Tartu rattaralli 2013
Juuni esimesel nädalavahetusel päädis Eestimaa Velotuur legendaarse Tartu Rattaralliga. Nädalate viisi tuli inimesi ravida juba ette, sest ikka ja jälle hakkas jutt pihta kukkumistest ja külakuhjadest. Juhtub ka kõige paremates peredes. Nagu Venemaal lendas kellelegi telliskivi autoaknasse ja oligi minek. Õnneks Madis keskendus rohkem sõidule ja vähem kukkumisele 🙂
Madis:
Alustaks sellest, et RR nädala kolmapäeva õhtul oli mul põlv valus ja paistes. Käisin koormustesti tegemas, sain teada, et pump lööb õigetpidi ja võib võistelda, aga see vokk, mille peal higistasin, oli põlve osas väga vale nurgaga ja sealt see jama siis tuligi. Muidugi ei andnud see kohe teada vaid tegin veel ka samal päeval Viimsi eraldistardi ära. Kiire konsultatsioon Sporditrauma.ee juhtivfüsioterapeudi Svea Milleriga ja sain lootust, et paari päevaga võib see ehmatus üle olla. Nii oligi ja olin ilusti stardis.
Termoriideid sekord ei pannud, aga võistlussärgi alla panin võrksärgi, mis püüdis rajalt ikkagi kogu kuumuse kinni). Kuskil Tartu-Põlva teelt ära keerates lendas mööda Lasse kommentaariga „läksime-läksime“. No ja läksimegi, suurem grupp jäi seal maha. Karuselliteadmised on selles sektoris (300-700) juba suht head, aga miskipärast paar venda sprintisid ikka korduvalt eest ära ja neelati siis ikka alla. Lasse jalg vajutas ühtlaselt gaasi ja neelasime üksikvõitlejaid ja väiksemaid gruppe nagu hommikusi saiakesi.
Jõudsime järgi ühele pundile, kus oli meie klubi sage külalisesineja Liisa Kull. Hüüdsin, et „hüppa punti, Lasse veab“, loomulikult hüppas selle peale terve mannschaft kaasa. Ühel sirgel tundsin, et suht hea on ja läksin Lasse ette kommentaariga, puhka veidike. Paar korda käisin eest läbi ja selleks ajaks oli võrksärk saavutanud oma haripunkti. Keerasime ära allatuule kätte. Võimalik, et ka jalad lihtsalt olid sepikud, aga kuskil enne Kanepit tuli haamer ja jäin peaaegu seisma. Õnneks saabus siis selja tagant downloads online casino lots
ratturite Põlva-Tartu-Tallinn kaubarong, mille sisse sukeldusin.
Taastusin päris ruttu ära ja Otepää tõuse sõita polnudki enam väga hull. Rolleriraja tõusul suutsid grupis paar meest ikkagi kukkuda.. kõrvalt naabri pomin „ei ole võimalik“ andis sellele adekvaatse hinnangu. Rohkem kukkumisi mina RR-il ei näinud kah. Kuna Otepääle tõustes ei taibanud õigel pool gruppi olla jäi joogipudel saamata ja tegin kiire kõne raja ääres ergutavale isale, et kui tulen Otepääle teist korda, paluks vett. Otepääl ei ole inimesed kadedad ja seal täideti ratturite pudeleid aedadest külma kaevuveega. Sain sellise minagi nüüd isa käest ja hingamine läks paar aastat nooremaks. Otepäält-Tartuni eriti midagi rääkida polegi, kaubarong lihtsalt liikus oma tempos. Enne finishit proovisin, kas jalad peavad eestmineku vastu – seekord ei pidanud. Kuid vähemasti sai proovitud. Kokkuvõttes võiks öelda, et nii viisakat (ja kuuma) RR-i ei mäletagi. Mõnus!
Esialgsed tulemused:
1. Gert Jõeäär 3:07:37
238. Rain 3:23:48
244. Bruno 3:23:48
436. Madis 3:38:20
720. Raino 3:53:07