Bosch Eesti Maastikurattasari- 10. Alutaguse Rattamaraton

Kelle lemmik multikas on “Kolme planeedi saladus”? Kes sõitis koos Leedu tüdruku Beate Kovgerega? Kes peab kartma Ahtot ja ta aeru järgmistel sõitudel? Mis oli Marioni suurimaks hirmuks enne kaevandustesse minekut?

 

Tarmo:

Krusaga kell 11:00 Alutagusele jõudes valitses põrgukuumus. Selles põrgukuumuses avastas Krusa, et ei olnud hommikust saati joonud tilkagi vett ja mina unustasin kaasavõetud hommikusöögi söömata ning vee tarbimine samuti null (täitsa lammas ). Sõin ikkagi hommikusöögi kiirelt ära (mis oli juba lõunasöögi eest) ja läksime „sooja“ tegema, kuigi parema meelega oleks ujuma läinud.

Tänu liivale oli algus päris heitlik, kord oli Westman peal ja Piibeleht all, siis jälle vastupidi. Kohtade vahetus käis tänu liivas ikaldumistele ja kukkumistele mitmedki korrad. Lõpuks loksusid jõuvahekorrad paika ja liikusin koos ikka samade tuttavate vandersellidega: Lasse, Pesor, Vähi, Keerd jne.

Esimesed 10 km olid täitsa ok, kiirendused ei meeldinud, aga tempot kannatas hoida. Edasi hakkas vaikselt raskeks minema, kividega ei saanud hakkama, kurvid ka ei meeldinud. Nüüd avastasin, et see lammas, kellest ennem juttu tegin, ei olnud ka sõidu ajal veel joonud-söönud. Kiire jook ja söök lootuses, et väga hiljaks ei jäänud.

Liikusime neljakesi, mina Pesor, Keerd ja veel keegi. Natuke pärast „Igavat liiva ja tühja välja“ sain ühe väga rõveda oksa raami ja taga jooksu vahele, see rõvedik jäi nii kinni , et oleksin seda välja sikutades peaaegu õla ära nikastanud, raibe selline. Keegi mind muidugi ootama ei jäänud. Üritasin siis meeleheitlikult eesolijaid kätte saada, aga ca km hiljem jõud rauges. Peas hakkasin kuulma ühe Jutulinnu (“Kolmanda planeedi saladus”) sõnu: “Jõud lõppeb, ei jaksa enam…“.

Toimetuse soovitus: “Vaadake ulmemultikat või siis Tarmot 35:06 minutil” 🙂 https://www.youtube.com/watch?v=m1-hUcWDj3s

Tagumine punt tuli hooga Lasse vedamisel järele. Minu õnneks ei vajutanud Lasse kohe sama tempoga edasi, lootsin et taastun veidi, aga ei, tagant tuli hooga meie klubi Ziil ja pani kogu pundiga minema. Alguses küll üritasin, aga siis hakkasid külmavärinad, pulss kukkus alla ja jõud kadus. Olin saanud miski „tööriistakasti“ laadse toote endale. Mõtteisse tekkis juba kuskilt otse kojusõit, aga kuna kanti ei tunne, siis oleks nõme ära eksida ja kohalikele huntidele õhtusöögiks jääda ja kui loeti veel kohaks 45 siis otsustasin kuidagi ikkagi lõpuni veereda.

Sõin-jõin, lasin tempo alla, üritasin taastuda. Väikesed pundid muudkui lendasid mööda, nii ka Raino. Kui ca 6-7km jäi lõpuni, hakkas järsku enesetunne paranema, haakisin kahele kaasvõistlejale sappa. 2km ennem lõppu otsustasid nemad omavahel hakata kohti jagama, mina otsustasin ilma suurema pingutuseta lõpuni minna. Koht stardinumbrist väiksem tundus ka kindel olevat.

1,5km lõpuni, pilk seljataha ja kurat kolm Redbike punanahka nillisid minu skalpi. No nii lihtsalt te ka seda ei saa, panin juurde. 1km lõpuni, tüübid olid juba sabas, läks võidusõiduks. Tõus, pööre vasakule liivasele osale, sinku jupp ja siis laskumine, kus lõpuks oli kasu ka minu lisakilodest. Järgneval tõusupõksul nad veel üritasid ja jõudsid peaaegu kõrvale, aga finishi spurdis jäi minu skalp ikkagi mulle alles. Skalbi jahtijateks osutusid Poopuu, Vähi ja Rusovitš Redbike pundist.

Kahjuks selgus lõpus, et osad minust eespool sõitnud olid kuskilt päris korralikult valesti pannud ja nende hulgas ka Evert ja Raino, mis on ikka väga kurb. Imrele ja Ziilile nukid super sõidu eest! Ma küll eelmine aasta ei sõitnud Alutagusel, kuid mul oli varasemast meeles rohkem singleid ja kuidagi põnevam rada, seekord oli selline tuim andmine, muidu kõik tip-top, tuleb lihtsalt õigel ajal süüa-juua, siis on kindlasti rada ka nauditavam.

 

Brunn:

Pärast Rõuge Maratoni „lati alt läbiminekut“, proovisin endas leida uut motivatsiooni, et natukenegi viisakam tulemus teha!

Sõit Alutagusele, möödus lootustandvate noormeestega, kellel olid oluliselt kõrgemad eesmärgid. Üks neist läks sõitu võitma ja teine TOP6-te proovima.

Etteruttavalt võib öelda, et nende eesmärgid täitusid. Ühel Hawai Expressi esindaval noormehel vähe lihtsamalt ja teisel Tartu2024 noormehel vähe keerulisemalt („tuumahaamer 7km enne lõppu ja „slow puncture“).

Mina läksin „TOP100“ peale. Kui stardist oli sõidetud 7km, siis olin „täiesti lukus“. Proovisin „tuure“ vähe alla saada ja valisin sihtmärgiks-veduriks „Leedu tüdruku“ Beate Kovgere. Olin kunagi enne ka temaga koos sõitnud ja tempo sobis hästi. Kaarte tulid aga segama Indrek Ester ja Tõnu Eelma, kes tahtsid „rohkem peale keerata“! Võtsin Tõnu pakkumise vastu, kui ta ütles, „Nii me küll Vaidem-it ei püüa!“ Pundis oli veel Margus Kivi, kes oma mootorit polnud veel käima saanud ja „Maika“ alias Marko Sigus, kellel polnud ka kõige parem päev! Paraku tõusud tegi oma töö ja nii ma seal jälle omaette „tiksusin“.

Joogipunktist ahmasin ohtralt vett suhu, pähe ja igale poole mujale. Seal silmasin ka naiste 2. kohta hoidvat Janelle Uibokand-i, kes oli tehnikaga kimpus. Umbes kilomeetri pärast oli ta minu ees tempot kruvimas. Tagant lähenesid Sille Puhu, Janelle Uibokand ja „Leedu tüdruk“. Taandasime ennast, ühe teise noormehega grupi lõppu, et naiste võistlust mitte segada.

Lõpusinglitel nägin eespool meie klubi meest, kes kaugelt tundus Taikki-na aga lähemale jõudes, selgus et tegu Evert-ga, kes oli ka korraliku „haamri“ saanud!

Evert võttis kogenud Brunni sõnu kuulda ja viskas “haamri” võssa.

Utsitasin teda koos minuga tulema ja mees võttis vedu – tubli! Saime koos lõpuni ja mulle täpselt 100-s koht ! Tehtud. Super rada ja korraldus – mulle uuendatud rada meeldis.

 

Ahto:

Aastane võistluspaus on mõjunud huvitavalt. Ennokiga Alutaguse poole sõites ei olnud tunnet, et läheks võistlema vaid pigem vana gängiga metsa möllama… 30min enne starti teatas käikari aku, et “mul on ainult kaks pulka järgi”. No johhaidi, eelmine päev käisin äpiga kõik üle, aga nagu selgus, siis sellest ei piisa. Õnneks oli Rainol tagavaraks üks aku kõrvale pandud ja see päästis šaakalite kätte jäämise eest. Nukid Rainole!!!

Start. Kauk hakkas kohe tagant tulles möllama ja puristas esimesed tihendid peeneks. +30 kraadi ja pulss piirajas ei ole minu tassike teed, samas ei vahetaks seda ka +5 kraadi ja muda-sita-pasa sees sõitmise vastu. Uued liivased lõigud pigem ei meeldinud, aga eks see on maitse küsimus. Rajamärgistus minu jaoks toimis ja ära ei eksinud. Karjääris roosaks värvitud teravad kivid tekitasid “Giro” tunde, ehk see päästis nii mõnegi rehvijamast.

Veits jäi kripeldama, et jälle ei saanud Kaschanit kätte, aga eks see “aeruga munadesse pauk” jõuab ükspäev ka temani. Rakveres näeme rsk!

 

Henri Einroos:

Enda selle aasta esimesele rattamaratonile hakkasin Tartust liikuma kell 7:30 rongiga. Rongisõidu ajal jõudsin veel korralikult laadida eelmisel õhtul fooliumisse mähitud praesaia erinevate moosidega. Tapal sain isaga kokku ja liikusime sealt koos edasi. Esimest korda pärast Tallinna rattamaratoni septembris, käivitasin soojenduse jaoks oma Garmini ja läksime isaga rada uurima. Nõustusime, et keegi on vist rajale liiva juurde tassinud. Viimased ettevalmistused tehtud, liikusime starti. Olin üpris üllatunud, et mingid eelmise aasta punktid ikka kehtisid ja sattusin kolmandasse stardikoridori.

Enne starti mõtlesin endale välja paar reeglit, sest sarnaselt Garminile olin kaetud ämblikuvõrkudega ja olin sel aastal teinud kokku võib-olla kuus trennitundi. Igal juhul leppisin endaga kokku, et esimesed 20 minutit või kuni stardimetsast lahkumiseni ei lase pulssi kordagi üle 190 ning olen väga konservatiivne: ei tee kruusal tööd ega püüa gruppe, vaid möödun inimestest ainult tõusudel ja naudin võistlust, isegi kui lõpetan nii nagu kord varem, et Ahto peab mind aeruga finišisse taguma.

Jõudes kiviste singliteni, hakkasin enda ümber ringi vaatama ja numbrid inimestel tundusid enamasti olevat üle 300. Enesetunne oli tegelikult päris hea ning seadsin endale eesmärgi püüda enne finišit kinni keegi meie värvides. Düünide peal sõita oli megavinge ja mitmes kohas oleks tegelikult tahtnud jääda pilti tegema, kuid tarvis oli enda ees olevaid rattureid vaikselt edasi noppida. Kusagil veidi enne Kukeseene singlit nägin esimest korda mingit gruppi, kus keegi meie sponsoreid kandis ja tuvastasin ratturi Kaidona. Sättisin end sappa ja proovisin hoida elu eest kõikidel singlitel Kaido tagarattast kinni.

Grupp pidevalt vaikselt lagunes ja viimased umbes 8 km sõitsime kolmekesi: mina, Kaido ja üks Eesti riietes mees. Kaido tegi enamiku veduritööst, vahepeal väikese abiga minult, kuid stardikoridori juures oleva eelviimase tõusu juures tõusid teised kaks püsti ja vajutasid pedaalidele. Proovisin teha sama, kuid liikusin lihtsalt sama kiirelt kui enne ja otsustasin maha istuda ning oma tempos viimase kilomeetri roomata.

Henri kaamera ette ei jäänud aga tubli vedur Kaido jäi.

Rada oli vinge – veetakistus oli kuivanud, lahedad liivakünkad ja karjäärid ning kruusateed tundus ka kuidagi vähem olevat kui eelmistel kordadel. Kahju ainult, et hüpe lõpust kõrvaldati. Kuigi minu jaoks oleks traditsiooniliselt olnud palav ilm, siis seekord talusin seda üllatavalt hästi. Tundub, et Tartus 30-kraadises õhuvooluta korteris elamine annab ikka mingeid adaptsioone. Muidugi aitas ka tohutul hulgal vedelikke igas joogipunktis ja kaks suurt pudelit, millest teise ma oleksin peaaegu maha jätnud, kui isa poleks maininud, et talgi kulub täna vist (1!) terve pudel ja plaanib sõita ilma pearätikuta. Häirekellad hakkasid kohe kõlama ja täitsin kiiresti ka teise pudeli mineraalveega.

Võistlus oli igati vinge ja üllatasin ennast positiivselt. Loodetavasti saan seda toredat kogemust korrata ka järgmisel maratonil Rakkes.

 

Marion:

Ma ei olnud Alutagusel varem sõitmas käinud, teada oli, et sõita tuleb kaevandustes (loodetavasti pealmaa omades). Algas suusaradadel, kus kohe stardis suutis üks mees ennast mu ees külili visata, päris üle ei pidanud sõitma. Mõned kilomeetrid mööda suusaradasid üles-alla ja varsti keeras turbateedele, õnneks oli sealkandiski vihma sadanud ja tolmu kinni löönud. Veel väheke vingerdamist ja juba jõudiski tee karjääri, teed olid kivisevõitu, ei jätnud just palju aega vaadete “nautimiseks”. Kurbade vaadete. Ka suurtel lagedatel oli vihm oma töö teinud ja sõitmine oli päris tolmuvaba. Palava võitu oli küll, aga joogipunktis jahutati survepesuriga. Kokku oli nagu kolm erinevat rada, mis mitu korda vaheldusid: suusarajad, turbamets ja kivised karjäärid. Vaheldust oli, väga loodist väljas ei olnud. Mulle meeldis!

 

Tulemused:

Tiimide arvestus:

 

 

Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist.