Tahko 2018

Seekordseks iga-aastaseks klubi välisreisiks võeti sihtmärgiks Tahko, mida viimati külastati 2011.aastal, mis selle ajaga muutunud on ning mis seiklused seal toimusid pajatavad asjaosalised ise täpsemalt.

ANDRE:

Peale eraldistardi eestikatel saadud järjekordset masendavat neljandat kohta polnud Tahkosse erilist tuju minna. Reede hommikul ärkasin kell 6 rõveda paduvihma ja äikese saatel ja roomasin eelpakitud autosse ja veeresin Ennoki poole. Mõne lause vahetanud, oli selge, et tema poolt ka entusiasm laes pole, sest Kuopio sektorisse ennustati järgmise kahe päeva jooksul 50 mm sademeid. Teel Hesarist põhja poole saatis lakkamatu paduvihm ja jõhker tuul ning soomlaste heleda röstiga hapu, kohvit meenutav ollus. Tahko mäe jalamilt leidsime eest ülejäänud klubi liikmed, kes olid hommikust saati toas mõmisenud. Ja akna taga voolavaid ojasid vahtinud. Õnneks ei olnud palav (8 kraadi). Mingi ime läbi siiski ilm võttis positiivse pöörde, vihm taandus ja hommikul kell 7 lubas juba päikest. Oli jätkuvalt jube tuuline ja jahe – see mulle hakkas juba sobima. Peale loomulikult lühikestega! Ja 20. Tahko tapahtuma võis alata

Startisime esimeses laines kell 9 koos 120 km mehe Raino, 60 km sepikute Ennoki ja Imrega. Raja algus oli veel rohkem ära nuditud, kui viimane kord, kui ma siin käisin (2011). 15 km asfalti ja kergliiklustee mõnu. Samas oli see hea, kuna sai siis ette poole suruda ja varsti leidsin ennast päris grupi ees otsast. Kui algasid “Kolm Õde” (lõputu kolme põksuga kruusatõus) läks asi ribadeks. Olin umbes 15-20 koha vahemikus. Kohe peale seda sukeldusime metsa ja seal ootas meid ees veel 45 km uisutamist Tahko mudaravila osakonnas. Kogu mu vahva projekt Tahkos räme purakas panna kiskus kiiva esimesel äkilisemal laskumisel. Nimelt viis saatus mind kokku Peterburist pärit Dmitriga, keda loodus polnud õnnistanud jalgratta kontrollimise oskuse andega. Täpsemalt sain tutvuda tema Scott Scale rattaga, mille ta peale maoli panekut keset rada jättis ja ise paremale alla võssa hüppas. Kokkupõrge oli vältimatu ja rõveda sõimu saatel viskusin kivide vahele. Jama oli selles, et ratas kukkus paremale küljele. Kui Dmitri “sjorri, sjorri” sõnade saatel mööda mäe külge üles roomas, sõitsin juba laskumist edasi ja kohe oli selge, et asjad ei ole nii, nagu peavad. Laskumise all tegin esimese boksipeatuse. Kiire kontroll tuvastas suurema hälbimise tagakäikari kõrva tolereeritud nurgas kasseti suhtes. Samuti oli kadunud sadula posti küljes korvis kaasa reisinud teine pudel. Väänasin käikarit silma järgi sirgemaks. Joogi osas läksin säästu režiimile- järgi jäänud 300 ml-st pidi piisama. Hüppasin tagant selga tulnud grupi tuulde ja hakkasime koos Kinhami II tõusu poole puristama. Proovisin pundis kuidagi trossi pinge abil taga ragisevad automaatkasti vaigistada ja kohe tõusu alguses vahetasin ilusti keti kodarate ja kasseti vahele. Vaikselt hakkas tuju taas hapuks minema, Jukerdasin keti taas kassetile ja väänasin käikari kõrva välja poole. Tulemus oli ootuspärane – hea uudis oli see, et kett enam kasseti ja kodarate vahele ei läinud ja halb uudis oli see, et maksimaalne hammakas, mille peale käikar keti tõstis oli 28 (suuruselt neljas). 34-28 … mis seal ikka. Tagant jõudis järgi mu sõber Peterburist. Ragiseva käigukasti ja sõimu saatel keevitasin edasi. Sain trossi pinge selliseks, et mingid käigud seisid sees. Peterburi sõber jäi tehnilistest kohtades veel umbes 5 x ette aga sirgetel ja lihtsamatel tõusudel imes järgi. Suht paha oli koos teistega sõita, kuna ma pidin tõuse ilge hooga kangutama, et mitte lihtsalt külili kukkuda. Osad kohad meenutasid rohkem sigala lägahoidlat ja kusagilt mööda ei saanud.

Enne El Grandet proovisn veel käikarit peenhäälestada, et saaks ühe käigu tagant veel juurde aga see oli lootusetu üritus ja keerasin asja taas päris random gear generaatoriks. Õnneks leidsin enne tõusu mingit stabiilust tagava trossi pinge  ja muljusin ilge gardaaniga sealt üles (kõigest 3,8 km). Õnneks olin koos ikka oma sõbraga Peterburist kes Tahko suusanõlva laskumistel osutus taas korralikus piduriks. Sain mööda, aga vennal ikka duhhu oli ja tuli taas järgi. Vastutuulega finishi lõigul teatas, et tal on “vsjoo” ja istus mulle tuulde, ees paistvate soomlaste püüdmine jäi minu peale. Õnneks hoidis Dmitri mind meeles  10 m enne finishit , hüppas tuulest ja karistas ära 🙂

Vaatamata ilgele tehnika ikaldusele polnud 25-s koht üldse paha ja sai rahus õlut ja longerot mulistama minna. Edasisest tegevusest ajalugu vaikib, sest tsensuuri filter läheks ilmselt umbe.    Õnnitlused Rainole 120 km M50 klassi teise koha eest!

 

RAIKO:

Ärevus hakkas pihta juba paar päeva varem, kui mu esiamort otsustas kohvrid kokku pakkida ja lepingu üles öelda, õnneks võttis Sepp Pirita Hawaiist amordi kiirelt ette ning 12h enne reisi sain parema-kui-uue amordi tagasi!
Laevasõit Soome oli ikka sama tüütu nagu ta alati olnud on ning 5 tunnine autosõit samuti, õnneks sai teepeal buffetis kõhud rohkem kui täis söödud. Samal õhtul läksime veel raja viimast 25km läbi sõitma, rada oli väga kiire, tehniliselt üsna lihtne ja kohati isegi tolmas 🙂 Reedene päev aga keeras asja peapeale, sest ülevalt keerati 24h-ks kraanid lahti ning  sai majakeses Anti “hooldasin viimati esiamorti aastal 2008” amort natukenegi liikuma saadud, kõvasti kelbast aetud ja süüa-süüa. Laupäevaks oli ilm õnneks tip-top ning sai lühikestega peale minna, ajasime ennast Lassega kohe esiritta, ümberringi vaadates tundus, et ühtegi kiiremat seppa peale Viira ja meie omade küll ei paista. Stardipaugu käies sai kohe täiega minema pandud ning peale ca 100m oli seljataha vaadates terve pundiga juba ca 10 meetrine vahe sees , mis toimub ???
Esimesed ca 15km olid väga “põnevad”, tempo oli üsna rahulik ja kulgeti mööda kruusa ja kergliiklusteid, mõtlesin endamisi, et kuhu ma sattunud olen? Kui Taikkiga esimese kitsama tõusu peale jõudsime oli Lasse juba jõudnud Sommidest ülevalt ja alt mööda joosta ( toohetk lootis veel vist panni võita ). Mingil hetkel sain kusagilt Taikkist ka mööda ning proovisin laskumisel Lasset püüdma hakata, mingil hetkel liitus ka Leer minuga ning ei läinudki kaua kui Lasse juba kusagil tõusul jälle seisis ja sommide peale karjus jutuga : “ Mu ema kõnnib ka kiiremini mäest üles ” , sellel hetkel oli selge, et võidusõidust ei tule küll midagi välja ning miks ma hoopis Jõelähtmes XCO-d ei sõida ?

Peale seda võtsime 3-kesti kõik tempo üsna maha ning olime sisimas vist kõik käigu välja võtnud, kui mingi hetk pani Brunn ilge hooga mööda ning andis märku, et ta on fati neljas! Esialgu see meil kellegil kolmest seiereid võbisema ei pannud ning lasime Brunnil minna, vahepeal suutsin ma veel praktiliselt sirge tee peal kuidagi maoli panna, mis ajas rohkem naerma kui vanduma ning mingi hetk otsustasime Leeri ja Lassega Brunni püüdma hakata, saime ta üsna kiirelt ühel kruusalõigul kätte ja üheskoos tuli mõte, et kuna meie võistlusest nagunii midagi välja ei tule siis proovime kõik koostööd teha, et jumala eest klubile jälle neljandat kohta ei tuleks! Sirgete peal lendasime enamjaolt Lasse eestvedamisel 40+ km/h inimestest nagu postist mööda ning mudastel lõikudel lasime fatil ees minna  ( avastasin, et fati taga on hea porilompidest läbi sõita, sest peale fatti jääb lompi suur kraater kust kiirelt läbi sõitnuna pääsed täiesti kuivalt 🙂 ) kuni püüdsimegi fati 3-nda koha kinni, misjärel hakkas neil Brunniga ilge kassihiire mäng kuni lõputõusuni, kus konkurendil siiski kahjuks natuke rohkem jõuvarusid oli – klubile järjekordne neljas koht oli siiski tõsiasi! Kokkuvõtteks võib klubi esimese ühisreisiga rahule jääda, võistlus ise oli küll väga igav, kui Bruno aitamine välja arvata aga tundub , et kõik liikmed on täitsa normaalsed  ja igaüks omamoodi kiiksudega 🙂

AHTO:

Seekordne välisreis haudus juba mitu aastat. Kuna klubi viimasest Tahkos käigust oli möödas peaaegu terve põlvkond, siis enamus olid minekuga päril. Seda enam, et osa kaadrist oli kuulnud Tahkost ainult legende.
Neljapäeval settisime end Kuopio poole teele, et varakult aklimatiseerumisega tegelema hakata. Samal ajal toimusid Otepääl eraldistardi Eestikad kus oli joonel ka Andre. Andre träkkimisega tõmbasime Soome maanteede andmeside nii kreeni, et nibin-nabin oleks Eestist eraldi andmeside rekkad sappa tellinud. Eraldistardi seiklustest räägib vast Andre juba ise…
Selle kõige käigus piilus üks silm pidevalt ilmakaarti mis lubas reedeks-laupäevaks puhast kulda ehk +10 ja ämbritega vihma. Kui neljap õhtul kohale jõudsime otsustasime kohe rada piiluma minna kuna reedel ei taht keegi väga sõita. Õhtul veidi enne kaheksat silkasime kiirelt Tahko 25km rajale. Enne pimedat saime õnneks metsast uuesti välja ja nagu velod tuppa tõstsime hakkas väljas mõnusalt kallama.
Reedel nautisime vihmast ilma, lakkusime rattaid ning ootasime duot Kull & Ennok kes laekusid täpselt õhtusöögiks. Õhtu oli harjumatult vaikne ja kõik kobisid suht vara magama. Pole ka ime kuna laupäevane võistlus tõotas tulla kurguni mudas roomamine.
Laupäeva hommikul paistis pilve tagant kerge päike, puhus veidi tugevam tuul ja temp +10. See mis seisus rada oli võis ainlt aimata. Esitiim Andre, Ennok ja Ojavere startisid esimese 9.00 lainega. Ülejäänud ajasid end kolmandasse 9:30 starti. Kui kohale jõudsime, siis see mass oli nagu vanadel hallidel Elioni aegadel. Muljetavaldav! Maidlaga saime end kuidagi u.300-400 pealise seltskonna keskele sebida. Selge oli see, et kohe siit minema ei saa.
Kui pauk käis oli Maidla läinud ja mina avastasin end üksi keset asfalti eraldistardi asendis. Mitte ei saanud aru kuhu sattunud olin. Asfalti ja kruusade lõppu ei paistnud. Kui sõidetud oli miskine 15km, siis hakkas juba vaikselt metsa lubama. Kui jõudsime esimese tõusu Kinhami alla, siis seal toimus Tahko 20 pidupäeva seisak. Kinhami1 oli tglt äge ja seda oleks tahtnud ülesse sõita mitte jalutada. Alla mindi mööda kitsast singlit kus ei saanud taas ei edasi ega tagasi. Kui rada laiemaks läks jõudsime mudasemale alale kus võtsin suht riskivabalt ja väga rahulikult. Selle laskumise all jõudis mulle järgi Ergo kellega sõbralikult edasi pressisime. Vahepeal on blackout.

Järgmiseks on meeles Kinhami2 kus sai isegi poole tõusu peale kenasti sõidetud kuni nurk hakkas haiget tegema. Edasi tassisime rattaid mäest ülesse ja vaatasime kuidas kõvemad Jussinenid longerot libistasid ning niisama saunajutte puhusid. Erinevate puntidega pusisime seni kuni jõudsime kogu raja kõige ägedam osani milleks olid viimased 25km mida ka neljapäeval testimas käisime. Enne ägedat raiesmiku tõusu oli üks mudane auk kus üks Viron tyttö loopis igast sapiseid fraase selle sopa sees sulistamise kohta. Kui meid nägi palus, et me ta sellest hullusest päästaksime. Kuna hoog oli sees, siis jõudsime tõdeda, et on jah sant seis ja hiljem saunas näeme. Neljapäevasest mõnusast raiesmiku tõusust oli järgi ainult mudaväli. Järgmisena ootas ees El Grande. See oli tõeliselt lahe tõus. Ok muda, vett ja vilet oli ka, aga see ei vähenda selle ägedust. Üks Jussinen kes selg ees vastu tuli ütles lahedalt “kaikki on ihana mutta miksi tuo mene aina ylöspäin?”. Sõidu lõppu oli timmitud sümpaatne downhill serpentiin. Ergoga tulime sõbralikult koos üle joone enne mida kägistasime veel ühe viiese pundi ära. Pärast sellist 60km vajasid rattad korraliku pesu ja taastust.


Edasi ootasime Rainot kes tõi koju 120km M50 teise koha! NUKID mees!
Lõpetuseks. Risu ei pannud ja tehnikat ei lõhkunud. Sõiduga jäin enamvähem rahule. Kindlasti oleks pidanud olema nahaalsem nii stardikoridoris kui ka raja esimestel kitsamatel kohtadel. Ma ei ütleks, et Tahko oleks kerge jalutuskäik pargis. Kindlasti mitte. Seda enam, et seal on võimalik sõita täpselt niipalju kui hing ihkab alates 25km kuni 240km. Kusjuures üks hull Jussinen plaanis sõita 300km. Küsimuse peale, et miks ei osanud ta ise ka vastata.
Kohe sinna tagasi ei läheks, aga võibolla 10.a. prst tõesti!? Kui otsid Soomest pikki singleid, kive, lühemat stardirivi, lustimist jmt elamust, siis mine Syötesse või Lahtisse.
Õhtu saabudes käisime Raino poodiumit pildistamas ja nagu ikka jätkasime oma mökkides süvaanalüüsidega sõidust koos sinna juurde kuuluvate lisadega.

Enamvähem kronoloogilises järjekorras: jalka mm-i vaatamise kõrvale arendasime ja tõime turule kaks uut ratast – LongeroBike1 ja LongeroBike2.

Testisime mökki tuletõrjealarmi, külastasime kohaliku kultuurimaja Piazza, tuunisime naabri tüdrukute tünnisauna, praktiseerisime katuse kung-fu’d ja lõpetuseks püüti maja taga olevast kraavist vanaka maitselist sini-triibulist kala. Seda kala me veel seekord ei saanud, aga töö selle nimel jätkub järgmine kord.
Tänud kõigile kes üritusele käe külge panid. Nii suure pundi suuremate probleemideta logistika jmt orgunn ei ole niisama maal vanaema juures aeruga vehkimine. Spets tänud Konxule käru eest, Kaidole eriägeda Rally Estonia kirjadega Citroeni bussi eest ja Rainole chilli küüdi eest.
PS.Anti osta omale uus ratas 🙂

BRUNO:

Enne stardipäeva, terve päev sadanud vihm, tõotas head „fati-meestele“! Stardis olin kõrvuti koos, Eesti parimate fatbikerite hulka kuuluva, arvake ära, loomulikult Fatbikers-Estonia-Veiko-Viira.

Vaatasime konkurendid üle ja analüüsisin ka omi võimalusi. Midagi tarka välja ei mõelnud, kuna hiljutine antibiootikumi kuur oli veel veres. Peale starti pandi kohe „purakas“, Rota Janeki(„alias Ziil“) ja Lasse juhtimisel. Esimesed 6km mööda asfalti ja kruusa kannatasin ära, siis „kuumenes mootor veidi üle“! Vaatasin taha – tühjus – johhaidii…

Ei läinud palju aega, kui jõudsin esimese tõusuni. Seal toimus „täielik laulupidu“! Kell 9:00 ja 9:15 startinud grupi lõpud(meie start oli 9:30) korraldasid tõusul korraliku rännakmarsi. Meeleheitlikult hakkasin joostes tõusu võtma, kaitstes oma Fatbike klassi 4-dat kohta. Õnneks olid Soome-poisid sallivad ja ei pannud mulle pahaks, kui neid natuke häirisin ja hüüdsin „fatbike competition“, „parempa-vasempa“. Samal tõusul pressisin mööda ka meie klubi Kaidost. Esimesel laskumisel näitas mulle Fatbike klassi 5-s koht, kuidas asjad käivad, jäiga kahvliga! Õnneks ta kruusal nii kiire ei olnud ja meie Taikki, kes oli ka meie sööst-laskumise-võistlusele jalgu jäänud, lülitas sisse käigu „kruusal-alla40-ne-eisõida“! Taaskord oli 4-s koht minu ja sõitsime koos klubikaaslasega vastu uutele tõusudele, kus meid ootasid „uued jalutajad“! Lõpuks olime juba nii kaua trüginud ja pressinud, kui nägime tõusul kolme musketeeri Leer-Nõlvik-Kaldoja. No see oli hea uudis. Neist ka mööda pressinud, küsisid mehed, et kuhu mul kiire? Vastasin, et äkki täna saab ka esikolmikusse. Peale seda mehed leebusid ja klubisisene konkurents muutus hoopis tiimitööks. Laskumistel-sinkudel lasti mind ette ja kruusal-asfaldil tõmmati nii, et „pruun jutt“ taga!

15km lõpuni, hakkaski ühel „pasteedi-tõusul“ fatbike klassi 3-da koha selg paistma. Tegin taktikalise vea ja näitasin ennast talle liiga vara. Joel Huotari kohe ehmus, kui mind nägi. Ta ei lasknud mind hetkekski silmist. Panin laskumisel, omaarust „hullu“ ja lootsin, et suudan oma amordi eelise jäiga kahvli ees välja tuua – aga ei. Jõudsimegi koos, siis sinna viimase El Grande tõusuni. 50m enne tõusu lõppu ta ründas ja sai väikese vahe sisse. Lasse-ees36T, vedas enne suusamäe tõstukeid uuesti järgi. Aga „minu tikud“ olid selleks hetkeks täiesti söestunud! Natuke kahju, aga usun, et andsin endast parima.

Oleks keegi mulle enne sõitu öelnud, et võistlen täna poodiumi nimel, siis oleksin kõva häälega naerma hakanud. Nukid minu backup tiimile –  Janek, Taikki, Lasse, Raiko!

TAIKKI:

Tahko Tahko Tahko... Rohkem kui kümmekond aastat tagasi ajas mõte Tahkosse minekust eest suure peale. Vahepealse ajaga on joodud ära rohkem kui üks õlu, kroonist on saanud EUR, muru ka enam pole nii roheline. Käesoleva aastaks valiti klubiliste poolt uuesti Tahko sõit. Isiklikult osalesin seal viimati 2008 ja 120km. Juba tollal oli seoses pursuide esile kerkimisega, õgvendatud radade esimest otsa. Nüüdse marsruudi kohta arvamus ja info puudus, ei olnud huvi oma pead vaevata (loe – ega mu pea prügikast pole). Seekord valisin 60km.

Saag tõmmati juba esmaspäeval käima, eks ikka tähetark ja tore vunts Mangi kohvipaksu ennustused eeloleva laupäevase võistluspäeva kohta.
Neljapäeval olime igatahes sadamas, ilm oli suviselt soe. Juhtuma hakkas kohe praamile sõitu oodates. Kõigepealt Tallink (peaks vist nende aktsiaid ostma), on teised uue kai kokku voolinud ning moodsate seadmetega varustanud, mis kõrgust ise mõõdavad. Järgmiseks sain osa live pildist, kus Kalevipoeg (Ruuki juttudega Ford Transitis) kaardilugeja rasket ametit välja ei vedanud ning kogu oma maise sisu avatud autoukse kaudu platsile jättis. Suukaudne väljutus oleks arstide diagnoos. Seda ka siis, kui laevauksed lahti ja praamile sõita sai. On ilusamaid vaateid nähtud.
Kohale jõudsime umbes 19.00. Mangi pakutud ning ka teiste tarkade portaalide (võib julgelt väita, et yr.no jms said aasta klikkude arvu kätte) info reedese pläuski kohta oli hirmutav, seega oli vaja enda kere õhtuseks saunaks valmis sättida ning liibuvad spordiriided selga ajada. Ma olen vist üks kord veel hiljem trenni läinud. Tegime 25km ringi, millest umbes 3-4km oli sama, siis korraks metsa üles ja ülejäänud 20km jälle sama 60km võistlusringiga. Rada tolmas ja oli pigem tehniliselt lihtsamapoolne. Lõppu olid ägedad viraažid ehitatud. Müristas ja 47 vihmapiiska ka tuli, kuid sajuks ei kiskunud. Veel. Külm küll oli, tuul ja 11 soojapügalat. Õhtul saun koos kohustusliku taastavate protseduuridega ning vedelikega.
Reede möödus täielikus purgaas. Väkk. Mandrossikas pani igatahes täiega Kuule. Kiiremini kui Sojuz 1  23 aprillil 1967. Korraldaja võttis õhtupoole kohustuse olla juutuuber ning pani mingi videojutu üles. Õnneks rääkis rajast, mitte Avoni uuest lipstikist. Väidetavalt muda väga pole, väga kiire rada on asendunud kiire rajaga. Phähh, usun ma jee.
Laupäeva hommikul ärgates vaatas aknast vastu hr Päike. Jeu! Temperatuur polnud küll kõige soojem aga täitsa ok. Paar võikut, CC Rota Mobilise esindustiimi pidulik teele saatmine (nende start oli 9.00), siis miljon miksi riietumise osas. Tagantjärgi smart ässi pannes võin öelda, et laksasin kümpi. Ei olnud külm ega ei olnud soe. Kuna meid, siledamaid ja karvasemaid,  väikesemaid ja suuremaid, pandi 9.30 starti, siis läksime ka väikesele soojendusele. Paar kiiremat liigutust andsid märku, et kepsud on kanged ja mootori pöörded kuidagi madalad. Hmhhh. 9.15 oli samuti üks lähe (kokku oli vist 6 või 7 starti üldse, 2000+ osalejast tingituna), korralikud matkasellid veeremas. Stardikoridori jõudes, oli see sama täis, nagu Alma piimakk. Mis teha? Teeme, või no mis teeme, oleme eestlased. Tõstsime Kaidoga rattad üle barrikaadi. Mitte esimesse ritta.
Stardist minnes oli tunne, et sattusin roheliste rattamatkale. Mis tegelikult oli hea, oli aega soojeneda. Suhteliselt kiiresti sai etteotsa, tekkis väike punt, kus omadest Lasse, Janek “Jänes” Ziil, Raiko ja Kaido. Lisaks veel fätlover Veiko, paar Juha ja Jussit ka. Esimene singel oli 12km möödudes!!!! Pekki. Kes käinud, see teab Nilsiä väikes jupikest. Veel umbes 7 km Bosset. Miks ma pean “diivaniga” grupisõitu tegema? Siis keeras Kinahmi peale. Selleks ajaks jõudsime järgi 9.15 stardile. Arva ära, kas oli mustlaslaager seal? Võimatu sõita, Lasse natuke punnitas. Proovisin mööda kõndida, mõnest Pekkast õnnestus. Ratas on siiski sõitmiseks krt küll. Kinahmi laskumine oli tatine, ühes kohas vedas natuke rupsikusse, edasi võtsin rahulikumalt. Brunn pani tatisemal osal mööda. Siis see kurikuulus pikk Bosse singel ja teine Kinahmi. Sama jura. Uskumatu. Teised olid eest libisenud, piisas sellest, kui paar Jormat mökutasid. Kui algusaastatel Mikad laskumistel minust mööda panid, nagu indlev kass hiirest, siis seekord ja selles sektoris sõites, oli mul aega Pytagorase teoreemi üle mõelda. Hullu ka ei tahtnud panna ning läbi võsa möödasõitu otsida.  Nii Lasse, Raiko, Janek ja Brunn eest said. Vahepeal siia sinna, kui mingil pikemal raiesmikul nägin tuttavat vormi. Mul on samasugune muide. Siis mõtlesin, et aitab, lasen alt ukse lahti ja panen kõik briketi kütteks. Mingi haigelt pika asfaldi lõigu lõpus nägin juba selgelt, et kõik 4 eesolevat klubikaaslast on koos. Punnitasin edasi, kuni ühe tõusujupi peal sain Bruno kätte. Ta siis võttis ruupori välja ja teatas pidulikult, et jõudsin järgi. Umbes 1-2km möödudes jõudsime kohta, kus 25km ring ühines 60km-ga. Siis tekkis mõte, et Lassele peab ära tegema :). Üks brikett oli veel taskus, viskasin väheke 98-t ka peale, et eredemalt põleks ja läksin. Paar korda vaatasin ikka tagasi ka, kuid omasid ei näinud. Hoidsin peal kuni lõpuni, enne lõppu hakkas kergelt kramp hoiatama, siis lülitasin tossurežiimile. Omadest 4-s.
Rada. Kerge, füüsiliselt, kohe kindlasti ei ole, kuid see mis Tahkos kunagi oli, seda pole. Eelkõige ägedad singlid jms. Ei välista, et kunagi sinna veel lähen. Iseenesest on tore ja ilus koht.
Peale sõitu klassika – taastus, saun, söök, jalka MM, söök, taastus, söök, taastus. Rataste tuunimine. Öös on asju!
Tänud kaaslastele, tänud Veho´le mugava bussi eest, tänud Andrusele käru eest, tänud Tarmole rätiku eest! Ja tänud Livikole Vana Tallinna eest.
TARMO:

Terve nädala ilmaennustuse peale mandrossimist võttis reedel laevalt maha sõites täitsa reaalsed mõtted. Laupäeva hommikul sellise ilmaga küll sõta ei taha. Rõve tuul koos korraliku vihmaga.

Helsinki – Tahko teepeal sai Andrega korda 10 arutletud teemal miks me sinna sõidame ja kas meil seda ikka vaja on. Palju parema ideena hakkas tunduma Tallinnas Venus Club sünnipäevale minemine või teise võimalusena laeval kohatud Singlika Tõnu Tuisu tädi sünna külastamine, aga lolli järjekindlusega jätkasime teed Tahko poole.

Õnneks jäi vihm järele ja laupäeva hommikul oli +13 ja sademeteta. Kannatab sõita küll. Esimesed 12 km asfalti ja kruusa ei olnud just kõige huvitavam algus. Olin vanade Tahko huntide jutu peale installinud rattale igaks juhuks ette 30 hammaka, kadents oli võimas, iga korralik õmlusmasin oleks sellise sageduse peale uhke. Positiivne oli, et sellise kadentsiga sai ruttu soojaks. Miinuseks, et Andre ja Imre libisesid eest. Imre sain kätte pärast ühte singlitõusu, kus enamus mingil arusaamatul põhjusel kõndisid ja sundisid meid sama tegema. Edasi läks põnevamaks, kivised-juurikased, tõsud laskumised segamini mõnusa pasteediga, vahepeale 2-3 km pikkused kruusa/asfaldi lõigud. Imre pani oma nooruse ja jõu maksma. Umbes poolel maal ühel 6% tõusul, mis minule kuidagi ei meeldinud, edasi üksinda sõitis. 10km enne lõppu, laskumisel, kiskus trajektoorist välja ja otse ühele jurakale kivile otsa. Õnneks sain hoo maha. Esirehvist eraldus küll 0,5 bar õhku (mul sellel aastal kohe joppab rehvidega),aga sõita kannatas edasi. 50m hiljem panin uuesti maoli. Tänu nendele püherdamistele jõudis üks kohalik mulle järele ning temaga koos hakkasime El´Grandet vallutama. Vaikselt libisesin tal eest ära, peas vasardas kogu aeg tõusu alguses loetud silt „don´t be loser“. Ülesse jõudsin juba korraliku vahega, aga somm oli endale švetslase appi saanud ja koos said nad mu ennem laskumisi jälle kätte. Panin kogu oma julguse ja oskuse mängu ja sain lõpulaskumisel jälle eest ära. Kahjuks nad olid ikka kanged sellid ja lõpuni madistasime, aga peale jäin. Kokkuvõttes 37 koht, vanuseklassis sain Kulli lemmik koha.

Sõit meeldis, kunagi lähen vast veel, aga mitte järgmine aasta.

Hilisem taastusjook Vana Tallinn tegi täismeestest poisikesed, aga sellest räägime ainult omavahel 🙂

TULEMUSED 60km:

1.Sasu Halme

25.Andre Kull

31.Imre Ojavere

37.Tarmo Ennok

98.Taikki Tillemann

116.Lasse Nõlvik

123.Raiko Kaldoja

126.Janek Leer

129.Bruno Tamm ( fatbike 4-s)

136.Janek Maidla

151.Kaido Kriisa

221.Ergo Jair

222.Ahto Kruusmann

440.Anti Kauk

996.Marion Aare

TULEMUSED 120km:

1.Henri Ojala

15.Raino Einroos ( M50 2.koht)