CC Rota Mobilis

Päikeseline kuum ilm, pori, singleid, kruusa, tõuse, kõike jagus.

 

Imre muljed sõidust:

Vahepeal on eraelus omajagu toredaid sündmusi toimunud ja jalad on rohkem puhata saanud. Soojendusel sai isegi 2 personal recordit tehtud sprindi käigus 2sek (1664w) ja 5 sek (1536w), max watist jäi ülinapilt puudu 1722w. Vahepeal arvasin juba, et sprindi jalad on minevik, kuid tuleb välja, et vajasid puhkust.

Eesmärk Rakveres oli TOP10. Sõidu algfaasis oli plaan liikuda grupi ette otsa, et Tammikus saaks veidi eespool olla, kuna seal oli juba suht džungliks kasvanud ja rada läks päris kitsaks kohati.
Kõrgemäel nagu ikka esimesed suuremad kannatused ja hakkavad kujunema esimesed grupid, kellega sealt edasi minnakse. Esimesed liidrid läksid seal peale 3ndat tõusu omateed ja jäin Raiko ning paari kamraadiga teise gruppi. Kuskil Pajusti kandis vist jäime Raikoga päris kahekesti ja ma ise lootsin, et tagant poolt enam meid keegi kinni ei püüa. Mingi hetk nägime rajal Taaramäed istumas ja tol hetkel tunduski, et oli vist kukkunud ja küsisime, kas kõik korras, Taarakas vastas, et peab olema. Kihutasime siis edasi.

Mul mingi hetk Pajustist alates hakkasid reielihased krambitama ja püsti väga sõita mul enam ei kannatanud. Istukil veel sain kuidagi jätkata.

Tagasiteel peale Pajustit kruusa lõikudel oli näha tagant poolt tulemas 3st rongi, kus vedurina oli Taaramäe ja tuules Velohundi 2 sõitjat, küsisin Raikolt, et mis teeme, kas pingutame edasi või vajume vaguniks, Raiko ütles, et singlini mingi 2km jäänud, proovime ikka sinna ennem neid jõuda, mis meil ka õnnestus.

Singlil tuli püüdis meid Neemesto kohe kinni, kihutas meist mööda ja hakkas eest ära vajutama.
Peale seda, kui Neemesto meist mööda sõitis, siis olid mul juba päris jubedad reiekrambid ja tunduski, et minu sõit on selleks korraks tehtud. Raiko ja Neemesto kadusid eest ära ja olin juba leppinud sellega, et mina jään siia karudele. Tiksusin, karusid ei olnud näha ja krambid hakkasid ka tagasi tõmbuma ning sain uuesti vähe tempot üles kerida ning püüdsin mingi hetk uuesti Raiko kinni.

Seejärel ca 45ndal kilomeetril ennem Kõrgemäele jõudmist pikemale sirgele järgnes järsem vasakpööre ja pöörde taga oli suurem veelomp, mida mul selle hoopealt mitte kuidagi vältida ei õnnestunud. Otsustasin siis sellest läbi sõita. Ma ei saanudki aru, mis seal lombi põhjas oli, mingil põhjusel ma olin plaksti seal lombis pikali. Raikol õnnestus minu taga hoogu maha pidurdada ja lombist mööda põigata. Küsis kas jäin terveks (Y). Tegelt veidi sain haiget käele ja jalad olid hetkega mega krampis, sirged nagu pulgad all. Ajasin end kuidagi püsti, lenks natuke kõver. Ma isegi ei hakanud seda kohe sirgeks väänama, sest soov oli kohe edasi panna. Pärast Kõrgemäel tõusu otsas, kus hoog oli nagunii suht null, jäin seisma ja väänasin lenksu sirgeks, et ei peaks neid laskumisi seal kõvera lenksuga võtma.
Sealt edasi oli juba hambad ristis vajutamine, et mitte rohkem kohti kaotada. Tagasi Rakvere linnatänavatele jõudes ja taha vaadates oli näha, et positsioon on kindel ja sai juba pealtvaatajate kaasaelamist kuulda ja nautida ning üle finiši joone veereda. Tulemuseks 10s koht ja sõiduga rahul.

 

Ergo muljed:
Rakvere stardis olin kahetise tundega, ilmselt peaks olema minu rada- ülitehniline ja siis samad tõusud, mida tuleb vallutada eiteamitukorda, sest lugemine läks sassi.
Nädal varem saadud seljatrauma tekitas natuke umbusku, kuna valu andis ikka tunda, seega võtsin igaks juhuks enne starti valuvaigisti sisse.
Ilm oli palav ja hapnikku vähe, oli aru saada, et midagi kerget siin tulemas ei ole. Umbes 20 kilomeetrini läks suht tõusvas joones, Janeki selg juba kukeseene metsas paistis aga pulss oli liiga kõrge ja sain aru, et sellise õmblusmasina reziimiga lõpuni ei kesta. Kruusal hakkasid pundid eest ära minema, metsas sain jälle järgi aga mingi hetke tuli üksi edasi tiksuda. Joogipunktides kallasin esmalt paar klaasi pähe ja seejärel alles jänuks. Rada oli libe, tõusudel ees mitmed kukkusid, osa olid palavaga ära zombistunud, ei saanud teelt püsti, mööda ei pääse, ilge manageerimine. Viimane kolmandik läks väga raskeks, ilmselt kõrge pulss tegi oma töö ja eesmärk saja sisse saada jäi seekord täitmata.

 

Raino muljed:
Finišis arutasime – kas keegi mäletab kuiva ja porita Rakvere sõitu? Kellelgi oli meeles, et ükskord tõesti nii oli 🙂
Raplas kukkumisest ei pea ma paremale küljele enam plaastreid panema ja graveli ratta pooleks läinud raamile on ka uus tulemas. Seega Rakvere sõiduks oli tuju enam-vähem.
Stardiumber seekord kolmekohaline, vanaks hakkan jääma 🙁 Plaan oli algus kõvasti pingutada ja tuttavate sõitjatega sektorisse jõuda. Kõik toimiski. Everti selg kadus kohe kiirelt ning peale esimesi kilomeetreid kujunes punt, kellega toimetasime enamuse sõidust koos – Tarmo, Taikki, Aimar, Janelle. Tänud kõigile ja vabandused, et ma ise kruusal väga ei jaksanud panustada.
Metsa oli mõnusalt palju, liiga libedaks ei läinud, kõige pimedamad ja sügavamad mülkad jättis Roland välja. Mõistlik maastikusõit, kuulutame lemmikrajaks. Ilm ka mulle meeldiv, piisavalt soe. Kui sõit oleks veel väheke pikem tulnud, siis oleks kõik 10/10-st peal.
* Prillid ees kõige päikesekindlamad ja metsas ei näinud sõita, nii pimedaks läks 🙂 Mitmes kohas pidin lihtsalt usaldama eessõitjaid.

Põhisõit
10. Imre Ojavere
58. Evert Einroos
71. Tarmo Ennok
72. Raino Einroos
104. Janek Leer
137. Ergo Jair
164. Henri Einroos
185. Kaido Kriisa

Poolmaraton
14. Bruno Tamm

 

Evert Einroos

Tarmo Ennok

Janek Leer

 

Fotod ( Tarmo Haud / Riho Lüüs ):

https://www.flickr.com/photos/mtbest/albums/