7 järve – kus kohas? Nägime ainult singlit ja pead tõsta ei jõudnud – ehk lugu sellest kuidas me klubiga Eesti ühel parima rajaga maratonil käisime. Lisaks veel fragmente Lauri Aus GP-st ja Äkke XCO-st.

 

Andre:

Peale Rakke agooniat olid juba mõtted peas, et äkki tuleb selleks aastaks joon alla tõmmata. Olukord oli päris hapu, sest kruusal tuulest pole ammu maha jäänud 🙂
Õnneks aitas väike puhkus, õlu ja mägede õhk taas asjad joonele seada (kuigi ma selles enne starti veel 100% kindel ei olnud).
Stardilinnakus rääkisid vanemad korüfeed noorematele jüngritele, et ees on ootamas maailma lõpp ja kes esimesed 3 km ilma hukka saamata üle elab, neid ootab ees 45 km viletsust ja näljahäda ja lõpuks söövad need vähesed allesjäänud ka hundid enne finišhit kindlalt ära.

Kuldar pajatamas hirmsast rajast

Paljud jooksid selle peale kohe muda rehve, kummi ülikondasid ja hädaabi majakaid otsima. Eks see tõsi oli, et eelnevatel päevadel ja nädalatel oli korralikult vihma sadanud ja mingi tolmu sees kupatamine see olema ei saa.

Kogunesime vaikselt stardi koridoride juurde ja õnneks hakkas ka korralikult vihma kallama.

Kallamine sai otsa koos stardivilega ja kui Imre minust soppa õhku lennutades nagu postist möödus sain aru, et aeg on hakata peale valama. Suht kiirelt sai selgeks, et klubikaaslased Margus ja Imre lähevad oma teed ja minu jaoks jääb punt Malsroos, Neemela, Stüf, Epner. Algus oli kole raske ja suutsin korra ka sealt pundist maha jääda aga õnnestus siiski tagasi sõita. Rada oli äge – singlid – vürtsitatud juurikate ja mudaga tundusid lõputud. Rajameistritele 5 pihku!
Tempo oli päris hea – Stüf, kes asja ajamise sõidu esimeses pooles enda peale võttis, on vist mingi hirmus singli hunt ja hoidis ees korralikult hoogu peal. Siis hakkas tagant kostuma rõvedat Malsroosi sõimu mis kajas kuni Türi staadionini välja. Arvasin, et kas jälle kummionu kimbutamas ja DNF, aga selgus, et hoopis valutav SEN2 masinaklassi pürgiv selg ja liiga jäik ratas.

Nats liiga kiire piltniku jaoks

Ühesõnaga elas Lauri ennast korralikult välja ja siis jätkas sõitu. Siis viskas Epner ühes kurvis külili ja arvas, et aitab – jäi maha. Stüf hoidis ikka peal. Hakkas juba tekkima tunne, et sellise laadimisega on varsti kõigil sokid lontis. Siis järsku lendas meie punti tagant sisse Argo Rohtmets ja Egert Johanson. Rohtmest sai mööda Johanson jäi uurima, et mis värk on ja mitmes punt jne. Selgus, et nad olid umbes 17 km peal rajalt mööda pannud. Kui ma pakkusin, et umbes kolmas punt ja kohad ~15-20, siis tahtsi ta ka jubedalt mööda saada aga Stüf va põrsas hoidis ikka sellist hagu all ja seoses sellega me just ei seisnud, siis läks Egert poisil tuju mööduda ära ja jäi meie punti. Kui saabus kruusa sektsioon siis singli mehed kustusid ja jäime Neemela ja Lauriga kolmekesi. ~18 km enne lõppu jõudsime järgi Krusemanile, kes korraks ka tuulde võttis aga siis varsti kiirelt ära kukkus. Olime terve tee Malsroosiga koos sõitnud ja lolli jutt ajanud, ma isegi laulsin telle vokaalinstrumentaal ansambli Kurjam repertuaari kuuluvaid hitte, et tal selg nii kõvast ei valutaks ning tundsin talle mõttes kaasa, kui ta 2 km enne lõppu muda sisse samblike juuri uurima paiskus.

Kooma @ its finest

Juba mõtlesin, et tuleme sõbralikult koos üle joone, aga Lauril arvas, et peab ikka kõik ära rikkuma ja võttis 500 m enne joont ette hirmsa puristuse, milleks ma üldse valmis ei olnud. Ilmselt oli mehel hirmus soov Suitsuseapea Kapi arvestuses minu vastu taas üks lisapunkt võtta või midagi. Minu kontole kukkus 14. koht. Finišhis võrdlesime, et kes on rohkem mudane, aitasime püsti krampides ümber kukkunud Mihkel Einblaud, tegin Imre ja Margusega pilti. Rattapesu järtsus keerati kraanid taas korralikult lahti ka sai hiljem mõnuses vihmas mudaseid riideid vahetada – mis oli tore. Imrelt, Marguselt ülikõva sõit ja tiimide arvestuses oleme taas TOP3 konurentsis.

 

Bruno:

Minu sportlik nädalavahetus algas reede õhtul. Lauri Aus GP-l, kus oli suht-igava stsenaariumiga sõit. Kohe alguses panid 3 meest minema ja jäidki ette kogu selleks 54-ks kilomeetriks.
Meie lahendada jäi 4-da koha väljaselgitamine 🙂! Pean tunnistama, et seekord jäin oma finishiheitlusega isegi rahule. Minu selja taha jäid sellised korufeed nagu Ragnar Tarmu, Sergei Karpenko ja Tõnu Tõnov! Tasuks 6-s koht.
Laupäeval oli Kose7järve Bosch, kus oli lubatud huvitav rada(“kirjutan alla!”) ja soovitatavalt fatbike-ga eelis. Ajasin, siis oma “paksu pilli” kuurist välja!

Paxpill

Ütlen kohe ette ära, et väga suurt eelist fatbike-ga mina ei näinud. Seal kus oli eelis, seal oli kitsas singel ja “tiksusid” teiste sabas. Siis tuli kruus või asfalt, kus mul silmamunad kohe pahupidi pöörati. Kirsiks tordil oli veel ka probleem tagumise rehviga, mis ei tahtnud täis püsida. Kuni 20-da kilomeetrini oli meil omavaheline võistlus Margo Kippasto-ga, kes oli ka liikumisvahendiks fatbike valinud. Paraku muutus minu ratta tagaots “väga vedelaks” ja tagaolev rattur päris, et “kas see rehv peabki nii tühi olema?” “Jah, nii tühi ei pea olema”, vastasin ja pakkusin talle möödumisvõimalust. Ta arvas, et hetkel ta ei soovi mööda sõita, kuna tema “mootor ei taha veel pöördesse minna”!

Paxpill sõidab vee peal

Nii muuseas küsisin, ega tal juhuslikult pumpa pole kaasas? Tal oli kaasa – yess, yess! Karl Kallas oli see tore rattur, kes mulle tummise Syncros voolikuga pumba laenas, millest sain 3 korda oma “paksule” õhku peale anda! Kusjuures kõige imelikum on see, et lõpus jäi rehv pidama ja on siiamaani täis! Kahjuks sellise rehvijamaga, päris oma tulemust ei suutnud vormistada. Tehnikasport, mis seal ikka teha!

Margo lõpetas 71-sel ja Karl 76-dal kohal, mina ca 8min hiljem.

Evert:

Juba paar nädalat enne sõitu hakkas liikuma info, et tulemas on korralik maastikumaraton. Varasemalt pole ma ise radadega tutvumises suurt väärtust näinud, aga selle maratoni puhul oleks vist tõesti pidanud käima enne läbi sõitmas.

Sama koht, teine mees

Soojenduse ajal oli tunne hea – tundus, et eelmisel õhtul sõidetud Lauri Ausi memoriaal tuli pigem kasuks. Otsustasin kohe alguses kõik välja panna ja loota, et ehk kestab ära. Peale esimest pikemalt singlit olin küll jäänud üksi, aga tuttavate nägudega (kes tavaliselt selga näitavad) olin saanud vahe sisse. Pikalt seda nautida ei saanud, juba paari minuti pärast tuli tagant suurem punt (kus sees ka isa Raino) ja korjas mind peale.

Zweiroos

Singlitel tehti Raino juhtimisel korralikult tempot, isegi järgmine punt hakkas paistma. Püssirohi vähenes iga kilomeetriga aga päästvat kruusa/metsateed taastumiseks ei tulnud ega tulnud. Viimased 10km olid küll kiiremad, aga jõuvarud olid selleks ajaks juba otsas. Kõigepealt pani oma pundiga minema Janelle, ca 5km enne lõppu tegi sama Raino ja veel paari kilomeetri pärast lendas mööda ka Lasse.
Rada oli huvitav, aga minu jaoks natuke liiga vähe kruusa. Oleks mõned kiiremad lõigud veel olnud ehk oleks siis ka ära kestnud. 

 

Ahto:

Kui aasta v kaks tagasi see virtuaalsõitude jant peale hakkas, siis  käisime Taikki, Ennoki ja Spordidirektoriga seda rada piilumas. Toona oli see ainlt singlitel looklev krossikas. Mulje jäi väga hea ja ei uskunud, et see kunagi suure sarja osaks saab. Sai, kuid veidi kergema variandina. Mitte, et laupäevane sõit oleks hullult kerge olnud vastupidi. Tatine rada tegi olukorra veelgi nõudlikumaks.
Eelnevad päevad ei olnud mulle väga armulised. Ettevõtte suvepäevad jmt äeastasid sisemust ja kui Andrega Kose poole teele asusime oli ikka veel veits hõre olla.

Live feed from firmasuvepäevad 2021

Kaschan targutas statrdialas veel takka, et nüüd, siis saad ka tunda mida tema enne igat H100 tunneb. Et enne starti tuju üleval oleks lubas Rauno Agu, et esimesed 3km toimuvad kohalikud sukeldumise meistrikad. Pidime rajal pmst kohe uppuma hakkama ja tasuks snorgeldamise varustus kaasa võtta. Vähe sellest ootab varsti ees jõgi kust ainlt vähesed läbi jõuavad sumbata.
START…. Midagi ei juhtunud. Veidi tatine siit-sealt. Suuremate puntidega uhasime nn päris raja poole kus ootas meid singlite virr-varr.

Lähenemas Mariaani süvikule

Nagu metsa saime paistis ees Teet Kallakmaa selg. Tema käest olen üldsielt ikka lutti saanud. Jõudsin talle saba peale ja kohe hakkas juhtuma. Teet otsustas nuusutada mis lõhnaga need Kose kandi juurikad on. Millegiprast tegi ta seda valjult ja mets oli roppuseid täis (ilmselt Malsroosilt tunde võtnud. toimetus). Tunne läks paremaks ja tõdesin, et see rada on üks äraütlemata vahva. Ükshetk jõudis järgi Raul Kardre ja ütles, et kas mul ei ole häbi Rota vormis selles sektoris sõita? Mõtlesin nedne sõnade peale ja võtsin sappa. Loksusin seal kurvalt nagu peksa saanud kassipoeg. Midagi ei osanud kosta. Kui singlitelt välja saime läks virutamiseks finishi poole. Kaldre ja Kallakmaa vajusid eest ja mina sain sõbrad krambid. Finito. Koht polnudki minu kohta hull 185. Pärast seletasin Kaldrele, et kuule meie pundis on asjad nii, et igas sektoris on üks meie mees sees. Esiteks on vaja näidata särki ja teiseks kunagi ei tea millal esiotsa meestel läheb tagimiste abi vaja. Raul mõtles veidi ja kiitis selle heaks. Uhh hea, et niigi läks 🙂

Sama koht

Kokkuvõtteks. Rada oli väga äge! Jõest läbisõitmine pole mulle kunagi meeldinud. Rattast hakkab kahju, aga ülejäänud rada korvas selle sajaga. Boschi survekad on väga head, aga kui neid on sellisel tatisel sõidul ainult 6tk, siis see oli veits nukker ootamine.
Tagasiteel Andrega olime rõõsad ja tõdesime, et seekord ei sõinudki end roopimise piirile 🙂

Raino:

Juba mitmel sügisel oli silma jäänud kunagistes kodumetsades korraldatav 7 järve maastikukross. Tundus selline pool-põrandaalune, sest starti ei õnnestunud mul kuidagi pääseda – korraldajad olid pähe võtnud, et ootavad vaid paaritunud rattureid. Eelmisel aastal lõpuks oldi nõus ka üksikuid tavaharrastajaid koridori laskma ja olingi kohe joonel. Enne olin korra läbi ka proovinud sõita. Ootamatult raske ja tehniline, seda rohkem meeldis.

Klorofüll

 

Ja juba 2020. aasta krossi finišis sosistati, et 2021. tuleb osaliselt samas sektoris ka mtb maratonide sarja etapp. See kõik tegi vaid tuju heaks.

Kose ja Joti kandi mtb-aktivistid hakkasid maratonirada sisse sõitma vist juba aasta tagasi. Igatahes oli neid täheldatud metsades, mis tollest algsest krossiringist päris kaugel.

Huvi oli suur ja nädal varem tegime Henriga pikema metsatrenni selleks ajaks juba korralikult märgistatud trassil. Mulle väga meeldis, Henri jäi lõpuks 26″ HT peal suht vaikseks. Ma polegi vist enne ühtki maratonirada “tutvumise” eesmärgil läbi sõitmas käinud.

Vaim oli valmis ja jalad olid valmis. Kõik poisid hommikul autosse ja Paunkülla. Korraks enne starti lülitati vihm küll ‘on’ peale, aga õnneks päris stardi ajaks leidsid korraldajad ‘off’ nupu üles ja sai rajale ilma vihmata.

Plaan oli lihtne – selleks, et osavuskilomeetritel saaks oma sõitu teha, pidin panemiskilomeetritel üle pingutama. Kõik edeneski täpselt sedaviisi.

Evert oli alguses jälle täpiks tõmmanud. Jõudsime järele alles peale Rõõsatagust 4.6 km pikkust maiust nr.1.  Vahepeal ühe libedama silla juures askeldasid Lasse ja Aivar Lipp, action vist oli juba läbi ning seati ennast taas sõiduvalmis.

Edasi kogunes 7-8 tegijaga punt, lisaks Evertile ka Aimar Pedari ja Janelle Uibokand. Järgnenud lühikesel kruusalõigul jäädi kergelt kohmitsema ja jooma, aga siin oli ju vaja hoopis peale keerata, et minu kunagise metsmaasikametsa singlitele saada omas rütmis peale, pidin trügima ettepoole.

Maiusel nr.2 saingi pingutada mõnuga, Evert ja Aimar tagant ka ei käskinud rohkem tööd teha. Isegi Janelle tavapärast hop-hop polnud kuulda. Peale mahajäetud vana Tartu mnt ületust jälle kitserajad tuttavas metsas, mis oli ka nime saanud – Sika mets. Ema teadis pärast, et tegemist pidi olema kunagise metsavahi nimega. Keset metsa vahepeal tervitused raja ääres lehvitavatele Krissele ja Helgile.

Ikka see jõgi

 

Peagi jõudsime järele meestele, kes enne vaid korraks olid sirge lõpus vilksatanud. Järeldasin, et tempo peaks meil päris hea olema. Aga Kose surnuaia tagusele järgmisele singeldamisele oleks tore jälle omas rütmis pääseda. Selleks oli vaja Kose-Risti lühikesel kruusa-asfaldi lõigul mööda pressida, ok, natuke ebaviisakalt. Õnnestus. Seega maius nr.3 ka omas tempos, vahe tuli sisse. Peale surnuaia nurka Kose paarikilomeetrisel kruusa-highwayl muidugi saadi mind kiirelt kätte ja pidin vaatama ise, et rongist välja ei lenda. Everti olemasolu sai aeg-ajalt kontrollitud.

Ja just siis kui paari kurvi pärast pidi tulema keeramine maiusele nr.4, võeti hoogu maha ja hakati vaatama, et kes tahaks vedamise tööd teha.. Mul plaan toimis, olin kohe nõus ja metsa keerasin kamba ees. järgnenud mitut kilomeetrit Pirita jõe – Vardja oja kaldasingleid sain jälle oma sõitu sõita.

Singlilt välja saades oli vahe sees, aga eesootaval kruusal oleks mind kindlasti enne Ravila haigla juures maanteeületust jälle kätte saadud. Võtsin rahulikumalt ja varsti olime jälle kõik koos. Tuttavatest liitunud Andres Maarits lisaks. Keegi noortest siin korraks vaatas valel hetkel üle õla ja veeres mulle tagarattasse, edasi valusalt küljeli. Loodetavasti pääsesid peagi edasi.

Andrese ja Aimariga lobisesime ja vedasime. Tagasi Rõõsa kandi metsades. Kiire kruus ja siis tuttav libe-porine-rööbastega lõik. Aivar Lipp oli ka järele jõudnud, aga porist välja saades vajus minu joonele. Lendasin korralikult külili, käsi marraskile ja kiivrile sai koormustest. Evert jõudis vaid hüüda, et kas elus-korras. Natuke toibusin ja hakkasin siis puude vahelt veel paistvaid kaaslasi püüdma. Evertile sain varsti sappa ja koos siis pingutasime edasi.

Lõpp polnud enam kaugel. Natuke Paunküla metsavahesid vaid. Evert ja Aimar vaikselt väsisid, Janelle punt oli lootusetult kaugemal ees. Finišit teha polnud kellegagi.

Sõiduga rahul, ei vajunud ära (ilmselt saanud õppust hobiSPORDi blogist . Toiemtus)  ja koht korralik. Rada nagu ühel päris mtb maratonil peab olema. Poisid ka mõlemad tublid. Henri tegi korralikult ära poolmaratoni.

Imre, Margus ja Andre – supersõit, nukid!

Indrek jt korraldajad – andke sama head tuld edasi. Rada 5+ ja kogu meeskond ka väga abivalmis.

Raiko:

Ega muidu mingit tuju poleks blogipostitust teha aga kuna Äkke on vähe erilisem võistlus ja rada siis mõtlesin ikka midagi kirja panna.
Nagu Narvale kohaseks saanud siis enne sõitu tuli alla korralik sahmakas, mis tegi muidu kerged olnud kohad kohati päris ärevaks.

Jõge ei ole

Stardist esimesele singlile jõudes olin üsna pundi taga aga enne 1 ringi lõppu olin suutnud juba päris heale possale end kuidagi nihverdada ja eest hakkas ka Malva selg aina lähemale tulema ja elu tundus juba päris ilus, kuni paar minutit hiljem hakkas hooaja alguses muret tekitanud selg jälle märku andma ja sain aru, et sellega on sõit ka tehtud, edasi pidin sirgetel korralikult järgi andma ja lihtsalt nautisin seda rada, sest tõesti on vägev rada, au ja kiitus Äkke kuttidele ikka!

Nino style

Kes võistlema ei julge / ei soovi tulla sellele soovitan ja minna lihtsalt sõita see rada läbi ja vaadata millega mehed hakkama on saanud.

Kreitsaksess

Bosch 7 järve tulemused:
1. Martin Loo
…
4. Imre
8. Margus
14. Andre
34. Taikki
58. Raino
65. Lasse
67. Evert
114. Raul
137. Bruno
166. Kaido
185. Ahto
308. Leila
313. Anti

Ära tasub veel märkida:
CCRM1 tiimidest 3!

Lauri Aus GP tulemused

Äkke XCO tulemused

Pildid Bosch Rattamaratonid ametlik galerii ja Äkke XCO ametlik galerii.