Bosch Eesti Maastikurattasari – 27. Rõuge Rattamaraton 2025
Raino:
Mulgis läks sõit pekki, ei jaksanud. Raplas külmusin ära. Rõugesse läksin lootusega, et õnnestub 2025 hooaeg lõpuks käima vändata.
Lubati küll vihma ja Tartust välja sõites tuligi korralikult, aga Võru-Rõuge sektoris oli kuiv. Ja ka rattasõidu ajal ei pannud tähelegi, et oleks kallanud. Ok, tähelepanu oli ka mujal.
Kuna sel aastal on kõik pikemad sõiduformaadid sarjadest kadunud (Boschi sari nimetas seda nudimist üheks uue hooaja ‘põnevatest uuendustest’), siis olen võimalusel varem kohale püüdnud jõuda ja pikemalt soojendust teha.
Number peale, riided selga ja Henriga koos väntama. Esimene emotsioon – ei olegi nii külm! Ja siis kohe – kas käised jätta, kas ‘sukad’ jäävad peale. Õnneks veel enne starti tegi Evert selgeks, et lühike püks kindlasti. Tänud!
Koridoris kohal. 3 min countdown. Ja kõrval Greete rahulikult avastab, et esirehv suts pehme. Tellis kohale pumba, ajas psi sisse. Ja siis hakkas kuuskanti otsima, et papuklotsi pingutada. Kõigil olid ümberringi juba peaaegu mõlemad klotsid pedaalides. Saigi ta ka selle enne vilet veel korda.
Stardist ei hakatudki kohe sõitma? Nagu oleks mingi demo versioon ja kohtunike auto ees ning päris start tuleks alles kuskil hiljem. Seega kasvas kitsal kruusal kamp paksuks, igasuguseid mööda kraave ja põõsaid möödasõite hakkasid eriti kiire jalaga vennad üritama. Võtsin rahulikult, küllap kõik paika loksub.
Vaikselt asi loksuski. Everti selg libises kaugusse. Aga Tarmoga olime koos. Tekkis juba kahtlus, et kas olen tugevaks puhanud. Hiljem selgus siiski, et Tarmo taastub traumast ja valutab jalga.
Ka edasi edenes sõit kenasti. Pesor pani küll minema, aga tema tempos ma püsida ei lootnudki. FastTrak pidas mudas väga hästi ja mitmed tõusid sain rattal üles krutitud, samas kui juba enamus pidid jalastuma. Ka laskumised tulid kõik üsna kindlalt.
Toome pani mööda ja minema. Seega M55-s tundus siht jääma 3-4 kohtade kanti. Paar korda toetas Tarmo, kas siis sõbraliku käega tõusul või õhutas singlil aeglasemate taha mitte toppama jääda (näiteks punased Viljandi Rattaklubi noored, kes rongi kuidagi mööda ei lasknud).
Täpselt 1:22 oli sõidetud kui sai selgeks, et süsteemid on soojad ja päris hea päev võiks tulla. Toome käes. Ja ka Pesori selg hakkas kaugel eespool vilkuma. Tarmoga koos edenesime, pundis enamasti 4-5 tegelast. Minu plaan oli Mõnglile eespool peale saada. Aga stiimul natuke juurde panna tuli juba vähe varem, Mõnglile jõudmise ligastel tõusudel – Pesorile olime saanud saba peale. Vajutasin ja väga ei hakanudki jälgima, et mis taga toimub, hoidsin lihtsalt peal. Sain minema.
Ainuke sõiduviga tuli Jürihani keskel kui ühele libedale sillale liiga julgelt peale läksin. Oli valida, kas rattaga koos paremale mudaojasse või jalg lahti ja pehmelt küljeli vasakule mudasse. Vasak külg saigi mudavanni, aga sama kiirelt ka püsti ja edasi.
Tore sõit. Piisavalt raske, kuigi mudamülgastest sai isu ka minul lõpuks täis. M55 I – võib rahul olla.
Ratta jm varustuse kordasaamiseks läks õhtul sama palju aega kui Rõuges võistlemisele.
Evert on liikunud uude liigasse. Henri kestab ka korralikult. Tänud Tarmole toetuste eest!
Evert:
Pärast “aasta pauku” võtsin 2025 eesmärgiks masinaklassi võrra üles liikuda. Minu jaoks tähendab see keskmise maratoni top 20. Treener Raiko jälgimise all sõitsin talvel ~25% rohkem tunde vs 2024/2023 ja leidsin esimest korda ca. 10a jooksul tee jõusaali. Trenn toimib ja hooaja algus lubav, aga mitte päris seal veel.
Rõuge ilmateade oli hirmutav. Raplas külmunud näpud veel teravalt meeles seega klassikaliselt mõtlesin üle ja toppisin liiga soojalt riidesse (Einrooside teema on see).
Sõidu kohta – palju muda ja jalastumist. Sain üsna alguses aru, et nädala sees trenni vähe palju saanud ja väsimus sees. Kui kohaks 50+ loeti siis see sundis viimased niisked tikud välja otsima ja õnnestus paar punti väiksema seltskonnaga edasi liikuda.
Alutagusel uus top 20 katse. Keda numbrid huvitavad siis 252w NP @ ~63kg.
Raiko:
Rõuge maraton on mulle alati meeldinud ja ka see aasta oli soov seal hästi esineda. Kuna Mulgist jäi natuke halb maik suhu ja tundus, et talvega on pigem taandareng kui areng toimunud, (okei, taandareng on ka areng) siis sai mootorit ka Rapla maratonil testitud ja sain seal veendutud, et tegelikult on seisud päris hästi ja enesekindlus oli tagasi 🙂
Sooja tehes tundsin, et täna on ilmselt ühed parimad jalad mida mäletan, tuleb ennast lihtsalt alguses võimalikult ette hoida ja küll siis juba asi edasi sujub.
Hoidsin esimesed kilomeetrid Tarvise kõrval siuke 3ndas reas ja kõik oli hästi, aga siis paar korda midagi mähkimist ja ootamatult enne metsateele jõudmist olin järsku 5ndas reas. Hakkasin pundi vasakult mööda sprintima ja nägin ees “pisikest” poriloiku ja jõudsin mõelda, et kui tavaliselt üritan nendest alati mööda skeemitada siis seekord savi see väike pori ja panen läbi aga üllatus oli suur, kui vesi oli järsku munadeni ja palju ei jäänud, et üle lenkari salto oleks pannud, õnneks jäin küll püsti aga pidin rattalt maha tulema ja hoobilt olin ca 40nda possa peal – võrratu!
Edasi sai läbi heina ja võsa korralikult tikke põletatud ja üllatavalt kähku hakkasid võõrad seljad jälle tuttavateks muutuma, aga esimest 4 venda nägin ma uuesti alles supilauas.
Punt oli meil üsna suur – Imre, Vendelin, Kivilo, Välk, Lätlane, Lepik jne, kuni esimese sinku peal gaasi andes jäime alles vaid Välk, Lepik, Lätlane ja mina.
Tempo oli üsna viisakas ja jalad olid mul jätkuvalt mega head, kuid hing oli paelaga täiesti kaelas ja hapniku absoluutselt peale ei tulnud, kuid õnneks sellist hetke kordagi ei olnud, et maha jääks.
Üleliia palju seiklusi ei juhtunud, järve ääres algaval sinkul läksin ette ja mõtlesin, et nüüd surun kõigil mollid kõveraks aga üsna kähku olin laudteel maoli ja tõmbasin ka Välgu endaga maha (sorry mees!). Jõudsin küll Lepikule ja lätlasele uuesti järgi aga Välku enam ei näinud (sai vist krambid).
Korra vajusin kraavi ületusel külili ja sukeldusin porilompi, õnneks ühtegi kehaosa kuivaks ei jäänud🙂
Mõngli peal üritas lätlane hirmsasti suruda ja meid Lepikuga maha jätta aga see jäi ürituseks.
Teadsin, et viimasele 5km sinkule tuleb esimesena peale saada, aga see teeots tuli märkamatult kiirelt ja lätlane sai sinna esimesena peale, oli selge, et järelikult jääb asi lõputõusude peale, kuid üsna kähku ühes kraavi ületuses sain poole rattaga lätlasest mööda ja oli selge, et siin tasub oskused maksma panna ja eest sõita – nii ka õnneks läks ja Jürihani ja lõputõusu sain juba üsna mugavalt üles tiksuda.
Rada oli vägev nagu Rõuge ikka (eelmise aasta algus meeldis rohkem) ja pigem oli rada kõvasti vähem porisem kui ma kartsin.
Järgmine päev arstiga konsulteerides leidsime ka suure tõenäosusega hapnikupuuduse põhjuse üles, aga see selgub juba Alutagusel.
Kojusõit oli ka üsna sündmusterohke ja adrenaliinirikas, sõber otsustas GLS63 AMG-l torud tühjaks lasta ja Wazele näidata, kuidas Võru-Tallinn ots tehakse 45min kiiremini kui prognoos (mitte järgi teha!).
Tulemused:
Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist.