CC Rota Mobilis

Ikka ja jälle käivad meie klubi liikmed elamusi otsimas ka väljaspool Eestit. Sellel hiliskevadel võtsid 6 meest ette teekonna Poola Beskidy MTB Trophyle. Olgu ära mainitud, et eestlasi oli veel teisigi.

Ahto:

Kolm päeva enne väljasõitu teatas Kristjan Sepp (Pirita Hawaii amordi- ja piduriguru), et selle amordiga Poolas kaugele ei purjeta. Vana amort läks kohe Leetu hooldusesse ja asendus amort alla. Minu poolt kummardus ja Poola õlled Sepale! (Person raising both hands in celebration smiley).

Kriisa, Taikki, Leer, Maidla, Ennok ja mina pakkisime end esmaspäeval musta Citroeni Jumpysse ja trip võis alata. Selleks, et me end tursanäoga rekkajuhiks ei sõidaks tegime Kaunase külje all igaks juhuks ööbimise. Taikki tegi kohe Guinessi rekordi “mees sa ei tea kui kiiresti ma vanakaga hakkama saan”. Isegi Padar ei suutnud seda vanadel headel aegadel nii kiiresti!

Tuleb tõdeda, et Poola teedel pole suurt häda midagi. Kõik need 10.a. tagused Poola kitsasteede õudused võib unustada. Kui Istebnasse kohale jõudsime laiusid meie ees aukartust äratavad mäed. Õhku tekkisid kohe küsimused, et kas, kuidas ja miks?

Eelpäev. Kolmapäeval läksime kohalike oludega tutvust tegema. Kõik kena, kuni suutsin metsa vahel ühel sinkul ümaratest palkidest tehtud sillakesel tagajooksuga palkide vahele kinni kiiluda ja seoses sellega vajusin pöia kõveraks. Tõeliselt äss lüke ja väga piinlik olukord! Porteri Martti Lung aitas kännu otsas jooksu enam-vähem parlanksi väänata ja saime edasi liikuda. Hotelli all rattatoas avasime õhtul töökoja, kus ohjad haaras peamehaanik Sander Saar. Vahetusse läks kannatada saanud raamikõrv ja nipet-näpet veel. Kuldarilt tuli laenuks tagajooks mis oli omakorda Asse Kotsalaineni käest laenatud.
Viljar Kriis tuli Poola fatiga. Kõva vana! Kusjuures ainus paksuke rajal. Kahjuks ütles tutika ratta tirr töölepingu üles. Viljar käis õhtul peaaegu Eestis ära, et hommikul ikka joonel olla. Kahjuks seda tirri nii korda ei saanudki ja paaril etapil kuhu peale läks tuli poolepealt maha. Ühesõnaga tuur polnud veel alanud, aga juba hakkas looma.

Esimene etapp: “Czantoria”. Vastu ööd viskas suraka vihma. Karta oli, et loota saab veidi ligasemat esimest rada. Hommikul äratas meid eesli möirgamine. Hotelli taga oli suusanõlv. See nõlv oli täitsa korraliku nurgaga kus Leer eelmisel päeval sellili käis ja Maidla laskumisel maoli pani. Selle nõlva peal oli lisaks miniloomaaed, kus eeslid üksteist sudisid ja selle peale rõõmust hõiskasid.

Stardipauk ja kohe uhasime mäkke. Ronid ja ronid… 15min pärast hakkasin juba silmaga tõusu lõppu otsima. Pinnas oli alguses kruus, siis edasi mulla kivide segu ja lõpuks viskas soppa ka sisse. Garmini kaldenurka vaadates laoti 20+ numbreid ette, aga lõppu ikka ei tulnud.

Algul proovisin Andrus Konga saba peale end settida, aga proovimiseks see jäigi. Siis ilmus silmapiirile Martti Lung kellega sai nats koos sõidetud. Lõpuks sai see pikk ronimine umbes 35. minutil läbi. Garmin näitas, et jõudsime peaaegu 1000m kõrgusele mille peale lõid mu kõrvad lukku. Ja nii juhtus korduvalt selle nelja päeva jooksul. Esimesed laskumised tõesti ehmatasid. Ainus mõte oli see, et saaks siit elusana kuidagi alla. Kogu etapp oli üks nn tutvumise ring. Lõpus olin õnnelik, et risu ei pannud ja kõik terveks jäi.

Teine etapp: “Rysianka” (minu jaoks “Mama Ljuba”). Numbrite järgi pidi olema raskeim etapp. Tõusu 2249m ja trassi pikkuseks 67km. Alustuseks läks Ennok tervet punti vedama! Vaatasin uuesti ja mõtlesin, et ma olen vist segi ja see on keegi teine? Konx kõrvalt ütleb, et kle vaata mis pidu ees käib. Ja nii oligi 🙂
Tõusud läksid sellel etapil kohati ulme valusaks ja laskumised olid liuglevate lahtiste kividega. Kohe alguses proovisin end taas Konxu külge kleepida, aga läks nii nagu esimesel etapil.
Meelde jäi üks pikk ja lõputu ronimine mille nimetasin “Mama Ljubaks”. Viimase kolmandiku peal oli üks tüüp seljakoti lahti pakkinud ja grillipeo avanud. Mees nautis super vaadet orule ja kõike paremat mis tal kotis leidus. Tglt peab elu ju nautima ja mõttes olin isegi temaga. Asja kaugemalt vaadeldes võtsin selle peale ühe Squeezy geeli ja rassisin edasi.

Eemalt sillerdas Konxu selg ja tärkas lootus uus, et äkki saan kätte? Sellele järgnes veidi laugemat maad (tegelikult lauget maad seal ei olnud kuna kõik kulges kas ülesse või alla) ja uuesti üks tõus mida võib nimetada “Mama Ljuba tütre-tütreks”. Vot see oli haige tõus. Olin seda eelnevalt juutuubist vaadanud aga, et ta nii värdjas on ei julgenud isegi unistada.

Nagu ikka järgnes tip-top tõusule tip-top laskumine, kus tuli seekord veidi rohkem turist-matkajatega rada jagada. See oli nagu avatud rada kus laped, penskarid ja kõik muud tegelased üles-alla liikusid. Kohati oli tegemist nagu Super Mario mänguga kus tuli juba kaugelt arvestada kes kuhu ja millal liigub, et sellest objektist mööda slaidida. Umbes-täpselt samal laskumisel pani Ennok korraliku risu. Rõvedad kivid jätsid kehale korralikud maalingud. Kiiver päästis hullemast. Võimalik, et sinna see M4 klassi üldi poodiumikoht läks. Kahju. Finishis jõudisn paar sõna Kolloga vahetada, et mis ma sellest värgist arvan. Midagi ilusalt mu suust sel hetkel ei tulnud.

Koju jõudes avastasin, et tagarehv oli tühjaks vajunud. Õhtul sai piim igaks juhuks sisse pandud. Samal ajal kui õhtul söömas sai käidud ja rehviga mässatud hakkas väljas kallama. Meil muidugi hotellitoas katuseaknad pärani ja õhtul ootas mind jahe vesivoodi.

Kolmas etapp: Wielka Racza. Alguses paar kiltsa asfalti, millele järgnes norm pikk tõus, mis lõppes vahvlitõusuga. Leer pani seistes peal üles ja eest nii minema, et kõigil suu ammuli. Hiljem nõudis spordidirektor olukorra kohta seletuskirja.

Pärast vahvli maitsmist settisin end jälle Konxu saba peale, et näha kuidas see kiiresti laskumine käib. Eelnevad päevad olid andnud juba veidi kogemust ja julgust, et kiiremini alla veereda. Asi hakkas juba looma. Kiirus suurenes ja sisse hakkasid tulema mõned hüpped. Poolel teel alla tundsin, et tagaots ujub imelikult. Kurve ei julgenud enam kiirelt võtta ja pidin Konxu minema laskma. Jäin seisma ja sudisin ühe ballooni tagarehvi. Martti jõudis ka vaepeal mööda vuhiseda.

Järgmisel laskumisel oli nagu copy/paste, ainult nüüd sõitis kõrvale Kaschan “noh räägi?”. Mis siin ikka rääkida sudisin teise balloon tagarehvi ja Kaschanit jälitama. Umbes 5km pärast sain ta kätte, aga mööda minekuks enam jaksu polnud.

Miskisel järjekordsel üüratul imeval tõusul hakkas veerevus ära kaduma ja sain aru, et tagarehv hakkab taas oma tähelepanu püüdma. Nüüd tuli teha pikem boxipeatus. Siselohv sisse, väike metsapeatus, geel sisse ja edasi. Olin vajunud sektorisse, kus kulges igast kaadrit. Kes sõitis tossudega ja kes suure linnaratta svammist sadulaga. Kõik väiksemadki põksud jalutati vahet ei olnud kas põks oli alla või üles. Jõhker kass tuli peale ja rohkem sellest midagi rääkida ei olegi.

Neljas etapp: Klimczok. Lühike 43km pikkune 1742 tõusumeetriga sutsakas kujunes lõpuks raskeimaks etapiks. Konx ja Martti panid kohe minema. Marttiga oli meil üldis umbes 30sekine vahe minu kasuks. Otsustasin esimest korda sel nädalal alguses rahulikumalt võtta. Mis seal salata väsimus oli juba korralik ja jalad suht tühjad.
Esimesel pikemal laskumisel sain kaasa pöidla jämeduse ja 1,5m pikkuse puujuurika, mis end kavalalt ümber esimese rummu keris. Nagu tellitud, kurat teab mitmes kord sel nädalal, saabus korralik chain suck. Rattaga pusides vuhises Kaschan mööda ja tundus, et kõik kordub taas. Õnneks seekordne boxipeatus käis kiiremalt. Vandusin endale, et rohkem ees kahe hammakaga ei sõida!
Jaht Kaschanile võis taas alata. Ühe laskumise lõpus pusis Konx midagi ratta kallal. Pärimise peale otsustas ta rehvi lappida uudse nööri tehnoloogiaga. Hiljem sain teada, et ei toiminud ja ma ei taha seda ka järgi proovida. Kui lõpuni oli jäänud umbes 6-7km vaatasin kompu pealt, et jess ainult 300 tõusumeetrit veel ja siis saab see hullus läbi. Hüüdsin üle õla Kaschanile, et veidi veel vaja ära kannatada.

Rajameister oli, aga raja 4km pikemaks joonistanud ja umbes 100m tõusu ka juurde lajatanud. Raamile kleebitav rajaprofiili spikker, mis eelnevatel etappidel ideaalselt toimis, näitas hoopis muud kui see mis tegelikuses oli. Täielik segadus! Teadsin, et lõpus peab tulema Poola presidendi residentsi 2,5km pikkune keerutav asfalti tõus, aga me müttasime ikka metsas.

Kergelt hakkas vihma sabistama ja kogu see Poola pesni-pljaski hakkas vaikselt närvidele käima. Kaschan oli vaheleal tagant kadunud ja ees polnud ka kedagi. Mõttes olin juba rajameistril luud ära murdnud ja plaanisin temaga juba igast muid rõvedusi. Kaua oodatud presidendi tõus siiski tuli. Keerutas mis ta keerutas, aga ühtäkki keerutas Martti mulle silmapiirile. Sellele tõusule jätsin pmst kõik padrunid, et end järgi pressida. Laskumisel sain Marttile saba peale.

Ees paistis väike põntsakas mille peale Martti ütles, et tal enam jalga pole ja mingu ma nüüd oma teed. Sellel põntsakal vajutasin nii kuis sain, aga minema ikka ei saanud. Mõistsin, et kergelt ei tule siin täna midagi. Mõlemad liikusime aurude peal. Metsas keerutas rada igat pidi ja aru ei saanud millal lõpuks finish tuleb. Finishi sirgele sai Martti esimesena ja pidin seekord alla vanduma. Positiivne oli, aga see, et üldis jäin paarikümne sekiga ikkagi ette. Kommentaator veel ütles, et vaadake eestlased madistavad omavahel 😀 Finishi koridorist sõna otseses mõttes komberdasin tuikudes minema. Seekord jäi küll kõik rajale.

Lõpetuseks. Lõpuni tuli lühemal Mega distantsil 247 ratturit, kus platseerusin 101. kohal. Esimese tuuri kohta olen rahul. Ja mis põhiline klubi tõi koju meeskondliku esikoha ning meeskonnakaaslased korjasid pea igalt etapilt oma vanuseklassis poodiumikohti. Kui Taikki lubas pärast sõitu ratta ära kinkida, kuna rattasõit talle enam ei passi, siis mina ootan juba uut tuuri. Elamus oli võimas ja seltskond 5+!

 

Tarmo:
Eelmine aasta Sudety tuurilt tagasi sõites sai otsustatud, et teeme 2016 Beskidy tuuri, kuna Classik distants tundus sellel aastal veidi liiga raske minu jaoks, siis otsustasin sõita Mega distantsi, mis on lühem variant. Enamus Rota klubist arvasid sama, ainult Janek Maidla läks pikka sõitma.

25 mai, asjad lahti pakitud ja vaja teha väike treening, et tõusudega harjuda. Vanad olijad teadsid rääkida, et kuskil läheduses on kolme riigipiiri kokkusaamis koht, lähme sinna. Janek Maidla teejuhiks, lühidalt, eksisime ära. Lõpuks võttis Ziil kaardilugemise enda peale ja leidsime selle riigipiiride põkkumise koha ikka üles. Kokku väike treening koguajaga 1h 18min, 22km ja ca 900 tõusumeetrit.
Õhtul numbritel järgi käies otsustasime Kaidoga jooksvalt, et paneme ikka tiimi arvestuses ka võistkonna välja, Taikki käest väga ei küsinud ja panime tema ka tiimi eest sõitma (ta lubas selle eest meile kunagi rängalt kätte maksta).

Esimene etapp. Kohe alguses 8km tõus keskmise nurgaga 8%, mida ülespoole, seda udusemaks pilt läks, esimest korda üle 8 aasta olin otsustanud prillidega sõita ja nüüd arvasin, et see oli viga, aga kui lükkasin prillid eest, siis pilt oli sama udune edasi. Heal juhul nägid ca 10 meetrit ette, jälle omamoodi elamus. Ega sõidust väga rohkem midagi ei mäleta, võtsin tasa ja targu ning ootasin viimast 15km mis pidid veidi kergemad olema.

Olime koos 5-6 mehelise grupiga, singlitel tundsin ennast nende seas kõige paremini, ja nii otsustasin ühel singli eest ära sõita, mis ka õnnestus, kuid minu õnnetuseks tuli edasi kergelt allamäga asfalt kus minu 30-11 ülekanne oli selgelt nõrgim ja kinni mind püüti. Finiši tegemisest loobusin mõeldes juba jägmisele päevale. Finiši protokolli vaadates leidsin ennast üldarvestuses 16 realt ja ülla-ülla vanuseklassi kolmandana, mees kellega finiši tegemisest loobusin oli vanuseklassi teine, olin enda peale veidi pahane. Tiimidest võitsime 10min eduga esikoha.

Teine etapp. Hing oli veidi haige eelmise päeva kaotatud vanuseklassi teisest kohast ja otsustasin selle vea parandada. Esimesed kilomeetrid olid mööda asfalti, terve grupp võttis asja väga rahulikult ja niimoodi sattusin grupi etteotsa ning mingi hetk seljataha vaadates olin grupil ca 50 meetriga eest ära sõitnud (selle eest sõimati õhtul Taikki ja Kaido poolt läbi ja võeti lubadus, et ma enam nii ei tee), lasin tempos järgi ja ootasin teised ka järgi.
Esimene tõusupõks, nurga keiris vahepeal 20% peale, jube raske hakkas, Kaido ja Taikki libisesid vaikselt eest ära, kuid jäid ikkagi silmapiirile. Õnneks oli koguaeg nähtav ka eelmise päeva teise koha mees (rahvuselt sakslane ja väga sõbralik tüüp). Päeva raskeima tõusu alla jõudes olime ikkagi enamvähem kõik koos, Kaido, Taikki, sakslane ja mina.

Tõusu pikkus jälle ca 8km ja veritikaali ca 700m. Igatahes oli seal vahepeal täiesti sõidetamatu kiviklibu ja oma pikkade sammudega astusin kõigil eest ära. Vahepeal sõitsin, vahepeal kõndisin, enesetunne ja jalad läksid aina paremaks, üles jõudes olin paraja vahega sakslasel eest ära saanud.

Laskumisel panin, aga tempot juurde, võtsin mitu skalpi ja siis litaki esijooks alt ära, mina üle lenksu kivide peale, valus oli rsk. Räme ragin käis kaelast läbi, aga terveks jäi. Ajasin ennast kohaliku mägimatkaja abiga püsti ja koristasin ennast rajalt eest ära. Esirehv susises ja seal sees oli veel mitte rohkem kui 1 bari jagu õhku, käsi verine ja kogu ülakeha valus installisin õhukummi sisse, vahepeal sööstis mööda sakslane, siis Kaido, Taikki, Leer, Pohl, kokku kulus 13 min rehvivahetusele. Läbi valude ja pisarate sain kuidagi lõppu, viimastel km-l sain krambid ka veel, aeg 1min üle 4 tunni ja koht 34-s. Tiimidest ikkagi võitsime ära.

Kolmas etapp. Abivalmis Spa personal, kus ööbisime, puhastasid ja sidusid mu lahtised haavad kinni, kaela peale installis Kaido kineose teibid ning sellise poolvigasena olin stardiks valmis.
Esiritta ei läinud ja gruppi vedama samuti mitte, esimesed 4km rahulikult ennast soojaks ja siis jälle mäkke, Taikki ja Kaido hakkasid jälle vaikselt eest ära minema, tagant tuli veel Leer sellise litakaga nagu oleks selle mäe otsas finiš, igatahes kadus ta väga kiiresti silmapiirilt.

Tõusule järgnenud laskumisel lendas Marko Pohl ühes kurvis mulle külje alla ja jäi sinna midagi ootama-passima, avaldasin arvamust, et kui juba tulid sellise hooga, siis pane kohe ka edasi. Seda ta ka tegi, kuid hoog oli ikkagi liiga suur ja järgmine kurv läks pikaks ning kiskus Pohli ratta driftima nagu korralikus söeraja sõidus ning siis käis laks ära, rehv pöia pealt minema ja valget plöga lendas kaarega metsa alla laiali, rehv pooltühi, soovitasin tal seisma jääda ja õhku juurde panna, seda ta ka tegi.

Laskumise lõpus jõudsin järgi Kaidole ja ühel haruldastest sileda lõikudest ootas meid järgi ka Taikki. Kuna eelmine öö, õhtu ja ka öösel oli korralikult sadanud ja ennem meid oli raja läbinud ca 400 Classik distantsi meest, siis järgnevad tõusud olid ikka väga pehmed ja ligased, oli tükk tegemist, et pidamist leida. Taikkile see väga ei meeldinud ja ta jäi meist Kaidoga maha.

Kahekesi tandemina me liikusime, kord Kaido ees, kord mina ees. Viimasel 10 km hakkas ka Leeri selg jälle paistma, aga tundus, et liigume suht samas tempos. Viimasel tõusul tuli Kaido mulle kõrvale ja ütles, et meie ees on vanuseklassi kolmas mees ja tal endal midagi sees pole, kui minul on siis proovigu, ennem tõusu lõppu võtsin ennast kokku ja panin korraliku litakaga minema, sain eest ära. Sama tempoga edasi, väga raske viimane kilomeeter oli. Kui Kaido ka lõppu jõudis, siis ütles et ta eksis, see oli hoopis M vanuseklassi 3 mees. Meie kohad see kord vanuseklassides 4. ja 5., 3. koht jäi 40 sek ja 2. koht 50 sek kaugusele. Tiimidest jälle võit.

Neljas etapp. Otsustasin hommikul, et lähen panema, sees kripeldas eilne napp kaotus 2. ja 3. kohale. Võib öelda, et see oli kõige ägedam etapp, väga ränkade tõusudega, kuid ka põnevate laskumistega, kus isegi minu konkurendid tulid rattaseljast maha, mis andis mulle eelise.

Esimeste tõusudega panin kohe sakslasest mööda, järgmisel järsul mullasel ja suurte lahtiste kividega laskumisel nägin meie vanuseklassi 2. koha meest jalgsi alla tulemas, panin sõites alla ja olin teisel kohal, see andis jõudu juurde.

Seda jõudu jätkus kuni 20 km-ni, siis hakkas raske, tagant tuli Kaido järele, pakkus, et sõidame koos, ajasin ta minema, et vähemalt üks meist oleks poodiumil, nägin Kaidot kuni viimase tõusuni, siis läks ta oma teed, igatahes pingutasin nii kuis jõudsin lõpuni ja tasuks 3. koht, Kaido 2. koht. 50sek minust hiljem laekusid ka 4. ja 5. koht koos. Tiimidest üldvõit taskus.

Igatahes üle ootuste edukas tuur nii mulle kui klubile, kripeldama jäi teise etapi kukkumine ja selle nahka läinud üldkoht.

 

TULEMUSED

PILDID