CC Rota Mobilis

Ratturite Laulupidu. MTB fännide põlatud üritus. Naabrimehele ärapanemise võimalus. Rahaahnete tegelaste välja mõeldud must auk meie kauka tühjendamiseks. Kuidas keegi ka Tartu Maratoni nimetab, ei saa üle ega ümber, et ta on tuntuim rattaüritus meie maal. Au ja kiitus korraldajatele.

Sissejuhatuseks natuke siis ajalugu, mis aitab mõista kõike alljärgnevat tavainimese mõttemaailmast väljuvat sadomasohhismi ja ekshibisionismi, millest Alvaro ja Andre kirjutavad lähemalt. Sissejuhatus Alvarolt.

Aasta on 2005 ning kuri hunt Rivo läks rajale taga ajama kolm põrsakest Alvaro, Andre ja Andruse kehastuses. Kes iganes selle komejandi välja mõtles, siis Kuuse Lemps korjas saagi üles ja lükkas telepurki. Siit sai kõik alguse. Andrus ja Andre taastusjoogid peale sõitu

Kaks õnnetut sukeldujat on eksinud Tartumaa terviseradadele. Vaja oli testida kalipsode soojapidavust sügiseses 20 kraadises kliimas. Võime öelda, et pidasid sooja ja tekitasid ka arvestatava kehavedeliku voolamise. Alvaro ja Tom. Aasta 2006.

HC Panteri duubelmeeskond on lõpuspurdis kõike välja panemas. Alvaro ja Janno. Aasta 2007.

Hawaii lehel ilmunud kirjutis on tõenäoliselt kordades väärtuslikum, kui Juhan Liivi luule. Väikeste mööndustega….. CC Rota Mobilise kirjanikeühingu tippsaavutus. http://www.hawaii.ee/?id=6295&tpl=1005&year=2008

Ja nii algas aastal 2011 pihta uus projekt nimega “HE Classic Monster Stereo Drushba” Enn Rohtla väikeses töötoas. Idee autoriteks Priit Salumäe&Enn Rohtla, tellimuse esitas Alvaro. Siga 2 ehk Andre tõmmati kaaspiloodiks nagu muuseas sisse. Taustaks oli siis proosaline sõprus ja harmoonia, kuna sajand tagasi käisid prantslased sellise rattaga koos värsket mereõhku ja romantikat  nautimas. Tehniline lahendus oli üks Classic ratas, millel ühine sünkroonis juhtimine, hobusesadulad külgedel ning isegi topeltpedaalid külge poogitud.

Paljud nägid juutuubist ilusaid poognaid, mida HE mehed selle rattaga peegelsiledal asfaldil tegid. Lendasime nädalapäevad enne tipphetke ka monstrumit proovima, aga ikka kohe Pirita metsa. Ei hakka siin pikemat juttu tegema, aga peale seda päeva tegi Andre mulle daa-daa ja Priit pidi uue tola leidma. Õnneks hüppas talle uksest sisse sõbralik ja kuulsusejanune suusahunt Kristjan Kutti ning mees tõmmati kohe pöörisega kaasa. Ajanappusel ei õnnestunud meil koos enam sõitma minna ja kõik jäi pühapäeva peale.

Udune hommik Otepääl. Saabumine staadionile. Piinlik lugu, aga pidin telefoni kasutama, et oma kallist sõidukaaslast tuvastada. Ma polnud ju teda kunagi varem näinudki :-))) Saime kenasti selga ühise univormi ning isegi kiiver-prill oli kui ühemunakaksikutel sama. Hakkasime staadionil koostööd lihvima. Soojenduseks põrutas ühe ratta laiusega harjunud juhtoinas Kristjan minupoolse lenksuga rajapiiretesse. Ilusa kilpkonnaga rattakell oligi hoobilt sodi. Polnud paljulubav. Edasi sujus paremini ja poognad staadioni ümber tekitasid ilmselget elevust. ETV tegelased püüdsid kinni ja nõudsid ka selgitusi, mida neile ka lahkelt jagasime.

http://sport.err.ee/jalgrattasport/cb779029-e60e-4fc2-8da2-f11433aa8406

Viimasesse koridori viimasesse rivisse. Ettepoole ei julgenud trügida, sest potentsiaalne oht niiduki rolli mängida oli liiga suur. Esimesed kilomeetrid tuli paljuski jalutada, sest mass oli nii tihe. Edasi saime juba mõnekümnest tegelasest mööda, aga rullirada läks selle +30 kilose peletisega ikka suht raskelt. Porised ja kaldus lõigud peale 7. km polnud ilmselgelt meie teema. Juhtrauad töötasid üksteisele räigelt vastu ning vaene Kristjan oigas ja ägas õlakrampide piiril. Esimeses TP-s tegime tankimispeatuse. Ei ees ega taga polnud suurt kedagi. Masendus hiilis hinge. Kulunud oli vist juba 51 minutit. Paariline oli aga üha enam väge täis minemas.

Esimesest TP-st uljalt väljumas

Andsime gaasi ning edasi läks juba tõsisemaks sõiduks. Harimäel tulid tõusul selg ees vastu esimesed kustujad. Pressisime kenasti üles kahest nukist ning algas esimene korralikum kruusalaskumine. Monstrum pidas hästi vastu ja saime kätte ca 45 km/h. Kallis lugeja, Sa ütled, et Kangert sõitis sellise keskmisega kogu raja!? Pole probleemi, tulgu meie Drushba sanga ja vaatame, mis ta 100 000 euro peale kindlustatud jalad arvavad sellest kiirusest.

Kruusal langes tsainikuid kui aktsiad Tallinna börsil. Koostöö hakkas laabuma ja keskmine oli nendel lõikudel 25 km/h kandis. Kolmandas TP-s oli vastas Kanal2 ehk Reporter+. Kui mehejutud aetud, julges vana küsida, et kuidas sellega ikka sõita on võimalik? Pole probleemi, tõmbasin mehe kõrvale, kaamera nurka ja sanga. Tegime 50 meetrit ära ja vana oli õnnelik kui kevadine lehm karjamaal. Müüt nr 1 purustatud. Sõitjate kaaluvahe 30 kilo ei takista siin midagi.

http://kanal2.ee/vaatasaateid/Reporter-?videoid=3751

Tipphetk saabus saepurusel sigade songermaal teel Palu poole. Kui juba Loo Martin seal oma sadulast lahti sai, siis ka meie jaoks oli mülgastel omad üllatused varuks. Pidurihoovamees Kristjan oli tolleks hetkeks muutunud julgeks kui vapper sõdur Shveik ning pidurid unustanud. Lendasime üle võlli. Lendas ratas. Ja kahjuks jäi Kristjan selleks kaotajaks, kes alla pidi jääma. Valugrimassid oli korralikud. Aga luud terved, seega saime mõne minuti pärast edasi. See jäi ka muideks ainukeseks kukkumiseks kogu sõidu vältel!

Naabrimees üritab küünarnukiga ära suruda. Nii see tasakaalu otsimine käis pidevalt.

Lühikese rajaga ühinedes algas korralik trall. Jõudu oli looma moodi, aga mööda neist sõitjatest ei saanud. Samas oli tore kuulda kommentaare “Aaa, nägin selle ratta ära, mida hommikul telekas näitas!”. Staarid 🙂  Sõidu tõehetk saabus u 14km enne lõppu, kui Kristjan loomajõuga ja kõiksevägevama abiga pedaalivõlli tõusul katki astus. Poolteist kilomeetrit edasi ja topeltraskust vändanud Alvaro kordas tempu. Enne seda sätendas meil silme ees au ja kuulsus ning aeg tublisti alla 5:30. Põõsasse? Ei, joostes edasi! Tuli langus, hüppasime sanga ja veeresime. Kui mõni väsinud käsi sirgel selga toetas ja meile hoogu lükkas, siis ära ei öelnud. Number 2395 Rasmus Kond – eriline tänu. Loovutas oma kiivri kiiremale sõitjale ja oli meie saateautoks mitu kilomeetrit. Tõusudel jooksime siis kõigist mööda.

Tehtud 14 Tartu Maratoni jutti! Aeg 5:45 sentidega. Peale finishit oli hea enesetunne ja mõtted juba järgmises aastas. Raske on seda projekti üle lüüa, tõsiselt raske. Ainuke kaart varus on kupliga velotakso, aga peale proovisõitu sellega olin sunnitud end alistatuks tunnistama. Suured Tõnud kõigile toetajatele raja ääres ning projektis osalejatele!

Ahjaa, kõige tähtsam ununes. Max kiiruseks saime erinevatel andmetel 50-52 km/h!!!

Kristjani muljed rajalt:
Rattamaratoni nädala esimesel päeval sain Priit Salumäelt sõnumi, et maratonile vajatakse monstrumile kähku ühte sõitjat. Kuna endal polnud eriti kalli stardimaksu tõttu plaanis osa võtta, siis lendasin oma esimesele TRM-ile kohe suure hurraaga peale, nalja peab ju ka saama! Monsterit olin varem näinud vaid interneti vahendusel ja korra ka Pirita HE-s. Kui aga esimest korda sellega sõita sain, siis ehmatas korraks ikka päris ära, et kuidas on sellega võimalik maastikul sõita ja veel 89km? – Sõiduasend ebamugav, käed surevad, kannaga pedaalida harjumatu ja lenks kisub.

Alvariga kohtusin silmast-silma esimest korda alles võistluspäeva hommikul. Tegime kohe prooviringid ja tundsin, et olles sellega 2 korda varem sõitnud, sujus Alvariga koostöö kõige paremini. Tiirutasime sellega siis stardialas pisut ringi ja tähelepanu ning kommentaare pälvis meie Drushba ohtralt. Kiired õpetused Alvarilt, kuidas aega kaotamata ja sujuvalt sadulasse hüpata, ja mõned prooviringid hiljem olimegi stardis.

Esimene ärevam moment oli pisut enne Harimäge ühel pisut mudasemal laskumisel, kus ka meie kaarik pisut “lappama” läks. See andis märku, et siiski ettevaatusega tuleb seda monstrumit käsitleda. Laiad kruusateed ja lauged tõusud oli meie leib, seal sai nii mõnigi möödasõit sooritatud.  Mida aga aeg edasi, seda lihtsamaks läks. Sõiduasend sai harjumuspäraseks ja õppisin ülakeha pisut säästma. Rajal oli näha, et rahvale meie sõiduvahend meeldis ja kõigil oli mõni vaimukas kommentaar varuks.

Koostöö sujus ja paarikümne Alvari hõike: “будем жить дружна!” erinevates TP-des olimegi jõudnud sõidu lõppfaasi. Sai juba kokku lepitud (vähemalt ühepoolselt) et viimase kilomeetri paneme purakat, kui järsku natuke vähem kui 13 km enne lõppu minupoolsed vändad otsustasid rattalt lahkuda – keevitus andis otsad. Sõitsime siis edasi, Alvar pedaalis ja mina kõlgutasin jalgu ja roolisin/vahetasin käiku, kuni ühel tõusunukil ka Alvari vändad ära lagunesid. Seega tuligi kõik tõusunurgaga sektorid kuni finišini joosta ja laskumisel hüppasime samaaegselt rõõmsalt sadulasse ja pidureid ei näppinud. Suured tänud ka kaassõitjatele, kes võtsid vaevaks Team Drushbat siledatel lõikudel seljast lükata (Erilised tänud nr. 2395). Nii me siis lõpuni tulimegi, ajaks 5h 45min 39sek ja mis kõige tähtsam – TEHTUD ja veel kuidas!

Kõige üllatavam kogu sõidu vältel oli minu jaoks see, et kordagi ei tekkinud motivatsioonikriisi. Pealtvaatajad ja kaassõitjad olid igati toredad ja innustavad.

Suured tänud Hawaii Expressile, kaasvõistlejatele ja muidugi kamraad Alvarile!

Andre kord lahti harutada sündmuste rida, mis viis teda TRM-ile.
Seekord juhtus siis nii, et ei olnud Alvaro TRMi projekt mulle kontimööda ja sisuliselt olin juba osalemise mõtte maha matnud, kui järsku neljapäeval hakkas koitma uus skeem.Skeemi autoriks oli Aivo “Junga” Ilves Viljandi Rattaklubist. Samast klubist oli võtta ka korralik MTB tandem. Mootoriruumis oli koht vabaks jäänud, kuna Junga paariline oli viimasel hetkel vedelaks löönud – imelik oleks minemata jätta.

Laupäeva õhtul tegime klubiga Pühajärve pubis kerged õlled ja mõmisesime niisama.Pühapäeva hommikul startisime sektorist 1001-1500. Algus oli vaevaline – ei saanud kuidagi mööda ei kõrvalt, küljelt, alt ega pealt. Ühtse vooluga kaasa loksudes loeti umbes 25-30 km peal kohaks ~1200.

Kui algasid kruusateed, algas ka meie soolo. Kiirusega ~40-50 km/h grupist gruppi, pigem nendest läbi. Tuulde keegi nendes tiksujatest ei jõudnud. Siis hakkas Jungal raske ja mul kadus ühel raputaval laskumisel joogipudel ära. Tempo langes ja otsustasin veidi ennast kosutada. Õnneks oli mul enne starti tulnud väärt mõte kaasa võtta üks pindine õlu. Nööpisin siis selle lahti, pakkusin lahkesti seda ka Jungale ja teistele meie sektoris sõitnud tegelastele – millegipärast keegi ei tahtnud. Jõin siis selle ise ära. Tiptop.

Rokipeer ja valgekrae ühel tandemil

Siis ärkas ellu ka Junga ja võtsime hoo korralikult üles. Viimase 30 km peal ei möödunud meist enam naljalt keegi. Tempo oli sildupõletav ja Junga seljas olnud ülikonnast hakkas nõrguma filtreeritud füsioloogilist lahust. Tandem kiunus, pläristi pläristas kodarate vahel ja KM postid lendasid mööda nagu Muuga aedlinna suvilakoperatiive palistavate aedade aialipid liinil nr 34a sõitva lõõtsaga kollase Ikaruse aknast vaadates. Kohati oli mul seal taga päris hirmus – vaatad ette: 90 kraadine kergelt lahtise pinnasega kurv, kiirus 40 km/h, tundub, et pidurdada ei ole vist plaanis… Mõned laskumised olid ka enam kui adrenaliini tekitavad – maksimaalne kiirus 69 km/h ja seda kruusalaskumisel. Õnneks maoli ei pannud, üks tõus jäi alistamatuks ja korra panime jala maha ühes mudases augus, millest otse läbi proovisime lajatada.

Finishis Jungale juua ei tahetud anda: “Sa ju ei sõitnud!” ütles joogijagaja Junga ülikonda vaadates. Koht oli umbes 860 (aeg 3.31).