juurikasel ja sildadega singlil panin viimasel sillal külili. Esijooks libises alt ära ja sukeldusin pasakraavi. Neemela, Lond läksid, Pallo hüppas ka minust üle ja läinud nad olid. Rapsisin suurema pasa maha ja hakkasin neid siis püüdma. 40 km ju minna – küll jõuab.

Reaalsus oli aga see, et kogu ülejäänud sõidu ajal ei näinud ma enam mitte kedagi. 40 km soolot. Alguses lootsin, et keegi tuleks tagant ja saaks koos eesolijaid jälitada aga mida finishile lähemale. seda vähem ma seda soovisin. Maurten toimis, rada oli päris mõnus, tatine ja erinevaid mõtteid mõlgutades jõudsin järeldusele, et HT kannatab sõita küll. Tänapäeva versioonid on tagumisest otsast päris andestavad. Jürihanid ja Kõrgepingeliinid ja RMKd jne – maoli ei õnnestunudki enam panna. Üksi sõites tuli see rada kuidagi imelikult lihtsalt. Suppi ei söönud, ratast pesin. Raiko peksin ka autosse ja jõudsin õigeks ajals naise sünnipäeva restosse tähistama, kus sai kaotatud kaloreid umbes 10x varuga taastada. Klubi esitiim III!  Päris tummine värk

Leila:
Nii nagu paljud ratturid, läksime ka meie Margusega eelmine õhtu lõunasse valmis, et ei peaks kodus kukelauluga ärkama. Kubija hotellis oli kuidagi veidralt rahulik, puhas, alkopromillideta lõhn, kuna ei olnud ju Haanja 100 toimumas:) Terve õhtu sadas vihma ja see ennustas korralikku mudarallit järgmiseks päevaks.
Enne starti seisime Rota omadega pundis ja juurde tulid “Foto ja video” vestiga mehed. Soovisid minult intervjuud, et miks on naisterahvas Rotadesse sattunud. Aga jänes piilus tagataskust ja keeldusin kaamera ees rääkimisest. Brunn üritas aidata aga polnud ka tema päev, hommikusöögilauas vist õlut ei jagatud. Õnneks Andre päästis ja rääkis mõistlikku juttu. Vist mõistlikku, ei kuulnud hästi teda:)

Stardinumber oli mul segu Imre ja Raiko numbritest – 325. Imrel 3, Raikol 25. Mulle pandi siis kõik ühte ritta, et oleks uhkem:) Start asfaldini oli aegluubis, mõtlesin, et esiots vist ronib juba esimest põllutõusu üles.  Sõitsin pikalt koos Rita Toomega. Hea oli kedagi sihiks võtta ja mitte temast maha jääda. Väga julgelt ja kiirelt sõitis ta neid märgasid ja poriseid laskumisi. Ma ikka värisesin suht palju ja ei tahtnud hooga metsa lennata. Õnneks oli see vaid hirm ja lende ei tulnud. No tegelt tuli aga see oli pigem aeglane ja graatsiline. Üks lõik oli selline pasteet nagu lehm oleks libedale jääle sattunud. Panin pikali, tegin ruik-ruik. Tõusin püsti, astusin sammu ja uuesti pikali  ruik-ruik. Ühte poriauku polegi õnnestunud järjest kaks korda kukkuda:)  Kirusin Margust ja teisi esiotsa mehi, et nemad on sajaga sõites raja poriseks kündnud.

Haanja Puhke- ja Spordikeskuse juures ilmus Ahto kukal. Tundus, et tema ei olnud erinevalt minust kõiki tikke korraga süüdanud. Panin igatahes põhjagaasiga mööda. Tõusudel väga raske polnud ja meenus jalapress ning mu jõusaali personaaltreener Andre Kull. Tema on see mees, kes jõusaali võhikut terve talve õpetas. Aga õps on karm:) Tulin kord jalapressilt maha ja ütlesin midagi rõõmsalt. Andre tõsiselt: sa ei pinguta, maha tulles sa ei tohi olla suuteline rääkima minuga. Kettaid juurde! No teen siis uuesti ja maha tulles saan uuesti. Andre: ikka ju naeratad, sa ei tohi olla võimeline ka naeratama. Rõve peab olema! Ja no tundub, et sellest on kasu olnud. (tegemist oli maksimaalse jõu faasiga. toimetus)
Järgmised 15km sõitsin koos number 319-ga. Motiveerisime üksteist ja seltsis oli segasem. Kõik ülejäänud olid kas finišis juba või läksid Munamäe torni kaunist kodumaad imetlema. Aitäh Silver Arosele.
Enne viimaseid raskeid metsasingleid ilmus tagant Ahto. Tal oli toosis veel süütamata tikke, mul aga tühjus järsku. Ütlesin, et mine mööda aga džentelmen võttis endale ülesandeks mind lõpuni vedada. Eelviimane pikk tõus enne põllule jõudmist oli valus. Oleksin vist jalutanud aga Ahto ei lubanud, ergutas ja käskis kerida lõpuni. Nii ma siis nähtmatu nööriga finišisse jõudsin.
Rada meeldis, kui vaid oleks kuiv ka veel olnud. Tulemusega olin rahul. N 40 II,  üldis 183. Varem on ikka 2 ja 3 esimene number olnud.

Raino:
Rõuge rattasõiduks sai tehtud põhjalik ettevalmistus – uhiuus kett, reedel korduv korralik tankimine ja magamiskoha valimine lõunaosariikides, Otepääl.
Reede õhtul pidin veel meelde tuletama ja Henrile seletama, et mis see ‘mõngel‘ on 🙂 Umbes selline maius nagu lisatud pildil.

Saimegi poisiga koos varakult kohale. Plaan oli teha pikem soojendus ja näidata natuke ette, et mis tulemas on. Väntasime kruusal rajapunktini ja siis koos võistluse lõpu 4 km osa. Vihm oli asjalikult metsas pasteeti valmistanud ja paistis, et ei tule just kõige kiirem rattasõit.
Starti oodates õnnestus Tarmo ja Eesti parima maastikuratturiga pildile saada. Paraku varsti peale starti läks Janika siiski oma teed ja meil Tarmoga polnud lootustki sappa võtta. Samas esimesed kilomeetrid peale starti meenutasid vanu Jõelähtme Rattamaratoni aegu – tipud ei tõmbagi kohe täpiks, vaid võtavad alguse rahulikult, vestlevad, jagavad kogemusi.. , A gentleman will walk but never run.  Jõelähtmel olen sedaviisi ka Massa kõrval natuke aega saanud sõita 🙂
Rada oli minu – 47 km 2.5 tunniga, pea 900 tõusumeetrit, raske ja vähe kruusakihutamist. Suure osa sõitsime Tarmoga koos, kiitsime T32 sobivust ja imestasime, et ka rattad tõusudel koos piiksuvad. Mul andis käikar teada kui kettad otsas ja Tarmol kui kiirus liiga väheks jäi.

Esimeses pooles lisandus kilomeetreid kahtlaselt aeglaselt ja siis ühtäkki hakkas lõpp ootamatult kiirelt lähenema. Maha jäid Mari-Liis Mõttus saatjatega, Lasse, Egon Rembla, Roland Toome. Tarmoga koos liikusime edasi varsti vaid kahekesi.
Juhtus tegelikult vähe – korra ühel libedal purdele pealesõidul käis jalg põlveni üle silla ääre porisse. Ja üsna lõpus pasteedisel loodist väljas põksul üritas tagumine jooks minust paremalt möödasõitu. Päris ei õnnestunud ja panime mõlemad koos küljed maha. Pärast parklas oli kuulda, et sarnast möödumiskatset olid tunda saanud teisedki.
Lõpusirgel sai isegi lätlasega püsti finišit teha. Peakohtuniku otsusega jäin selles duellis teiseks.

Minu poolest oleks võinud olla ka xxl variant ja teine ring peale.
CCRM dresse oli ägedalt palju 🙂 Eliitmeeskonnalt väga korralik esitus. Ja Henril esimese korralikuma mtb kohta ka väga tubli tulemus.

Tarmo:
Kuna mulle üldse ei meeldi puhkepäevadel hommikul vara ärgata, otsustasime öö vastu laupäeva magada Võrus Ränduri pubi külalistemajas.Maabusime reede õhtul, lootuses hommikuks ilusti välja magada. Kahjuks läks veidi kehvasti, voodi oli omajagu päevi näinud, madrats oli väsinud, konstruktsioon krigises ja krägises nagu vana nõukogude aja välivoodi.

Hommikul ärgates ei olnud ma kõige teravam pliiats pinalis, selg oli kange ja olukorda ei teinud paremaks ka teadmine, et öö läbi sadas. Hommikul raja algust läbi sõites langes mudamandrosss veidi madalamale,aga kohtumine Hr. Pohl-ga kes just Jürihanist tuli tõstsid selle jälle taevastesse kõrgustesse. Sama kinnitas ka klubikaaslane Raino, et muda jagub kõigile.  Sõidust lühidalt – Alguses tasa ja targu, veidi ennem Haanja suusaradu vajutasin juurde. Sain kätte suurema pundi, äkki 7-8 meest, nende seas ka Raino. Pärast suusaradu metsadeedel ja singlitel tundsin ennsat juba väga hästi, vajutasin veel juurde ja üks hetk olimegi Rainoga kahekesi. Nii me kahekesi tandemina lõpuni tulimegi. Mõned seljad tulid vastu ja nendega läks Rainol ka lõpuks madistamiseks, aga  kahjuks vajusid minu sokid veidi ennem Jürihani jälle lonti ja päris lõpuni sama hooga ei kestnud , kuid õnneks ilma haamrita.

Head rada ei suuda isegi muda rikkuda, aitäh Ivar, nautisin jälle täiega.

Tulemused:

1.Oskars Muizneks
…
8.Imre
12.Margus
20.Andre
29.Raiko
64.Raino
65.Tarmo
97.Bruno
120.Henri
125.Raul
146.Kaido
183.Leila
184.Ahto
358.Anti

Tiim CCRM1 etapil III.

 

Pildid Adam Illigworth ja erakogu