CC Rota Mobilis

Rakvere muda traditsioon jätkus ning loodetavasti ei lähe see järgmistel aastatel enam hullemaks. Või on eestlased sellega juba harjunud ja hakkaksid hoopis seda taga igatsema ning kuiva raja üle virisema?

Sel korral läheb eriauhind Marionile, kes oli kõigist kõige tugevam. Mitmendal kilomeetril ta “haamri” sai ja mitu tundi ta seda kolakat mudas enda järel lohistas? Ja kas Ergo ja Raino olid need kaks, kes nautisid rada ega soovi ilmataadilt mingeid muutusi järgmiseks aastaks?

 

Marion:

Ühesõnaga – mul pole enda kaitseks midagi öelda. Mul pole vähimatki aimu, mida ma seal Rakvere taga metsas viis ja pool tundi tegin. Arvatavasti sain haamri juba 15. kilomeetril ja edasi tuli ajukooma, kus ainsaks mõttereaks jäi: „Ma ei saa enne koju minna, kui olen Rakverre tagasi jõudnud.“ Et ma aga ära ei eksiks, tuli sõita mööda märgistatud rada.

Algas kõik väga mõnusalt – mul oli pilet viimasesse stardikoridori ja kihutada polnud mõtet. Oli teada, et esimesed tropid tekivad juba enne Ringtee ületust või siis natuke pärast seda, igatahes enne Kõrgemäe tõuse. Nii oligi. Kaks esimest Kõrgemäe tõusu sai kenasti vändates võetud, keegi ees ei ikaldunud, aga kolmandaks tõusuks oli võhm otsas.

Pärast seda oli kogu ülejäänud sõidu vältel tunne, nagu üritaks kõrrega vee seest hapnikku välja imeda – õhuniiskus pidi küll kõvasti üle 100% olema.

Siplasemägi 1 oli, erinevalt eelmisest aastast, juba raskevõitu. Pajustis imestasin jälle oma iga-aastast lugu: miks nad küll lubavad oma pargi järgnevaks pooleks aastaks poriauguks muuta? Tagasitulles ei saanud ma sellest enam üldse aru (aga siis ei saanud ma ka enam suuremast osast muudest asjadest aru). Osades kohtades oli kogu metsaalune – teeks seda isegi enam ei nimetaks – vähemalt 30 meetri laiuses poristeks roobasteks ja sopasteks kingaaukudeks muudetud.

Siis tulid väga lühikesed lõigud mööda kõrgepingeliini alust, vaheldumisi 15–30-minutiliste metsapõigetega, Madiseaugu üles-alla-kausid ja uuesti Pajusi. Peale seda pisut taevalikku Bosse singlit ja jälle Siplasemägi.

Võrreldes eelmise aastaga, mil sealkandis ei saanud üldse sõita – ratast tuli lükata ja pori kittis jooksud raami vahele kinni, nii et edasiliikumine meenutas rohkem kündmist – oli seekord „vaid“ libe pori, libedad juurikad ja kiviklibu.

Peale viimast toidupunkti, kus ma võtsin sisse mingi „Turbo“ nimelise ampulli (mis kestis umbes kolm kilomeetrit kaheksast), tuli täiesti must auk. Mäletan mingit Karupeed – alguses päris mõnus, aga lõpupoole oleksin napilt ära uppunud. Siis Kõrgemäe tõusud, kust enam üles ei suutnud sõita ja alla ka ei julgenud, natuke koorepuru rada…

Linnaringi mõnusalt veerevad pargiteed võtsin juba silmamunade peal – aurud olid ammu otsas. Viimane munakivilaskumine ja läbi!

Rada oleks pidanud olema lihtsam kui eelmisel aastal, aga võib-olla tegi kuum niiskus asja hoopis hullemaks. Samas, tulemusi vaadates jäi mulje, et ka esimesel otsal läks natuke kauem kui mullu.

 

Raino:

Rakveres libe pasteet, Elvas tolm ja palav… Ja nii aastast aastasse. 2025 jätkas Rakvere traditsiooni – loodetavasti teeb Elva sama.

Peale paari suvisemat päeva said rattale ka suvisemad rehvid alla. Pori korjasid need vähem, aga kõige libedamates kohtades olin päris hädas. Mitmel korral pidin jala pedaalist välja tõmbama, et külili vajumist vältida. Nõrk olin ka kruusasirgetele keeramisel, kui teised aeroasendi sisse võtsid ja minu vaateväljast kadusid.

Palju ei juhtunud. Alguse littimisega jaksasin enam-vähem kaasa minna. Kõige ligasemates lõikudes tegin mõned valed otsused ja sõiduvead. Viimase kolmandiku sõitsin päris üksi. Tõusud kruttisin üles. Koridoris näitas kompu +37 kraadi, aga sõidu ajal ei olnud seda kuskil tunda – samas külm ka ei hakanud.

Peaaegu kolm tundi sõitu – kokkuvõttes oli päris tore. Suur tänu Rolandile, et kõige pimedamad mülkad välja reguleeriti!

 

Ergo:

Nädal enne võistlust käisin Rakvere rada vihmase ilmaga proovimas, seega oli enam-vähem teada, mis ees ootab. Trass oli küll mingil määral kuivanud, aga rasked lõigud, mis esialgu lubati välja jätta, olid tagasi pandud – kogu gurmee sobis suurepäraselt.

Stardikoht oli suhteliselt lõpus, nagu mulle omane, seega polnud enam midagi kaotada. Kuna eelmise nädala pikk proovisõit tegi vormiga imet ja kütusevarud olid suured, keerasin kohe tempo peale – ja nii läkski peaaegu lõpuni välja.

Rada ja pori meeldisid. Hea vaheldus külmale suveilmale.

 

Tulemused:

 

Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist.