CC Rota Mobilis

Sissejuhatuseks sobib Ziili kirjutatud lause – Rõuge oma parimas hiilguses!

Kelle käest hoidis Raiko kinni, kui ta finišijoont ületas? Oli see Janelle, Greete või …? Mis imelikud uitmõtted käisid Antil peast läbi viimastel kilomeetritel? Mida ostab Raino endale Rõuge võistlustelt koju sõites Lõunakeskusest preemiaks? Kes karjus Vesioina juures Ziilile: “Ziil, ma saan su kätte”?

 

Raiko:

Selle aasta esimese Lõuna-Eesti võistluse jaoks läksin juba päev varem kohale aklimatiseeruma ja sõitsin ka Tehvandi XCO raja läbi ja õhtul maandusime Leeride villas koos Kaido, Anti, Lasse ja Marioniga. Juba päev enne oli tunda, et lõunas on aeg võrreldes Tallinnaga ees ja õietolmu hooaeg on juba pihta hakanud – hapniku tuli suht vaevaliselt peale ja pulss oli normaalsest olekust +10 lööki kõrgem. Pühapäeva hommikul tõmbasin allergiaravimid kohe sisse, laadisime korralikud pudru ja moosi laadungid sisse ja starti!

Stardis hoidsin tagasi ja ootasin esimest põllutõusu –  seal aga läks kohe raskeks ja jäin esimestest maha, proovisin küll üksi järgi tõmmata aga tõmbas kohe jälle hinge kinni. Edasi sõitsime mingi hetk Imre ja Postiga kuni saime ka eestpoolt ära vajunud Rohtmetsa kätte. Paaril järgneval äkilisemal tõusul ründasin mitu korda ja sain ka korraliku vahega üksi eest minema, aga kaua ei suutnud peal hoida, pidi jälle hoogu maha tõmbama ja hingamise paika saama.

Edasi läkski väga rahuliku tempoga, keegi meist tööd teha ei viitsinud/ei tahtnud – lasime isegi lätlase eest minema ( ilmselt olekski ette jäänud, kuid meie õnneks pani rehvi ) – viimase 1H keskmised wattid ainult 220W.

Viimasel metsavahelisel astmega tõusul proovisin mingit rünnaku moodi asja teha – Imre istus taga ära ja Arx jäi maha, kuid ime mees nagu ta on, vedas mees ennast finishi tõusuks jälle järgi. Finishitõusul jäi Arx ikkagi lõplikult maha ja saime seekord Imrega sõbralikult koos finishisse tulla.

Olin suht kindel, et kohad meil kusagil TOP10 lõpus, kuid supilauas kui juba vaikselt kodu poole hakkasin sättima, teatas järsku Evert, et kõva sõit ja õnnitlused poodiumi puhul, tuligi välja, et suureks üllatuseks olin hooaja kehvema enesetunde pealt elu esimese maratoni poodiumi välja imenud, ehk tuleb rahule jääda 🙂

 

Anti:

Rõugõ Rattamaraton pole eales kergete killast olnud. Nagu taaskord arvata võis, siis reedeõhtune tähistamine Ocean 11-s ei tulnud üleliia kasuks. Kuid lahe koht ja  mõnevõrra üllatuslikult värvikirev eurovisioonist inspiratsiooni saanud seltskond oli kohal. Meeldetuletatud soolade ja seisundi hävitusprotsess. Jälle targem.

Stardieelsel  ratta ülevaatlusel selgus, et paigatud Burt kergelt lekkis, mistõttu sai varuga bare sisse surutud ja rehv pidas kenasti põrgates lõpuni vastu, loodetavasti oma viimase sõidu. Singleid, vaateid, porimülkaid, järvesid, jooksukaid, pöördeid ja kurvisid ei oska väga kirjeldada. Ilm oli superilus.

Kuskil poolel maal hakkas raskem ja 4 km enne lõppu tabas vasakut reielihast kramp ning tegin sunnitud autostopi. Joogipunkte oli vaid 2, hea meelega oodanuks neid Rõugõ intensiivsusega rajal enam. Viimastel kilomeetritel käis peast läbi uitmõte Roheliste rattamatkale ümberkolimise kohta, kuid teadaolevalt neilgi kerge polnud. Lõpukilomeetrid olid päris väljakutsuvad, aga tehtud see sai.

 

Raino:

Lõpuks ometi lähevad ilmad soojemaks. Rõuge sõidule sai juba peale lühikeste riietega. Kahte joogipudelit ei hakanud küll võtma ja kiivri alla jäi veel rätik ka, aga suvi läheneb!

Lasse ja Antiga tegime soojenduseks läbi lõpuosa ja osa algust.

Stardigrupp 2 oli meeldivalt klubikaaslasi täis. Olime Everti, Tarmo, Bruno ja Janekiga kõik koos.

Peale vilet Evert ei kadunudki täpiks kohe, selg vilkus natuke eespool. Mitmed tavapärased konkurendid jäid tahapoole, edenesin ja pidasin ennast juba päris tugevaks.

Aegamööda siiski loksus asi paika – Evert oli kadunud, Tarmo tuli ja läks. Aimar Pedaril oli kahtlaselt hea jalg, näitas jõudu tõusul, kus pea kõik jalastusid.

