CC Rota Mobilis

Seekord saame lugeda, kuidas Andre tuletab meelde maastikurattaga sõitmist ja et liiga lihtne ei oleks, oli seekordseks sõiduriistaks sõbra käest laenatud ja aastateks vanu aegu kuuri alla meenutama jäetud pill, ning seiklusi ja toimetamist jagus kuhjaga. Eelnevalt mudaradarit uurinud Anti vedas end samuti kohale, kuid kas tal õnnestus vältida mesikäpa kategooriasse sattumist, jäägu lugejale avastada. Kuna tegemist oli Rakke juubelisõiduga, avas Kaido oma päevikud ja meenutab parimaid hetki.

Andre:

Kell helises 6.10 ja ajasin end maal püsti, et sõita Rakkesse. Vaja oli SKO Motorsi telk, telgi põrand ja lipud üles panna, demoautod paika sättida ning kuna kell 12 antakse start ühele ägedale võistlusele, siis ka ise joonele minna.

Kui kõik päris ausalt ära rääkida, siis ei ole ma maastikuratta selga istunud juba pea kaks aastat. Eelmiste aastate graveli kogemused Emumäe sektoris ei tekitanud tunnet, et tahaks seda uuesti kogeda. Seega sai tehtud ennetav kõne sõbrale (isik toimetusele teada ja suured tänud talle, et oli nõus aitama!!) ja viskasin õhku küsimuse – ega äkki mõnda maastikusõiduks sobivat ratast laenata ei ole? Vastus tuli kiiresti: ON KÜLL. Ütles veel, et ei tea, kas aku on vaja laadida ja et ratas on pikalt seisnud.

OK – tundus, et tegu on mingi AXS grupiga Bottecchiaga. Ostsin igaks juhuks ühe 2032 patarei ja otsisin AXS laadija üles, et ei tekiks üllatusi. Kui kell 9.30 oli meil Rakkes We Love Cycling Estonia / SKO Motorsi boks püsti, selg higine ja tatt ripakil, oli aeg hakata Bottecchiat üle vaatama.

Pill oli aus – HT, korralik amort. Akut ma ei leidnud, sest tegu oli siiski hoopis trossivariandiga, ja jäi arusaamatuks, millest eelnevalt jutt oli. Selgus ka, et ratas oli kaks aastat jõude seisnud ja vajas põhjalikumat kapitaalremonti. Õnneks oli kaasas Silca lateks, süstal ja kuuskandid.

Hakkasin vaikselt minema. Suht väsinud olekuga rehvid just liigset enesekindlust ei tekitanud, aga kui piima sisse sain, ventiili sisud vahetatud ja rõhk sisse aetud, siis tundus, et isegi peavad õhku ka. Järgmine mure oli dropperi sadulapost, mis oli kinni kiilunud. Sigvardi abiga saime selle liikuma ja õigesse kõrgusesse.

Halvem lugu oli see, et dropperi lukustus ja amordi lukustus olid veidi väsinud ning post vajus mõnusalt ja kindlalt umbes paari minutiga lõuna suunas. Kuidagi sai selle ka nii toimima, et kui lülitit ei näpi, siis jääb üles.

Hakkas looma – oli juba tunne, et võib puristama hakata. Aga prooviringil selgus, et kaelakausid loksuvad päris jõudsalt. Kiirelt selgus ka kogu jama põhjus – stemmil oli üks polt puudu. Anti põhjatust vannitoa ja trimmeri renoveerimise tööriistakastist leidsime ühe mõnusa, aga mõõdult sobiva ristpeaga metallikruvi, millel oli sakeiline integreeritud stopperseib. Selle sai moe pärast sinna külge keeratud, aga kinni see midagi ei hoidnud, kuna seib ei lasknud väga pingutada. Kogu esimese kahvli saatus lasus ühel hädisel 3 mm poldil, mis vapralt kogu kaadervärki koos hoidis.

OK – valmis. Kerge soojendus, raja algus ja lõpp läbi sõidetud, aeg seada oma velo seekord siis 3. stardikoridori, Triin Rasti kõrvale. Väljas valitsesid korralikud +27 kraadi ja tundus, et ilmselt tuleb mõnus kuum puristus.

Kui start anti, panin esimesed tikud kohe põlema. Kühveldasin alguse laiema tõusu peal nii paljudest mööda, kui sain. Kui kruusa peale saime, püüdsin veel ühe pundi kinni ja jäin sinna hetkeks tiksuma. See punt (umbes 15 nägu) tundus koosnevat ainult RedBike’i vahvatest tallajatest ja oli tunne, et neil on mulle kambakas plaanis.

Enne esimest TP-d arvasin, et ma olen jube kõva mees ja näitan, kuidas asjad käivad – vajutasin pundist üksi minema, et eespool liikuvatele 20.–40. koha sõitjatele järgi keevitada. See oli väga hea plaan… kuni selgus, et umbes poolel maal said jalad otsa.

Sain kätte seal vahepeal tiksuva Reiska ja siis arvasime, et ilmselt on point tagasi punti vajuda. Siis õnnestus ühes mudases augus enne Emumäe singleid pinnaseproove võtta, pundist maha jääda, aga kuidagi veel järgi jõuda ja teisena singlile keerata.

Siis selgus, et maoli panekust oli loks kaelas läinud päris rajuks ja ainus stemmi polt ei teinud enam oma tööd täie tõsidusega – ühe juurika peal keerasin lenksu viltu. Edasi sai keevitatud lenks 15-kraadise nurga all, kuni Emumäe otsas ronisin maha ja väänasin ettevaatlikult lenksu otseks. Edasi väga kätega vehkida ei julgenud, sest kui see ainus polt saba annab, siis on sõit sõidetud.

Keevitasime edasi neljakesi – Einblau, Pilv, Sala ja mina. Vahepeal vedasin üksi vist 20 km ja kruusal keevitasin ka, nagu jalast tuli. Tikud olid suht otsakorral. Lõpus jäime kolmekesi, Sala jäi veidi maha. Kaelakausi loks oli juba nii hirmuäratav, et täpselt ei saanudki aru, kuidas see pill üldse veel ühes tükis oli. Juhitavus laskumistel pidurdamise ajal oli… päris huvitav.

Üks tikk oli veel alles ja Einblau kollitas mind lõpus korralikult, aga ilmselt ikka mingi klapp andis tal lõpus järgi ja sain 39. koha peal koju. Üle pika aja – sittagi pole muutunud 🙂 – oli äge.

CCRM tiim võitis esikoha, aga kuna kedagi kohal peale minu ei olnud, tuli meekook minuga maale kaasa. Siis telgid ja autod kokku ning juba 18.30 sai maal plikaga ujuma. Oli päris huvitav päev.

 

Anti:

Kui Rakke Linnamäe staadionile, seekord lubati Škoda omanikud peaaegu stardikori parkida, kella 10.30 paiku kohale jõudsime, oli kuumus veel ilmataadil varuks tagataskus. Kohe peale võistlusvormi riietumist ilmus kohale hea klubikaaslane, eraldistardikunn ja škodalane Andre Kull, kes oli Rakke pandimajast mittekomplektse sõiduvahendi hankinud. Puudu olid mõned kinnituskruvid stemmi piirkonnas ja sadul, aga muidu olla korras pill koos erinevate võimsusanduritega. Sain minimaalselt aidata juhtraua kinnitusega.

Erinevalt Haanja ja  Rakvere pasarallidest oli rajameister näidanud üles taiplikust ja rohket muda püüdnud vältida. Kiidan heaks. Tõsi, sel aastal oli endal hoidu neist hoiduda, kuidagi on selles poris roomamisest eelmisel hooajal saanud kopp ette.

