Bosch Eesti Maastikurattasari – 24. Mulgi Rattamaraton 2024

Pühapäeval, 5. mail, kogunesid kõik Bosch Eesti Rattamaratoni sõitjad Viljandisse, et alustada oma järjekordset hooaega vanal heal rajal. CC Rota Mobilise liikmed on tulnud värskelt päikest, tuult, vihma ja saiakesi täis laagritest ja vaatame, kuidas kõik see on mõjunud neile. 

 

Raiko:

Ega seekord siin pikka juttu pole, lühidalt väga lahe rada aga väga igav sõit.

Suht kohe saime 9 vennaga eest minema aga pikka pidu mul seal polnud, olin koguaeg pundi viimane ja 8km-l “kummipael” purunes. Tiksusin kilomeetri üksi, siis võtsin Risto Raidile ja lätlasele paariks kilomeetriks sappa ja edasi panin üksi ajama, kuni ca 25km-l sain ka oma klubi Imre kätte. Mees oli väidetavalt haamri saanud ja täitsa küpse omadega, võtsin mehe tuulde ja ei jätnud loomadele söödaks. Paar korda pakkusin ka vedama minna aga pidi ikka täitsa sodi olema 🙂 Finishis selgus muidugi, et selle asemel, et kahekesti ees olevat Vendelini püüda proovida, hoidis mees hoopis finishiks jalga 🙂 Aga noh, eks ise olen loll, mis ikka, õpime vigadest ja 2 nädala pärast saab Rõuges juba vigade parandust teha.

Kaido:

Kahenädalane kevadlaager ja sellest kuhjunud väsimus ei tekitanud soovi vahepealsel nädalal rattaga sõita ja seega sai Mulgis startida nii, et MTB-ga polnud sõitma jõudnudki – ei mäleta varasemast ajast sellist olukorda. Õnneks oli ratas Argo Rohtmetsa poolt hooldatud ja igati töökorras.

Läksin starti täitsa pingevabalt, sest tulemus polnud minu jaoks esmatähtis. Alustasin rahulikult ja sõitsin varuga, kuna hetkevormist polnud ülevaadet ja eesmärk oli ikka hea enesetundega lõpuni jõuda. Otsisin omale sobivat tuulevarju, kui märkasin Toomas Tuuna tuttavat Siplaste vormi. Hakkasin siis teda natuke jälgima ja sain aru, et siin käib võistlus ühe Tartu Velo vormis mehega, kes osutus Toomas Viigipuuks ja mehed sõitsid M65 vanuseklassi võidu peale. Ma siis ei hakanud neid segama ja hoidsin ennast tagaplaanile. Seal pikemal asfaldilõigul läksin vahelduseks vedama ka ja otsisin uusi vedureid. Enne metsa keeramist tuli mööda suurem punt ja hüppasin sinna kaasa. Kahjuks selgus üsna pea, et paljudel on metsas (sinkud ja juurikad) ja maastikul (kruusakarjääri pumptrack) sõitmisega suuri raskusi ja see tegi meele natuke kurvaks, aga püüdsin säilitada positiivset meelt ja laiemas kohas nendest mööduda. Holstre-Polli tõusud tundusid pikad ja kohati järsu nurgaga, aga laskumised seevastu lühikesed.

Heameel oli selle üle, et rajameister oli kõige mudasemad kohad välja jätnud – mulle see sobis, sest ei meeldi enam see rattaga mudas püherdamine. Lõpupoole hakkas tagant igasugu kiireid ja vihaseid järgi jõudma ning samuti pika maa sõitjatega saime kokku. Talukas oli valinud XXL sõidu jaoks graveli ratta, aga tunnistas isegi, et võibolla oleks kodus oodanud MTB-ga mõnusam olnud. Ühel hetkel küsis keegi selja tagant, et mis värvi numbriga ma sõidan ja selgus, et Kanna Pets tundis muret, kas peab minuga lõpus konkureerima hakkama. Rahustasin ta maha ja sõit jätkus. Umbes 2-3 km enne lõppu hakkas väiksemat sorti paugutamine pihta ja läksin siis ka ühe noore lätlasega kaasa, teised vist jäid natuke…

Viimase laskumise Viljandi järve äärde lasin hooga ja siis jäi veel see viimane munakivi tõus. Läksime seda kolmekesi vallutama – Raul Tammin ees ja lätlane selja taga. Ergutajaid oli meeldivalt palju seal tõusul ja üles jõudes oli Raulil veel lisakäik kiirenduseks võtta ning ta sai väikese vahe sisse. Lätlane pressis lõpusirge alguseks kõrvale. Leppisin olukorraga ja veeresin rahulikult üle lõpujoone. Ahto jõudis ka varsti peale mind, ajasime natuke spordijuttu ja läksime laiali.

Kokkuvõtteks: ilm oli ilus, päike paistis ja rada oli samuti meeltmööda. Seega igati kordaläinud pühapäev.

 

Evert:

Hooaja esimene start ja ootused olid kõrged. TP fitness ja nädal varem testitud FTP näitasid läbi aegade parimat vormi. Teoorias tore, aga etteruttavalt öeldes praktikas seis päris nii roosiline polnud.

Kuna XXL sõiduga etapp, lubati startida esimesest grupist koos kohalike proffidega. Võimalust tuleb kasutada ja võtsime koos isa Rainoga kohad sisse teises reas. Eesmärk oli top 20 sõita, seega sättisin esimestel kilomeetritel ennast selle järgi positsioonile. Loodetud grupis pidasin vastu ca 15 min ja siis sai selgeks, et päris nii lihtsalt ka ikka ei lähe. Haamer terendas ja oli vaja taastuda. Lasin grupil minna ja jäin ootele. 

Pärast seda haakisin ennast Redbike punti (Keerd, Jakobson, Poopuu), kus lisaks meile oli ka cycloga ulme sõitu tegev Kaupo Raag. Tempot tehti korralikult. Siis kui mul oleks olnud vaja kruusal geeli süüa ja jalga sirutada pandi hoopis kütet juurde. Ca 1.5h peal sain aru, et täna sellise tempoga ma lõpuni ei jõua ning oli vaja ka sellel pundil minna lasta. 

Sõidu teine pool kulges juba päris raskelt ja ainuke eesmärk oli mitte päris ära laguneda. Pikemalt sõitsime koos ühe Viljandi rattaklubi kutiga, kes tundus ka olevat kiiremas pundis haamri saanud ja sarnases seisus – paras paar. 

Kokkuvõttes oli tore – ilus ilm ja hea rada. Küllap peab MTB-ga ka rohkem sõitma ja küll need loodetud kohad ka järgmiste maratonidega tulevad. 

Klubikaaslastelt väga kõvad tulemused. Imre ja Raino sõitude põhjal küll välja ei paista, et eelmine päev 100 km singlit soojenduseks alla sõideti. Peab mingi eriti hea taastusjook olema vist.

 

Tarmo:

Kui me Krusaga Viljandisse jõudsime olid XXL-i mehed juba startinud. Veidike tiirutamist parklas ja õnneks saime parkida ja siis juba rutiin mis juba aastaid: numbrile järele, number peale, kiiver, kingad jne. Soojenduseks sõitsin viimase km ka läbi, raske oli. Lobisesin veel eelmise päeva Komo rattasarja maratoni poodiumi meestega (Peets esimene, Rungi teine, mina kolmas), kõigil oli sama arvamus, et tunne oli nagu oleks eelmine päev maratoni sõitnud. Ja oligi aeg starti minna.

Esimestest tõusudest linnas sees sai selgeks, et eelmise päeva pingutus on jalgades, Lasse ja Ziil libisesid väikese vahega kohe eest, aga järve ääres imesin järele. Nii kui tulid jälle tõusupõksud, tuli jälle vahe sisse. Järveäärsel üles-alla lõigul saime Lassele järele ja meiega ühines ka Peets, kes jebis oma käigukastiga, mis ei tahtnud nii töötada nagu tema soovis. Sirgetel sikutasid Peets ja noor Konga Porterist ning mingi hetk said nad eest ära. Kuid pikal asfaldi lõigul tegi meie punt( ca 6-7 meest) korralikult vahetustega tööd, ja jõudsime neile jälle järele, kui Peets jälle oma käiguvahetusega ühist keelt ei leidnud. Mingil singlilõigul enne väikest mudavälja tekkis singlil eessõitjatel arusaamatus juurikatega, kiire reageering ja teine trajektoor ning eest me koos noore Kongaga neil saime. Mudaväljal saime ka Ziili (Janek Leer) grupile sabapeale ja vahetult ennem Holstre suusaradu, kui pundi esimesed oskasid otseses mõttes võssa panna, sain ka neist mööda. Ziil ja veel mõned mehed saba peal, liikusin edasi.

Mõned tõusud ennem Holstre lõppu arvas Ziil, et minu tempo pole ikka see ja pani tõusul litaka ja läinud ta oligi. Edasi panin üksinda, mingi aega oli mul taga üks CFC noor, kes singlitel jäi maha, aga kruusal/siledal tuli jälle järele. Mingi hetk spurtis ka tema eest minema. Lõpu ca 15km hoidsin endale enam-vähem mugavat tempot kaaslaseks üks Haaslaava XXL-i meestest (vist oli). Raudteetammil sain kätte RedBike XXL-i mehe, kes ka meiega ühines. 2km ennem lõppu pakkusin, et mehed aidake ka natuke, aga vastus tuli, et nad on pikamaamehed. Ma selles väga aru ei saanud, mis see siia puutus, aga las olla. Vahetasime mõned mõtted sellel teemal ja Haaslaava mees läks ikkagi ette. Nii jõudsime munakivi tõusuni, Haaslaava mees lasi kohe jala sirgu ja lasi meid mööda, Redbike mehega tulime kõrvuti sealt ülesse ja rahulikult lõpuni.

Rada meeldis, sõit igav ei olnud, eelmise päeva maraton andis ennast tõusudel ja lõpus
tunda. Rõuges ehk paremini. Preemiaks tegin Tikuposis ühe maailma parima kaneelirulli:)

 

Raino:

2024 võistlushooaeg on avatud. Kalevi-Liiva Kolmapäevak ning pikem mnt ring Mallorcal sissejuhatuseks ja nüüd mai esimesel nädalavahetusel täiskäivitus.

SakuSada

Hommikul Saku suunas liikudes mõtlesin, et kui Raul Kaldre jälle autosid paika juhatab, siis peab jutuks võtma “Lõputu küünlapäeva” filmi. See episood vist kordub meil Saku100 algusest. Oligi Raul paigas. Oli ka filmi näinud ja jagas matsu. Presidendi auto kõrvale endale parkimiskohta sel aastal ei saanud. Presidenti polnud kohal.

Plaan oli bpm hoida ühtlaselt 140-145 peal, mitte üle panna. Lõpuni sõita ja individuaalse mahumeistri tiitel säilitada. No väike lisaeesmärk ka  – top10 oleks ju tore.

Nagu ikka ‘juurikaprofessorid’ saavad lubada endale 9:55 stardilindi alt esimesse ritta paigutumist. 12 tegijat panid kohe Imre vedamisel minema. Mina jäin sinna järgmisesse seltskonda Aimar Pedari ja kellegi kolmandaga.

Esimesed 4 ringi tulid ühtlaselt, siis hakkas natukehaaval ära vajuma. Aimariga lobisesime, aga 3. ringil jäi ta kuskile maha. Ja siis singlikunni kiirendusel ilmus ja pani minust nagu postist mööda. Peale kiirendust liikusime mõnda aega jälle koos, aga siis jäi jälle maha.

Võtsin rahulikult, söögilaua juures sõidu ajal ei käinud, et motivatsiooni hoida. Viimasel ringil lasin tempot veel alla. Ja siis äkki ilmus Aimar vaatevälja tagasi, no pidin ikkagi bpm keerama 149 peale.

Eesmärgi täidetud – 16×100 on nüüd kirjas ja 6. koht seekord.

Veel tähelepanekuid.

  • Raja kõrval kuri rästik, tõmbas kringliks. Sain korraks pulsi üles 🙂
  • Rajal oli päris mitu sellist kitsamat puude vahet, et pidi kallutama ja lenksu läbimahtumiseks sättima. Kõik toimis kuni 5. ringini.  Selleks ajaks olid Porteri mehed kõik need vahed mitu cm kitsamaks liigutanud, enam läbi ei mahtunud mitte kuidagi. Lenksu otsad ja väikesed näpud said äestatud.
  • Raja kõrval oli ka hulga väikeseid kändusid. 4 ringi valvasid seal rohu sees pedaale, aga siis kasvasid ja hakkasidki pedaale kätte saama. Jälle Porteri töö? Korra lendasin korralikult põõsasse sellisest kännukatapuldist.
  • No küll oli maitsev juubelitort!

Aga sellega ei saanud nädalavahetus läbi.

Pühapäevaks oli kirjas Mulgi RM XXL versioon.

Ega mingit värskust ja pauku väga ei oodanud. Pulsil oli seekord jälle piiraja pea, üle eriti 150 ei läinudki. Kõik panid minema, mina jäin toppama. Evert oli juba kalendriga ära.

Päris sirgu jalga ei lasknud ja umbes 30 km pealt tuli tunne, et tore on sõita.

Seda enam, et tavapärased konkurendid liikusid samas sektoris – Ivar Pilv, Andres Maarits, Roland Toome. Ma vist polegi väga mudas omadega. Vaikselt edenesin. Juba Ahti Raasuke põhjavajunud sadulal ja gr Janelle.

Tujurikkujaks sai Holstre-Polli singlitel pikem roigas, mis tuli käikari-keti süsteemi lisandiks. Paras ragin käis ja kartsin juba, et siit edasi tuleb fixie. Sain puhtaks ja käiguvahetus kuidagi siiski toimis edasi. Pidin Janelle veetavat gruppi püüdma. Sain tagasi punti ja päris lõpuks veel mõned magusad skalbid.

Tehtud!

 

Tulemused:

XXL sõit:

Põhisõit:

Tiimide tulemused:

Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist.