CC Rota Mobilis

Äkke XCO rada on üks lemmikumaid selle ala harrastajate hulgas. Raja teeb põnevaks selle tehnilisus, aga kahjuks toob see iga aasta kaasa ka mõne tõsisema kukkumise sellel rajal. See kord polnud õnne meie klubi meestel. Vaatamata sellele läheksid nad juba homme uuesti rajale tagasi, kui vaid saaks ja julgustavad kõiki huvilisi taolisi radu proovima.

 

Tarmo:

Viimane Äkke XCO radadel sõitmine oli mul aastal 2017. Jutte, mida ja kui palju uut/huvitavat sinna rajale juurde on ehitatud, olin kuulnud juba palju. Iga aasta olen tahtnud sinna ikka minna, aga küll on mingi piiritagune tuur või covid-i jama takistuseks olnud. Lõpuks sellel aastal kõik täheseisud lubasid, et võin minna. Ärevus oli juba ainult juttude põhjal olemas ja siis veel neljapäeval teatas Raiko, kuidas oli hüppel maandunud valest ning nüüd hooaeg läbi (õlaliigese otsaluu murd). Kõhus hakkas juba keerama, uurisin kiirelt, et mitmendalt korruselt hüppama peab, aga tuli välja, et mina oma kaaluga seal vast rattaid maast lahti ei saa, füüsikal on omad seadused (tegelikult ikka sai küll rattad maast lahti).

Laupäeval kell 15:00 paiku olin Äkkes. Algus oli tuttav keerutamine, väike tropp ja siis kahe puu vahelt kivilt-kivile hüpe. Aju jäätus ja tekitas tunde, et tuleb üle kuristiku hüpata, otsustasin proovimise teiseks ringiks jätta – muidu äkki sealt kaugemale ei saagi,. Tahaks ülejäänud raja ikka ka ära näha/proovida. Ennem laskumisega rockgardenit on väikese rockgardeniga tõusupõks, vale trajektoor ja üle lenksu, lisaks lenksuga kubemesse ja maoli. Ennast kokku korjates kuulen tuttavat irvitavat häält: „kes siis tõusul üle lenksu paneb“, see oli Janek Maidla koos poja Rommiga. Janek otsustas näidata kuidas asjad käivad ja …… pani maoli 😊. Kui olime 3-4 korda proovinud, saime parima trajektoori selgeks ning liikusime edasi.

Nii oli vast 4-5 erinevat kohta, kus sai pikemalt arutletud, kus kohast kõige ohutum oleks sõita. Ühes viraažidega laskumisel, kus oli ka väike rockgarden tehtud, arutlesime pikemalt, kas hüpata üle kivide või veidi vaiksema hooga üle sõita. Hüppeks meil mune polnud, jäime sõitmise juurde. Niimoodi sai ring tehtud. Läksime teisele ringile. Hakkasime puudevahelise hüppeni jõudma, Janek aina õpetas ja julgustas mind, aga mul aju täitsa jääs ja munad kuhugi kadunud, Rommi ja Janek läksid julgelt peale, kurat, ega ma kehvem saanud olla, leidsin munad üles, panin silmad kinni ja ….. tehtud. Veidi aega hiljem Janekil tagarehv enam õhku ei pidanud, kuskilt sai läbilöögi, õnneks aitas Kuido Lemloch uue rehviga ja saime veel ühe ringi  prooviks tehtud. Nüüd võis pühapäevale julgelt vastu minna.

Pühapäevane võistlus algas viimasest reast ja kuidagi uimaselt, kiirust ei olnud, aga tehniliselt tuli hästi välja. Teise ringi alguseks olin täitsa üksi jäänud. Ringi lõpus tõusule minnes tundsin, et tagarehviga ei ole enam päris korras. Raisk, jälle rehv (eelmine pühap. Rakveres esimene rehv, reedel maanteka tagumine ja nüüd jälle tagumine). Võistlus sai kuulsusetu lõpu ☹. Vahetasin riided ja läksin teisi ergutama.

Käis võistluse viimane ring, kui Annela (Janeki abikaasa) hüüdis, et keegi on metsas hullult kukkunud ja vajab kiirabi. Haarasin telefon järele, kuid märkasin Juri Všivtsevit ja hüüdsin talle kui kohalikule, et kutsuks kiirabi ja jooksin ise metsa. Sealt nägin juba tuttavat kiivrit ja kukkusin vanduma, Imre oli seal kukkunud, kus me eelmine päev Janekiga pikalt arutasime, kas hüpata või mitte. Õnneks oli mehel pilt ees ja täiesti kontaktne, aga rangluu sellele paugule vastu ei pidanud☹. Juri tegeles kiirabiga, mina samal ajal hakkasin veel võistlevaid rattureid hoiatama ees olevast kukkumisest. Miski halb õnn on tabanud Rota esiotsa sõitjaid. Aga küll nii Raiko kui Imre pulmadeks terveks saavad😊.

See kivihunnik sai viimasel ringil Imrele saatuslikuks

 

Vendadele Všivtsevitele suured tänud ja nukid suurepärase Äkke raja, korralduse ja suurepäraste piltide eest. Mehkale eri tänu kaasaelamise eest.

Järgmine aasta tahaksin ikka jälle seal joonel olla ja julgustaks ka teisi sõitjaid julgemalt tulla proovima sellised radu. Minu puhul on näide olemas, et kui silmad kinni panna ja munad üles leida, on kõik võimalik.

 

Raiko:

Oehh see Äkke, tegemist on raja sünnist saati olnud mu top1 rada Eestis, kuid alati on mul seal midagi juhtunud. EMV ajal sõitsin seal raamikõrva katki, korra jäin enne haigeks ja eelmine aasta olid sellised seljavalud, et tulin maha. Seekord mõtlesin, et aitab.

Läksime papsiga neljapäev sinna ja kütsime 2h järjest ringe, vahepeal ka Mõttuse perekonna ja kohaliku ässa Arseniga vaatasime liine üle ja olek ning enesetunne olid “all-time high”.

Viimane laskumine ja hüpped tehtud ja siis 30 pealt põmaki esiratas alt ja õlaga maaühendus. Vova ajas läbi tutvuste kohe Narva EMO-s järjekorrast mööda ja röntgenisse – tulemuseks ōlaliigese otsaluu murd.

Mis seal salata, pole enne nii pettunud olnud, selle hooaja nimel oli kõvasti panustatud aga selline see elu on, nüüdseks on juba tuju tagasi ja vormikõvera tōusu asemel on motivatsioonitõus 🙂

Tänud Vovale abi eest ja järgmine aasta Äkkes tugevama ja targemana 🙂

Miski ei peata Raikot! Catherine Pendril oli taoline vigastus 2018 aastal ja temalt sai Raiko nipi, kuidas trenni edasi teha ja mitte diivanipadi olla. 

 

Õnneks läks Margusel sõit hästi ja oli üldi neljas ja oma vanuseklassi esimene.

 

Pildid on pärit Juri Všivtsevi galeriist.