CC Rota Mobilis

Tarmo:

Ilma mandross Mulgi maratonile eelneval nädalal oli korralik. Igaks juhuks olin võtnud kaasa riideid alates -25C kuni +25C. Õnneks jäi enam-vähem sinna vahepeale ja sai lühkaritega startida. Soojenduseks läksin proovima kas munakivi tõus on ikka sama rõve nagu ta oli mu mälusse sööbinud ja täpselt nii rõve ta ka oli (ja tõenäoliselt on ka tulevikus).

Nukid vahetult ennem starti Karmoga ja minek. Nagu alati esimestel kilomeetritel, vastik kannatamine. Tagant tuulega kisti selline tempo ülesse, et mina oma ees 32T hammakaga siblisin kui Singeri masin oma parimatel päevadel, aga suurem punt pani ikkagi ees minema.

Umbes 13 km sõidetud ja lähenes esimene suurem teeületus. Mulle meenus kaasa elama tulnud sõprade lubadus teha mega suur plakat kirjaga “LÄHEB LÄHEB MUSU” ja loomulikult ka seda kõike kõvahäälselt mulle hüüda. Külm higi kattis kogu mu keha ja otsisin hirmuga seda plakatit, seekord läks õnneks. Kihutasime edasi. Nüüd kattis see külm higi iga kord mu keha, kui nägin mingit suurema kaasaelajate seltskonda(hirm on ikka see mis mehe araks teeb).

Holstre sektsiooni oskasin kuidagi kogemata siseneda pundi esimesena ja tänu sellele sain mingi aja jooksul seal sinkudel väikese vahe teistega sisse, aga siis otsustas siiani laitmatult töötanud käiguvahetus, et ootame ikka teised ka järgi ning viskas keti kasseti ja jooksu vahele. Edasi seiklesime neljakesi mina, Egon Rembla, Lasse Nõlvik ja üks Viljandi rattaklubi noor. Pärast Holstret “mõnusas” mudamülkas tulid esimesed krambi ilmingud. Kruusale jõudes, kui hakkasin taskust head paremat süüa otsima hakkas Egonil järsku kiire ja pani minema, aga järgmise suurema mudavälja lõpus sain ta kätte. Seal mudas minul joppas trajektoori valimisega, teistel nii hästi ei läinud ja nii saime Egoniga kahekesi minema.

Tandemina liikudes (Egon tegi rohkem tööd kui mina) saime ka Peetsile järgi, samas tuli üks kolmeliikmeline seltskond meile tagant sappa. Uuesti järve äärsetele tõusudele jõudes sain krambid kätte, kõik teised panid ees minema, ainult Egonil oli isegi minust raskem. Tundus, et saan niimoodi vaikselt lõpuni, aga ei. 1,5km ennem lõppu tuli tagant üks suur punt ja pani mööda ning ka iga aastane kõva konkurent Lasse läks suu muigel mööda. Jäi veel see rõve munakas võtta, meenusid jälle sõbrad lubatud plakati ja hüüetega. Oh õudust, mõtlesin, et äkki peaks kuidagi ringiga hiilima, aga võtsin südame rindu ja kerisin sealt ikka ülesse. Tõusul nad olid ja kaasa ka elasid, aga õnneks mitte lubatud/hirmutatud plakati ja hüüetega (aitäh Teile). Veidi pingutust veel ja olingi lõpus. Koht 66, arvestades eelneva 4 päeva tegemisi, täitsa tip-top sõit tip-top rajal. Kiidame korraldajaid.

Mina tänan.

 

Ziil:

Hooaja esimene võistlus tekitas palju küsimärke, kuidas see kõik õnnestub? Kaks nädalat sai HWX abil kevadlaagris kuuma antud ja uueks hooajaks valmistatud. Kolm päeva enne starti olime sõpradega rattamatkal ümber Võrtsjärve ja jalad said päris “soojaks” sõidetud. Stardis olid kõik vanad tuttavad kohal ja enamus olid hoolimata jahedast tuulest lühikese vormi selga tõmmanud. Hirmuga jätsin ise käised peale, kuna vajadusel saab need sõidu ajal maha ajada aga nii palavaks ei läinud ja kasutasin neid terve sõidu.

Stardis sain ilusasti Raino tuulde ja tundsin end seal mugavalt. Pulss oli kõrge aga tunne oli hea ja mõtlesin, et üritan sama tempoga jätkata. Esimesed singlid Siniallikul ja Paistu Põrguorus õnnestus kõik ilusti läbida ja väga jalutama ei pidanud. Sulioja jõe kallakule jõudes, märkasin teisel pool jõge Lasset ja oli kerge lootus, et saan veel kätte. Kuna jõe kallas oli kitsas ja pisut juurikane oli keegi võistlejatest vette maandunud. Kiire kontroll, kas kõik on korras ja loodetavasti piirdus see kerge värskendusega.  Natuke kruusarallit ja jõudsimegi Holstre-Polli mägedele. Algus oli tore aga mingist hetkest kadus rada ära ja muutus igavaks juurikaliseks mudapasteediks. Ei olnud enam läbitav ja oli palju jalutamist. Varasem põlvevigastus ei lubanud kahjuks joosta ja sinna kadus võimalus Lasse kätte saada.

13 kilomeetrit enne lõppu asfaldile jõudes, sõitis meie väikese grupi ette Siim Pille (Viljandi rattaklubist) ja ütles, et poisid, hüpake sabale “teen teile sõitu”. Müts maha ja seda ta tõesti tegi, ülejäänud grupil oli tegemist, et mitte rongist maha jääda. Tänu sellele saime mõned jooksikud veel enne finishit kätte aga polnud enam jalga, et viimasel munakivitõusul kohti parandada. Finishis polnud aega muljetada, kuna koju viis “punane porgand” ja pidin kiirustama, et rongile jõuda. Rattapesus ilmatuma pikk järjekord. Tänud Elronile, kes porise ratturi peale võttis ja oli ruumi ka rattale.

 

Raiko:

Märkamatult oli aeg jälle hooaja esimeseks maratoniks ja kuna erinevatel põhjustel pole see aasta veel võistlustele jõudnud, tähendas see seda, et 6 kuud pole joonele saanud. Mis seal salata, võistluspäeva hommikul oli ikka võbin, ärevus, mandross peal päris viisakas:) Kõige toredam osa oli kahtlemata kogu üritusel see, et nägi jälle üle pika aja palju tuttavaid nägusid ja sai kõvasti enne starti ja peale sõitu muljetatud ja kõikide talviseid varustuste uuendusi imetletud ja näpitud.

Sõidust endast midagi kirjutada pole – sai kannatatud, palju valesid otsuseid tehtud ja natuke ka nauditud:)

Imrega koos lõpuni välja

Suppi seekord luristama ei läinud, sest sõber oli 2 päeva juba üles haipinud kurikuulsat Stefani šašlõki putkat, kuid sinna jõudes selgus, et Stefan ei ole vist eriline ärimees, putka oli kinni!
Lõpetasime Legendis – sööke arvestades pigem kallis ja usun, et korraldaja supp oleks paremini maitsenud 🙂

 

Tulemused:

 

Imre tubli kuues koht! Aga Raiko oli sama tubli:)

 

Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist.