CC Rota Mobilis

Alutaguse rajad on kohe sellised, et tahaks seisma jääda ja pildistada kõike seda ilu, aga õiged ratturid seda endale lubada ei saa ja vaatavad hiljem kodus fotodelt, kus nad käisid. Nii ka Ahto, kellel oli mõttes ainult Kaschan kätte saada –  ei mingeid selfisid sinise vee taustal. Kas ta eesmärk sai teoks või läks ta peale finišit vihaselt aer käes vee äärde? Henri seevastu võttis asja rahulikumalt, aga see maksis talle kätte. Keskid ründasid teda väga tigedalt…

Ahto:

Alutagusele sõites tundus, et kindlasti unustasin midagi maha. Pekki jaa, heledate asemel panin kotti tumeda klaasiga prillid. MTB ja tumeda klaasiga prillid pole üldse minu teema. Väike asi, aga ikkagi näris sees.

Kohale jõudes ratta kallal nokitsedes avastasin, et õhk ei taha rehvidesse jõuda. Anti, kellega kõrvuti parkisime, tuli ka appi. Hakkasime piima täis ventiile puhastama. Aeg jookseb ja kuulen kaugelt, et stardikoridorid on avatud… Samal ajal Antil enda ratta 5-6 aastat vana esirehv lekkis ja ajas kergelt piima välja, aga sai vist kuidagi pidama. Siis avastasin, et mu pump andis otsad. No mida veel?

Anti soovitusel pakkisin end võistluseks valmis ja tormasin tühjade rehvide ja piima täis ventiilidega BikeFanaticsi hooldustelki. Hädalisi oli seal teisigi. Kui mehannid ventiili sisusid nägid, siis visati need kohe hundi kurku ja hakati mulle uusi otsima. Üks ventiili sisu keerati maha lausa ilusalt näidisrattalt. Õhk rehvidesse ja minek.

Kui oli 30sek stardini jäänud tõstsin ratta kuskile taha sektorisse, kuna mujale enam ei mahtunud. Mott maas, enda peale solvunud, et krdi algaja. Peas olin juba mõned korrad endale aeruga munadesse lajatanud, serviti ja lapiti.

START ja juba oligi FINISH. Arvestades alguse tralli, siis sõidu endaga jäin rahule. Peamine, et Kaschani lõpus kätte sain rsk. Üllataval kombel tumeda klaasiga prillid toimisid. Ju sprst, et ilm ilus ja päike paitas. Tolmav rada ja uued lõigud meeldisid väga. Supp maitses. Kaneeli saiakeste spetsialistina pean mainima, et oli veidi kuiv, aga tainas ise maitsev (10p süsteemis vast tugev 6p). Rattapesus ei olnudki seekord järjekorda.

PS. Antil tuli selle lekkiva esirehvi tõttu DNF.

PPS. Rakverre saadaks sõna ette. Kui on ilmaennustusest näha, et kisub samasuguseks mudamülkaks, siis ehk jätaks mõne rõveda koha jooksvalt välja?

PPPS. BikeFanatics – nukid ja tänud abi eest.

 

Henri:

Võistluspäev algas minu jaoks Tartus kell 6:45. Paar pannkooki külmkapist kaasa ja ronisin rattaga rongi peale. Hüppasin Tapal maha ja sain Rainoga kokku. Arutasime Raiko Stravasse postitatud videot jalgsi jõe ületamisest – loodetavasti täna nii hull pole…

Alutagusele jõudes oli kohe tunda, kuidas päike lõõmas, ja kuigi otsus alussärk alt ära võtta tundus väga loomuvastane, oli see lõpuks ikkagi õige otsus. Enamiku sõidust tegin isegi palja rinnaga. Tegelikult oli suhteliselt mõnus ilm, kuigi paar kraadi soojem oleks juba päris karm olnud.

Startisin koridorist 4 ja erilist tahet peale stardivilet ettepoole trügida polnud. Viimased kaks nädalat olen alla 5 tunni trenni teinud, seega otsustasin sõitu konservatiivselt võtta. Kui esimesed liivamäed olid läbitud ja turbasele osale jõudsin, hakkasin siiski natuke kahetsema, et alguses liiga rahulikult võtsin – näiliselt suvalistes kohtades tekkisid juba seisvad järjekorrad.

Enamik sõidust kulges ilma eriliste vahejuhtumiteta ja sattusin mõnusasse gruppi. Viimasel 10–15 kilomeetril läksin igaks juhuks diislirežiimile: tõusudel lasin grupil väikse vahe sisse sõita ning tasasel maal kerisin end uuesti vaikselt sappa. Kahjuks umbes viimase 10 km jooksul nirises grupp väikesel tõusul eest ära, nii et ma neid enam kätte ei saanudki. Samas vahe ka ei suurenenud ja kogu aeg nägin neid umbes 10–15 sekundit enda ees. Mõtlesin, et sõidan omas tempos edasi, ning kui jalad on okeid ja vahe sama, teen viimase 2–3 km jooksul ühe järsema pingutuse ja püüan nad kinni. Aga kui see hetk kätte jõudis ja natuke rikkusin oma diislirütmi, pidin kohe seisma jääma ja jalga masseerima hakkama. Nõme tunne oli nii lõpu lähedal peatuda ja mitmeid möödujaid tervitada, kuid veel hullem oli sekund hiljem sääskede ja parmude rünnak. Päriselt, mis värk sellega on? Viimasel ajal olen kuidagi liiga palju lendavaid ja hammustavaid putukaid märganud.

Igatahes veeresin vaikselt lõpuni ja pool selle aasta Boschidest ongi nüüd tehtud. Järgmiseks on plaanis Everti ja Rainoga Rõuge tuur ning siis ongi juba juuli ja Tour de France kohe kohal!

 

Tulemused:

 

Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist.