CC Rota Mobilis

Kui lõuna Eestis Rõuges sai sõita + 10C kraadises “kuumuses”, siis Põhja-Alutaguse +24 C leil oli paljudele ootamatu. See ei takistanud Imrel astumast põhisõidu poodimile ja klubi tegi üldse korraliku etteaste näidates klubi värve ja sponsorite logosid väga korralikel kohtadel.
Aga kas keegi nägi Alutaguse XXL Karu? Mis oli Brunni makskiirus? Keda vedas Raiko viimastel kilomeetritel? Kui rasked on erinevad haamrid Alutaguse sepikojas? Kui kaugele lendas Kull finišhi trampliinilt? Lisaks Ahto osaleb sadomasojackass filmi võtetel ja palju muud meie värskes blogis:

Henri:
Vastumeelne äratus kell 7 hommikul. Toppisin kiiresti kõik hädavajaliku kotti ja hüppasin autosse. Sõidu ajal kogusin endale veel uneaega ning kohale jõudes oli juba päris sõbralik
tunne. Minu stardini oli ikka megalt aega ja sain võtta valmistumist väga chillilt. Tänu ilusale ilmale sain proovida ka esimest korda uut riietust ilma alussärgita! Riided seljas ja ratas
häälestatud läksime Rainoga rada uurima. Kuulsin karjääriäärsetest laskumistest ja sain esimese hoiatuse, et tuleks end vaos hoida, väidetavalt oli Evert siin end esimese 30 min
jooksul umbe tõmmanud. Esimene soojendus tehtud vaatasin ära Raino XXL stardi ning läksin autosse passima ja banaani sööma. Oligi jõudnud kätte aeg minna enda sõidu jaoks
sooja tegema, selle käigus kohtusin ma Kullionuga, kes samuti soovitas end tagasi hoida. Jalad soojad, liikusin 2. koridori. Käis stardipauk ning ralli oli alanud, metsas proovisin
pidevalt säästa padruneid ning mitte midagi lolli teha. Jõudes kivisemale ja veidi tehnilisemale teele sain lõpuks aru, kui kaugele olen ma sattunud oma mugavustsoonist.

Samal ajal kui teised tundusid peaaegu puhkavat ja lendasid justkui pingutuseta mööda kiviseid singleid, siis mina hingeldasin nagu loom (esimene tund ei läinud mu pulss peaagu
kordagi alla 190) ja sprintisin järgi igal sirgel, et mitte kontakti kaotada (singlid peavad ju millalgi lõppema!?). Suutsin hoida kinni oma grupist ning peaaegu terve karjääri sõitsin koos samade nägudega. Ühel viimasel karjääri laskumisel kaotasin kontakti enda grupiga ja kruusal ei tahtnud neid enam taga ajada nagu enne olin teinud. Sattusin kokku ühe teise ratturiga sinises ning koos
veeresime edasi endise grupi tolmus kuni nad kadusid nurga taha. Aga vot ei kadunud! Olime hoopis kahekesi maganud maha raja sildi ning läinud hetkeks off-course. Leidsin siis
kiiresti raja üles ning sõitsin edasi ühe teise grupiga. Tundsin juba, et karjääri osa sellest võistlusest peab varsti läbi saama ning ootab puhkus, kus ei pea enam oma tehnilist
ebakompetentsust häbenema. Kuid pagan! Just siis kui oli tunne, et siit saab lõpuks tulla minu esimene hea MTB tulemus, lõid kraavist välja sprintimisel sisse krambid paremas jalas.
Proovisin paar minutit jalgu lahti sõita, aga tempo oli täiesti kadunud. Valus on ikka vaadata, kuidas sinust lennatakse mööda nagu postist. Natukese aja pärast nägin, et minust kihutas
mööda veelgi üks suur grupp mille konduktoriks oli tol hetkel Bruno. Paak sai tühjaks ja hakkasin sõitma omas tempos. Olin alahinnanud palavust ning tegin ka esimest korda TP
pausi vee jaoks. Veeresin ja veeresin mott maas kuni tuiskas minust mööda Ahto, kes hüüdis “siia sa küll ei jää, tule!” ning peale seda olin nagu taaselustatud. Saingi lōpuks
finišisse. Järgmine kord on vast stardikoridor halvem, aga sain selle ühe halva kogemuse kätte ja siit on edasi loodetavasti vaid ülesmäge minna.

Raiko:

Rõuge sissemagamine oli veel värskelt meeles, seekord sai topelt üle kontrollitud kas äratus ikka sai peale pandud, seekord läks õnneks 🙂 Soojenduse ajal oli juba aru saada, et mingit head nahka siit ei tule, nädal aega erinevate tervisemuredega maadeldnud ja jalg oli päris tönts, sellest hoolimata sai poistele lubatud, et stardi panen kindlasti kinni.
Õnneks ei pidanud oma sõnu sööma ja esimesed 200m sain punti juhtida, edasi sättisin ennast tuulde ja üleliia raske nagu ei olnudki, tundus, et võib ikkagi asja saada tänasest sõidust aga terviseraja tõusude lõppus läks järsku kuidagi väga raskeks ja lasin esimesed liidrid minema. Mingi hetk tuli tagant Einblau ( kellega ma olen vist kõik maratonid see aasta koos sõitnud ) ja veel paar selli.

Tempo oli nagu enamvähem ja sõit sujus, veetakistuste kohta oli pärast sõitu kriitikat kuulda aga mulle need küll meeldisid, mõnus värskendus :). Aga siis läks järsku ka seal olek väga raskeks, sõitsin veel mingi 15 minutit üksilduses, lasin SISi geeli kätele ja jalgadele tilkuma, tankisin Maurteni raketikütust peale aga isegi see ei päästnud, tõsiasi oli see, et kätte oli saabunud “Das Haamer”,  vaikselt hakkasid tagant väikesed ja suuremad pundid tulema koos erinevate kommentaaridega : “Võta tuulde!”, “Krambid?” , “Selg tuksis?”, “Sadul vajus alla?”, erilist tuju pikka dialoogi pidada ei olnud, sõidu lõpus püüdsin ühe inimese ise ka kinni, 12a Marta Mõttuse, keda aitasin lõpuni vedada.
Kui Rõuges oli fun factina Maanurme kaalunumber, siis seekord on selleks Mõttuse kaal – 40kg, tõusudel pidi väga mõnus sõita olema 🙂 Õnneks jõudsin ikkagi finishisse ja tuju isegi endale üllatuseks kurb ei olnud, pigem isegi vastupidi!

Ahto:

Start. Kohe hakkasid silma naised/neiud kes valimatult pressisid end igast praost vahele ja ette. Ok, ju on vaja 100-150 kohtadel mõisapeale sõita. Mida kilomeeter edasi läks “vahele/ette” olukord närvilisemaks. See on minu viimas kahe sõidu tähelepanek, et naised sõidvad kohe algusest alates täiesti kooma piiril. Kohati hingeldavad nii valjult nagu oleks sattunud mingit kriiskavat sadomaso filmi vaatama. Endamisi mõtlen, et see pull ei saa ju pikalt kesta? Saabuvad esimesed kitsad kohad, liivased laskumised ja filmi süžee muutub jäckässilikuks kaskadööride näitemänguks. Kes sõidab kurvi otseks ja rajalt välja. Järgmine keerab liiva sees end katuse peale. Kulla naised te ei sõida ever 110% pingutates tervet sõitu ära! Ehk võtaks pool grammi rahulikumalt ja jõuate kaugemale? Kiiremal kurviga laskumisel pidurdati mind nii kinni, et kokkupõrke vältimiseks keerasin trajektoorilt kõrvale kus lahtine liiv. Muidugi läksin seda liiva lähemalt mekkima ja uut kiivrit pauguga testima. Ise loll oli, siis vaja nii tagarattas sõita.

Torisedes korjasin end kokku ja edaspidi hoidsin “sadomaso” naistest eemale.
Kui Rõuges viimastel kilomeetritel aitasin, utsitasin ja meelitasin Leila finshisse, siis seekord oli meie noorsandil Henril sokid täitsa lönti vajunud. Võtsin oma legendaarse aeru välja ja andsin verbaalselt sinna õrna kohta paar litakat. Mõjus! Koos veeresime üle joone ja olime roosalt rõõmsad edasi.
Lõpetuseks. Rada tip-top nagu ka muu orgunn. Isegi veetakistus oli omal kohal ja jahutas mõnusalt. Ise ka ei usu, et seda ütlen kuna üldjuhul rattaga sulistamine pole minu rida.

Andre:

Alutaguselt on mul olnud senini anult agoonia maiguga kogemused ja kuna see aasta olen ma peamiselt keskendunud ainult sirgel teel kiiresti sõitmisele ja MTB on kasutust leinud pigem harva ja hetkel treeningkoormus suht tõsine, siis ei olnud ka see kord mingeid suuremaid lootuseid/ootuseid. Mott oli samas Rõugega võrreldes ikka kraadi võrra kangem. Peale taaskordset Raiko stardivõitu leidsin suht kiiresti ennast kühveldamas pundis, kuhu kuulusid oma klubist Margus, Imre, siis Tarassov, M.Kannimäe, Parv, Krusemann ja Põldmaa, Saar. Kannatas täitsa sõita. Pekki hakkasid asjad minema umbes 12-13 km peal kus mul oli olukord nats punasesse jooksnud  ja viimase grammi kaalukausile ladus keegi XXLi sõitja, kes karjääris järjekordse tranšee ületusele järgnenud kitsal tõusul mulle täpselt ette jäi. Kui “pätsile” jõudsime oli vahe ja mu enesetunne täpselt sellised, et asi jookseb käest ära. “Türbel küll” , jõudsin veel mõelda. Minu taga oli veel Saar, kes süütas oma pakist leitud kõige rasvasema tiku ja tuiskas mööda eesliiklejaid jäitama. Leppisin olukorraga ja Rõuge deja vu hakkas reaalsuseks saama.

Ladusin siis ise mingi 15 km, kuni tagant libises järgi Järva Jaani Turbodiisel isiklikult – Kalle Piirioja M50 masinaklass. See oli äratuskellaks, sest asjad hakkasid “lõuna poole” vajuma. Ühesõnaga äratuskell nimega Kalle lõi mul pildi taas ette ja lükkasin kivisütt ahju alla ja gaasirutska 94% peale. Tundus, et asi toimis, sest kaevandusest väljudes hakkasid ees esimesed skalbid paistma. Kõigepealt püüdsin kinni tandemi Saar / XXL Virgo Karu. Karu hüppas vagunisse. Karu ergutuste saatel lasin Maurteni koffeiiniga geeli lipsu taha ja kühveldasin edasi nüüd juba suht põhjagaasiga. Veidi aja pärst möödusin XXL Epnerist kes konsumeeris TP-t haaratud mõnusat mahlajooki ning kaldus sellest tulenevalt trajektoorilst kõrvale. Oleksin ta äärepealt maoli tõmmanud. Ta veel jõudis hüüda, et kuradi Neemela on eest läinud ja kõik on läbi! Võtsin selle teadmiseks. Ei läinud kaua, kui juba see XXL Neemela punt ees paistis. Karu oli vagunis ja hiljem oli veel Neemelale särgi püksi ka pannud. Pundi sees istus minu suureks rõõmuks ka põhidistantsi Põldmaa, kes minu saabumise peale kohe aktiviseerus. Sõitsime suht kiiresti Põldmaa ja Piiriojaga zombistunud XXL meeste pundist ära. Lõpuni oli sealt ehk 12 km. Kui jäi veel 5 km, siis avas Põldmaa oma taskus leiduva meditsiinikapi ja hakkas sealt lühikeste intervallide järel erinevaid erguteid sisse laduma. Mul tekkis 2 küsimust – kuidas see kõik talle taskusse ära mahub ja millal ta sinise leegi saatel meil eest kaob? Ma sain ainult kinga BOA-d kõvemini kinni panna – muud nagu teha polnud. Kui jäi umbes 3 km siis suutsin ma ühel mudasel/juurikasel kraavi läbimisel viimaselt possalt maoli panna. Muda oli suht rõveda maitsega ja lisaks oli tandem eest kohe läinud. Rsk , see kord ei lase eest ära – see oli kindel plaan. Korjasin ennast kokku ja veeresin erinevate munade peal järgi. Kui keegi nüüd oleks mingi kiirema liigutse teinud, oleksin ilmselt kohe ka jäänud. Stata juurest enne finishit möödudes pani Põldmaa oma keemialaborile tule otsa ja vajutas tõusul päris valusalt, nii, et käbisid lendas. Istusin tal taga rattas ära. Hoog oli päris tummine ja Mirko pani selle raames mahapöördest singlile mööda, mina tema järgi ja olime sunnitud läbi võssi õigele rajale tungima.

Edasi oli veel jupp singlit, üks laskumine, tõus ja finishi sirge koos trampliiniga. Kuna Mirko mingil põhjusel enam ei rünnanud, ründasin ise. Sain väikese vahega finishi trampliinile mis sai läbitud 41 km/h. Tasuks põhisõidu 7. koht. Kiidame heaks ja tervitame Tiitu!

 

Tulemused:

Põhisõit:
1.Tarassov
2. Kannimäe
3. Imre
6. Margus
7. Andre
65. Brunn
72. Raiko
78. Kaido
128. Henri
130. Ahto
155. Leila (N40 essa!!!!)
304. Anti

XXL Sõit:
1.Vaidem
25.Raino
27. Tarmo
47.Talukas

CCRMI tiimdest 4.

TULEMUSED

PILDID