Nagu ikka oli algus ja lõpp, parem ja vasakpöördeid, Emumägi, tõuse ja laskumisi, kruusa, asfaldilõik, metsateid, juurikaid, heinamaad, singleid, sekka värskendav jõe läbimine. Kogu rada oli rattal veeretav-topeltnukid. Hapniku pealevool vähenes ja kuumus raskendas kulgemist pigem viimases kolmandikus, kuid viimaseks kilomeetriks jagus padruneid kahe pooleliitrise Viitautase lunastamiseks. Sõidu aeg sai täpselt selliselt timmitud, et vältida mesikäpa kategooriasse sattumist (alla 3h). Täname kõiki asjaosalisi.

 

Kaido:

Kuna tegemist oli Rakke 25. juubelimaratoniga, on põhjust natuke ajas tagasi vaadata.

Kui käisin päris esimesel Rakke RM-l, siis ei kuulunud see veel ühtegi maratonisarja. Olin Aravetel suvepuhkusel ja otsustasin trenni mõttes sõita oma MTB-rattaga Rakkesse (u 45 km), seal läbida maratonirada (ilma numbrita) ja seejärel rattaga Aravetele tagasi. Mäletan, et kodutee oli väga vaevaline, sest mul oli söök ja jook ammu otsas ning haamer lajatas valusalt. Kokku tuli see trenn siis u 120–130 km ja jäi pikaks ajaks meelde.

Teine meeldejääv maraton oli siis, kui Rakkes oli enne starti (u 10–11 ajal) megaäikesetorm ning puud langesid nagu loogu, kaasa arvatud maratonirajale. Enno lendas koos oma meeskonnaga rada puhastama ja starti lükati edasi. Samas pakuti starti ootavatele sõitjatele süüa – sõin mina ka oma supi ja leiva ära ning kui 1–1,5 tundi hiljem start anti, loksus see supp mul kõhus ja kurgus kordamööda ning võistlus läks täiesti pekki, kuna pingutada ei saanud.

Lisaks meenub veel mitu korda, kui salakaval Rakke rada on mind kätte saanud ja liiga kiire algus on ennast ära küpsetanud.

Seekordne maraton oli täitsa teistmoodi, kuna tulemuse peale ei sõida ma juba mitu aastat ja treenituse tase on alla Harju keskmise. Sõitsin oma sõitu ega lasknud ennast häirida, kui keegi mööda sõitis ja eest ära vajutas. Minu eesmärk oli maraton läbida võimalikult hea enesetundega.

Ilm oli soe ja higi voolas ojadena.

Rakke on alati silma paistnud oma suurepärase korralduse ja toredate TP-de poolest. Juua pakutakse endiselt pudelitest jne.

Ma tegin Emumäel pikema peatuse, kuna huvitas, mida juubeli puhul pakutakse. Võin öelda, et peolaud oli rikkalik – alates kurgi- ja kiluvõileibadest, alkoholivabast kihisevast ja küpsistest kuni hapukurgi, arbuusi ja kooritud banaanideni välja.

Oli näha, et vaeva oli nähtud ning seda pakuti aktiivselt kõigile sõitjatele.

Seekordne rada mulle väga meeldis, sest algus oli tehtud natuke kergem ning ka ülejäänud muudatused (plaanitud või vihmast tingitud) olid mulle kontimööda – ei pidanud kuskil mudas ja poris sonkima.

Kuigi sõitsin omas aeglases tempos, sain 10 km enne lõppu ikkagi hooaja esimesed krambipoisid kätte. Õnneks jõudsin vaikselt kerides Rakke staadionile tagasi, kuigi viimased tõusud tulid väga vaevaliselt.

Lõpujoone ületades pandi kaela ilus medal – aitäh Ennole ja tema tiimile kõikide elamuste eest, mida Rakke on nende aastate jooksul pakkunud!

 

Tulemused:

Tiimi tulemused:

 

Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist.