CC Rota Mobilis

Palju keerulisi tähelühendeid, tundmatu asukoht ning vähe osavõtjaid ei tähenda veel seda, et Äkke GP oleks mingi poolpeerune kolkaküla võistlus. See aasta tundub on eriline selles osas, et üks rada teise otsa üritab muid üle trumbata ehk siis kes ehitab Eestis kõige-kõigema üle võlli maastikuratta raja. Nominendid on:
Meelis Välk ja Kroodi kaelamurdvad laskumised
Erki Kukk/Sulev Lipp ja Jõulumäe sööstlaskumine suusasillalt
RR Siplased ja Rakvere drift koos kivimurruga
Lasse Nõlvik / Andre Kull ja “võpsar kutsub” lõiguga Pirita Kolmapäevak
Duo Vshivtsevid ja sõida-kui-julged astanguga “tervisedada”

Žüriis saab koha sisse võtta kahjuks vaid üks mees, kes kõiki oma tagumikuga proovinud on, ja see on ei keegi muu, kui  Mehis Leigri. Jääme temalt stiilipunkte ootama.

Siin Mehise enda stiilinäide

Äkke GP rada oli maha märgitud Narva piirile Pähklimäe terviseradadele. Trass koosnes peamiselt kolme tüüpi elementidest:
Tühermaal kõrguvad kivihunnikud viraažide ja tehislike hüpetega
Metsa joonistatud lühikesed tehnilised tõusud, kivihunnikud ja tehislikud takistused
Põhielemente ühendavad soised heinased lõigud

Kes tahtis õnne proovida, sai siin rattad maast lahti

Rahvast oli kohale meelitatud päris arvukalt ning loomulikult passisid enamus neist kahe peamise atraktsiooni – poolemeetrise järsu astangu ning libedatest kividest kokku kuhjatud laskumise juures. Kuna rada oli ära ehmatanud enamuse Eesti eliitsõitjatest ning ka harrastajad ei tahtnud traumapunkti valmidust proovida, oli startijaid vähe ning seetõttu jäid ka publikul nägemata valusad kukkumised. Meie vaatvälja sattus ainult üks tõsisem esitus, kus Alvaro ja Kaidoga võitlust pidanud Porter Racingu Andrus Konga ennast astangul ülepeakaela mättasse lennutas. Pilt oli korraks eest ära ja hing kinni, aga luud jäid õnneks terveks. Kahjuks DNF.

See stiilinäide Konksilt ei tõotanud head…..

Mihkel Laine:
Viimase kahe nädala jooksul ja elu jooksul üldse teist korda Narvas. Seekord Sillamäel Nadežda juures peatust ei teinud. Vova Vshivtsev lubas head võistlust koos ülipõneva rajaga ning peale prooviringi ei pidanud rajas pettuma. Ilm pidas, kuigi eelnevalt oli kõvasti sadanud ning rada oli üsna mudane ning juurikad/euroalused libedad.

Tüüpiline soolõik rajalt

Stardist mineku suutsin ilusti ära kannatada ja kitsamale rajale sain pocket-rocket Alvaro taha kuuendal possal. Järgneval tõusul tõusin oma klubi liidriks ja hakkas minu jaoks valusad 3. kuni 20.minut, kus alati kõige raskem on: pulss on tumepunases ja tatt ripub lõua otsas. Raja alguse suurele dropile pani aju bloki peale ning see päev ma ainult jalutasin alla sealt. Kohalikele tegi see hulga nalja muidugi ning laste naermistel polnud piire.

Jalutamine ei olnud pealtvaatajatele meeltmööda

Ringi keskel tuli Ravshan Balgabajev,  kes otsustas seekord noorem olla ja sõitis Sen1 arvestuses. Lisaks möödus ka nr 1 kandev idanaaber.

Esimene rock-garden oli sõidetav, aga viimane suur kivi ajas mõnikord lappesse asjad. Viimane ring tegin korraliku puukallistuse seal. Raja lõpuosas oli mu absoluutne lemmik sektsioon kiire hüpetega singel, tõeline maasikas.

Kohtunikud istusid all ja näitasid 1-10 stiilipunkte.

Sõitsin stabiilselt, kolmandal ringil suutsin ka Paul Nestori maha jätta ning arvasin end 6. olevat. Suutsin ka sellel ajal Mehis Leigriga üsna võrdselt sõita, sest saime alati samas kohas kokku. Peale finišit selgus, et lõpetasin 7. ikkagi ning suurtest auhinnarahadest (päriselt ka) pidi suu puhtaks pühkima. Lohutusauhinnana Sportklassi 2.koha medal meeletus konkurentsis (iroonia). Kaido võttis ka oma klassis 2.koha ning ega ka Alvarol palju puudu ei jäänud oma klassi medalist.

Võistluse korraldus sujus hästi, rada oli põnev ning loodetavasti on järgmine aasta rohkem jorsse võistlemas. Edu Äkke Spordiklubile ja Vovale edaspidiseks. Kuna võistluskeskuse kõrval olid ka need discgolfi „asjad“ ja Alvarol on hunnik kettaid alati kaasas rahakoti vahel, siis ma ei pääsenud ka praktilisest kiirkoolitusest discgolfi tehnikas. Õnneks peale paari viset hakkas vihma sadama ja saime koju sõitma hakata.

Alvaro:
Prooviring algas “hästi”. Metsa vahel passiv seltskond ei tõotanud head, ju seal midagi vaatamistväärt oli. Ei pidanud pettuma, piltidel süütuna tundunud Äkke astang ootas oma täies hiilguses. Seal oli ka nn chicken-line, aga kiire hinnang kvalifitseeris selle veel ohtlikumaks oma libeda põiki juurikaga. Ehk siis otse peale jaaaaaa…….. litaki pikali ratta otsa. Kaks minutit vaikelu, kus tuli hambad ristis valu kannatada. Õnneks andis kellavärk järgi ja võis edasi panna. Iga XCO raja kohustuslik element rock-garden oli ka olemas, mis polnud küll teab mis pikk ja keeruline, aga märjad kivid ning porine Thunder Burt muutsid selle kõvasti “põnevamaks”. Õnneks ei pidanud siin pealtvaatajaid rõõmustama ei proovikal ega ka võistluse ajal. Oli loomulikult ka palju teisi tavaradadest keerulisemaid elemente nagu viraažidega laskumised, lauslibedad euroalused (keegi kukkus sinna ennast kättpidi vahele), juurikasektsioonid, aga jutuainest pakkusid ikka need kaks põhielementi.

Ühe vändapöördega viimasest reast esimeste sekka

Võistlus ise läks enam-vähem arvestades senist suve. Alguses andsin kõvasti kuuma, et saada tehnilistele lõikudele peale esimeste seas, ning ei pidanud pettuma. Taha jäid nii Venemaa meistrid, Balgabajevid ning teised. Kaido kaotas tagumistega heideldes julgelt pool minutit sisaldades efektset kokkupõrget Venemaalt saabunud staarsõitjaga (live kaadrid rajalt 6:20 feilib korralikult, 7:20 teeb kaotatu tasa ja 8:20 Kaido põõsasse). Seda vahet andis tal terve järgmine ring tagasi sõita. Ühe nõmeda hüpekaga ta mind ära karistas ja mõtlesin, et näitan talle nüüd järgmisel ringil, kuidas sealt peab minema. Jaaa pirakki mättasse. Õnneks olid tellised ning muud kivimid just rajalt otsa saanud ning sain jätkata vaid paistes põlve ning valutava küljega.

Kuna Konga/Kriisa rong hakkas kaugenema ja peale ühe vene poisi kedagi ei paistnud, siis viimane ring kulus peamiselt enda finishisse vedamiseks. Väike hirm oli enne starti, et Selderilt võib ringine pakk sisse tulla, aga õnneks jäi see üsna kaugele.

Korraldajale:
Rahalised auhinnad kõvasti üle keskmine. Miks tippe nii vähe, ei tea.
See rada vajab kuiva ilma. Märjaga võtab pöiani soos kulgemine pool lõbu ära.
Rada on väga aktiivselt kasutataval alal ning intsidendid, kus pikal puitsillal tuleb võistluse ajal vastu ema koos lapse ja kahe rattaga, on ohtlikud. Mõni lisaturvaja oleks ära kulunud.
Situatsioon, kus EJL SEN2 litsentsiga sõitja on stardinimekirjas SEN2, finishis ka veel SEN2, aga pjedestaalil juba SEN1, jäi meile arusaamatuks. Ainuke loogiline selgitus oli see, et sedasi sai hõbemedali kuldseks upgreidida.
Muidu kõik tip-top…….

Tulemused, viited piltidele jne

Parimad palad: