CC Rota Mobilis

Alvaro: Peale mitmeid aastaid kruusaagooniat otsustasid Jõhvi rattamaratoni korraldajad teha midagi uut ja huvitavat. Peab tõdema, et tehtud oli neil tõesti palju – mittekuhugi oli Pannjärve tervisekeskuses veetud selliseid radasid, mida tavaliselt ainult puravikunäljas vene mammid väisavad.

Osavõtjaid oli kasinalt, aga eliit oli ikka kohal. Ilm parajalt palav ning kell 12.00 käis ühe onu suust „pauk“ – loomakari pani ajama metsade vahele. Paugutasin ka natuke kaasa, et tolmu kätte mitte ära lämbuda. Peale alguse siledaid ja laiasid kruusa ja metsalõike (sarnane Aegviidu radadega) algas siis see lubatud uus Jõhvi rada. No 100% koopia kodustest Harku metsa kõige hullematest singlitest. Heas mõttes. Oli autokoormate kaupa juurikaid ning puude vahel nikerdamist, lisaks kamaluga väikeseid ning suuremaid puusildasid. Nagu ikka tekkis siin paras tropp, kus mõni mees kohe ei saanud-tahtnud sõita. Tänu sellele püüdsin kinni alguses vehkat teinud Mareki. Kohe peale ühe pikema singli lõppu otsustasin puhanust peast laksata. Laksasin – grupp ribadeks, paar meest kaasa ja loomulikult oli endal kilomeetri pärast toss väljas 🙂 Ja Marek ujus jälle minema.


Alvaro oli fotograafi jaoks liiga kiire. Alguses.

Kurvem lõik algas kuskil 20km kandist, kus terve tunni aja jooksul sõitsin jummala üksi keset neid inimesest hüljatud jäneseradu ja liivahunnikuid. Nutune. Aga kuna keegi selga ka just ei tulnud, siis järelikult oli tempo piisav. Molev pani ainult raketina mööda. Pannjärvele tagasi jõudes näitasid seierid 38 km ja üle kahe tunni kõvasti. Hehh, oleks siis finish olnud. Nüüd alles hakkasid tulema mõned tõsisemad mäed ja paistma hakkas ka esimene sõitja, keda püüdma hakata. Karistasin ära ja 3km enne lõppu leidsin veel ühe tegelase, kes laskumist jalgsi võttis. Ja suure hurraaga mööda ning bambusesse valele rajale. Normaalne – suured tänud muidugi sellele jalutajale, kes mul selja taga õigele rajale keeras ja ei pidanud paljuks suud kinni hoida. Rajale naasnuna avastasin, et läinud on oma 3 min ja mõnesaja meetri peal on ees 5 matsi. Oi kui valusalt tuli siis tallama hakata, viimasest kohalikust neiust sain mööda u 5m enne finishijoont. Tehtud – kooma. Keskmine kiirus 18,5km/h, olematu tõusumeetrite koguarv. Koht mittemidagiütlev 29.

Kokkuvõtteks – oli väga raske rada. Oli. Valus ikaldumise maastik. Aga midagi päris hingele ikka ei olnud. Kui ikka sadomaso, siis ikka Tahko. Aga igal juhul positiivsed emotsioonid, korraldajad oli kõvasti vaeva näinud.

Ja veel. Enne finishit 5km lõigul oli vähemalt 10 grilli, kust mõnusat sasliki ja kana hõrku lõhna ninna tõmbas – vastikult soojale geelijoogile oli see ikka mõnus vaheldus, ila tilkus täiega!


Murphy seadus rattavõistluse piltide kohta: Alati leidub mingi ketsides või hokikiivriga vend, kes muidu edeva pildi ära rikub 🙂


Marek: Seda võistlust iseloomustavad kaks sõna: juurikad ja liiv. Ei meenu, et oleksin kunagi nii raskel rajal maratoni sõitnud. Siin võiks terve raja pikkuses Prükkel Cupi või kolmapäevakut korraldada. Aga tundub, et kõigil oli raske, mitte ainult minul. Seekord mingit pundis uhamist ei olnud, kõik nikerdasid vaikselt omaette finishi poole. Ja kogemuse mõttes oli väga hea võistlus.


18. Marek
29. Alvaro

Protokoll