Haanja suusaradadele jõudes ilmus tagant kiirrong Pesor-Lipp juhatusel, sain sinna viimaste vagunite hulka püsima ja taastuma. Vagunite arv oli vist 15+. Greete oli pundis, aga hoidus riskide võtmisest. Jättis 2-3 rattapikkust vahe kui natuke kahtlasem koht ja sõitis selle siis mõnel tõusul jälle kerge jalaga tagasi. Mind kummipaelatempo väsitas. Pundist ära sõita polnud ka jalgu. Suurem grupp hakkas lagunema, Lipp oli raja ääres ketti seadmas, Pesor sai natuke eest ära.

Sõitsin oma ära, päris rahule ei jäänud. Jooki jäi pudelisse natuke alles, palavusest suurt aru ei saanud. 900+ tõusumeeetrit 49 km kohta oli päris tore kruttimine.

Poritõkked olid sel aastal kahtlased – kuidagi ei osanud ohtlikkust hinnata. Võis olla täiega läbi sõidetav, aga samas järgmises sarnases kraavis pandi ees nippel, sest esijooks uppus ära.

Tagasiteel kohustuslik osa – kui tullakse mõnelt Rõuge rattasõidult, siis Lõunakeskusest kotitäis sõõrikuid kaasa. Pool kotti saab alati tühjaks kiirelt juba Tartu piirides. Nii ka seekord.

 

Ziil:

Rõuge oma parimas hiilguses.

Ilma lubati erakordselt ilusat ja võimaliku äikese oht oli samuti. Mõned ratturid mainisid finishis, et said vihmapiisaga pihta, võibolla tõesti pisut kuskil tibas. Õnneks sadu ei tulnud ning rada oli mõnusalt kuiv ja kiire veeremisega.

Ettevalmistused Rõuge maratoniks olid nigelad, kuna nädala algusest peale maadlesin seljavaluga. Jõusaal, kinesioteip, massaaž, venitused – eriti paremaks miski ei teinud. Avastasin, et kõige leevendavam oli jooksmine. Laupäeval sai juba varakult koos Kaido “spordidirektoriga” sõidetud Võrru vanemate juurde, et enne starti puhata ja Eesti mäestikuga aklimatiseeruda. Õhtuks olid sõbrad ka kohal, tegime pastat ja kuulasime Anti juturaamatu kordumatuid jutustusi. Antile veelkord palju õnne sünnipäevaks ja loodan, et suudan ka ise sellises vanuses nõnda aktiivne olla.

Pühapäeval olime varakult enne starti kohal, rattale viimane kontroll, rehvirõhud paika ja võis sooja teha. Selleks hooajaks sain rattale alla uued rehvid, Pirelli Scorpion 29×2,4. Rehvispetsialist Bruno ei kiitnud heaks aga esmamulje on väga hea: veerevus 4, haarduvus 5, rajatunnetus 5+. Piisavalt jäigad, et 80+ kg ratturi all ka vormi hoiavad. Raiko soovitusel sai proovitud väiksemaid rehvirõhkusid – ees 1,08 ja taga 1,2 bari.

Soojendusele palju energiat ei kulutanud ja tiksusime varakult ära stardikoridori. Üllatuslikult palju oli meie klubikaaslasi paigutatud teise koridori: Evert, Raino, Tarmo, Bruno, Janek Maidla ja mina. Bruno teatas veel enne starti, et kompuuter näitab +40 kraadi. Reaalselt nii kuum ei tundunud aga mõnusalt soe oli päikese käes küll. 2 joogipudelit oli miinimum, millega peale minna. Lisaks oli kaasas kaks geeli.

Start oli rahulik, sättisin ennast Tarmo järele. Esimene kilomeeter asfaldil läks kohtade sobitamisena, leia vaba uks ja lükka teine eest ära. Esimese tõusuni püsis kogu punt koos ja sealt edasi tulid juba vahed sisse.  Tarmo pääses ka eest minema. Esimesed singlid sõitsin Greete Steinburgi järel ja hoidsin varu, et jõuaks lõpus rohkem vajutada. Kontrollisin rajal ohtlikke kohti, kivised ja mudased kraavid läbisin ettevaatlikult ning võtsin alati enne hoo maha.

Haanjasse jõudes moodustus meil väiksem meeskond koos Margo Kippasto ja Janar Jannoga. Koos sai kihutatud ja singleid painutatud kuni 10 km enne lõppu sai mul püssirohi otsa ja tundus, et pean pisut rahulikumalt võtma, kuna ees ootas liinidealune “räme mõngel” ja “jürihanni” järgne pikk metsatõus. Selle tõusu keskel tundsin reites väikest krambiohtu ning kuna tagant kedagi ei paistnud tulevat, otsustasin maha tulla ja mõned taastavad sammud teha.

Vesioina juures kuulsin, et keegi karjub tagasipöördel: “Ziil, ma saan su kätte”. Rain Lond, teise kaalukatekooria mees, tuligi järgi ja viimasel tõusul küsis luba mööduda. Olin lahke, kuna teadsin, et nende krampidega ma talle vastu ei saaks. Taga tuli veel pikk rivi mehi aga nemad suutsin seljataga hoida. Tulemus polnud kõige parem aga olen rahul ja järgmiseks korraks plaanis rohkem valmistuda.

Lasse tegi tubli sõidu ja sellel korral oli minust eespool. Meil omavahel väike mõõduvõtt ja seis on 1:1. Imre ja Raiko on samuti heas hoos ning tegid koos tubli tulemuse – “nukid”.

 

Üldtulemused:

CCRM liikmete tulemused:

Tiimide tulemused:

 

 

 

 

 

Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist.

Autorite kirjutised on avaldatud muutmata kujul.