CC Rota Mobilis

Kuna sügis on Eesti rattakalendris äärmiselt tihe aeg, siis jagus meie klubi sõitjaid pea igale võistlusele. Kuna Rota Mobilise liikmed on palju otsustusvõimelisemad kui keskmised…ühed teised inimesed, siis valiti endale meelepärased võistlused rikkalikust assortiist.

Esimesena on teemaks Tallinna ligidal Kõrvemaal peetud RMK Kõrvemaa Rattamaraton. Kohal oli meie omadest Andre ja Ahto, kellel kukkus välja selline sõit:

Alvar küsis umbes kuu aega tagasi, et millise eelmise aasta väärilise „Karujärve puraka“ ma hooaja lõppu kavatsen panna? Minu jaoks on see hooaeg olnud väga pikk ja väsitav ning kuna mingit purakat väga kusagilt paistmas enam ei olnud, ei osanud sellele küsimusele kuidagi midagi tarka vastata.

RMK Kõrvemaa Rattamaraton tundus samas selline sobilik kandidaat olema. Eelmisel aastal oli sõit nii kiire, et olin isegi ära unustanud, et ma seal üldse käinud oleks ja hakkasin korraldajatel esimesse stardigruppi paigutamist lunima…

Võistluseelne nädal trennides midagi head ei lubanud. Jalg oli paks ja minek uimane. Sellel põhjalt läksin suht emotsioonitult laupäeva hommikul +9 C temperatuuri pakkuva Kõrvemaa matkakeskuse suunas liikuma.

Sooja tehes laekus info, et kohal on ka valitsev euroopa meister Peeter Pruus… nojah… see ei ole päris tema taseme võistlus, aga las olla. Sättisin ennast kohe esimesse ritta Karu Virksi ja Savisiku vahele.

Umbes samal hetkel, kui Kaido Oru kaardilugejana oli saanud Tartu ralli esimese kiiruskatse esimesel sekundil öelda „Viiskümmend, vasak kaks“  anti start.

Stardiringil oli agressiivselt meelestatud Elva noorsand Miilmann, kellele ei meeldinud minu sõidujooned ja tahtis mulle jubedalt kohta kätte näidata, mis kohati tal ka õnnestus, aga ressurss sai tal õnneks kiirelt läbi.

Kui sõidetud umbes 2,5 km andis Pruusi tagarehv alla. See pani kohe kogu sõidu uude valgusesse, sest eelnevalt oleks loogiline olnud, et Pütsep ja Pruus sõidavad minema ja siis jääks asi rahulikumaks.

Nüüd siis läks nii, et umbes 5 km juures olime muul seltskonnal eest ära sõitnud. Pundis olid: Püta, Põldma, Soo, Karu, Vaab ja ilmselt veel paar nägu. Püta pakkus välja, et nüüd peaks peale kallama, et vahe sisse sõita ja, et siis pärast vaatame, mis saab. Mõistlik.

Nii oligi. Tagant kukkus ära Vaab ja paar veel viimaste vagunitena kaasa loksunud tüüpi. Kui pool sõidetud, siis Püta ikka üritas mõned korda, aga ei saanud minema. Ulme vend oli Soo, kes jäi tõusudel umbes 4x maha, aga sileda peal tuli üksi järgi. 10 km enne lõppu läks Püta ühel liivasemal tõusul oma teed.

Jäime neljakesi. Peas hakkas vaikselt juba igasuguseid mõtteid liikuma. Ja umbes samal hetkel, kui Oru Tartu lähistel oma GAZiga üle katuse käis oli meil lõpuni 1,5 km. Põldma – kellel finiši tegemise kogemust on natuke rohkem, kui teistel meie pundis kokku, tundus kõige ärevam vend olema. Põldma vedas ja pakkus mulle vahetust – ma ei tahtnud väga võtta. Tempo lasti nii alla, et peaaegu jäime juba seisma. Teadsin, et nüüd tuleb üks liivane kurviga laskumine, üks teravam tõusupõks, suusastaadioni ring, finiši kurv + 200 m kruusa koduni.

Ründasin liivasel laskumisel esimesena, Põldma ja teised kohe tuules. Tõusul hammustas Põldma kõrvale ja surus mulle sobivalt tõusu lõpus mööda, sai järgmise osa tema tuules sõita. Finišhi kurvi tahtsid kõik „silmad kinni“ esimesena minna. FS toimis – negatiivse kaldega kurvi läbimine õnnestus ja keerasin lõpusirgele esimesena ja lasin välja kõik mis veel jalgades järgi oli. Üllatavalt ei hakanud teised väga ohustama ja õnnestus müstiline teine koht ära võtta.

 

Ahto pajatab:

Esimest korda selle sõidu stardis. Põnev. See, aga tähendas seda, et tuli viimasest koridorist startida. Pole kaua nii tagant alustanud. Pärast mind oli koridoris vast 15 ratturit. Kohe alguses oli isu puristama hakata, aga teise põksu peal pandi risu. Proovisin parema külje pealt edasi tormata. Sussa lärmas raja ääres “EGA SA ESIKOHA PEALE EI SÕIDA”! Ei sõida, aga tahtsin proovida kaugele välja jõuan. Kuna Kalevipoja ämber ei andnud kuidagi rahu, siis oli see sõit ühtlasi test, et kas tõesti olen nii ära kukkunud. Kõik järgnev oli nagu filmi kiiresti edasi kerimine. Pulss püsis stabiilselt punases ja jalgadele polnud ka midagi ette heita.

Raja keskel sattusin seltskonda, kus osutus vedavaks jõuks talviselt sisse pakitud cyclokamees. Ilm oli küll jahe, aga mitte nii jahe. Vedada ta kellegil väga ei lasknud. Nii kõrgetel pööretel selliste vammustega liikudes kuumeneb ka iceman üle. Palju puudu ei old kui eest oleks hakanud keevat vett taha loopima. Korra liikusin kõrvale ja ütlesin, et ära mängi lolli ja puhka ka vahepeal!? Selle peale sõnagi lausumata keeras hoopis juurde ja nugistas veel innukamalt edasi. Mis seals ikka, kui nii, siis nii. Ega seal taga kõige kergem ka just ei olnud. Hoidsin moka maas, et las lammutab. Vahepeal tulistas meie pundist sildu põletava moega minema “Savisiku õpilane”. Mõne hetke pärast oli ta taas tagasi. Kõigil oleks nagu mitu akupanka kaasas mida kivinäoga tühjaks luristada. Lõbus 🙂

10km enne lõppu viskas miskises raputavas kohas keti maha. Naiss! See hakkab juba tavaks saama. Veidi ajas närvi, aga mis seal parata kett peale ja edasi. Viimased kilomeetrid hoidsime vana tuttava Jaak Tammemägiga kenasti peal. Viimaste põksude peal sain turvalise vahega oma pundil eest minema ja koht 115 oli tablool. Rõõm oli suur kuna minek ja enekas olid väga head ning Kalevipoja õnnetuse võib  vist ära unustada. Max kiirus oli 51,3

 

TULEMUSED:

1.Erki Pütsep

2.Andre Kull

 

Samal ajal toimus Raplamaal Keavas sügiskross. Kohalik KoMo oli vaeva näinud ja päris nõudliku raja maha joonistanud. Nüüd anname sõna Tarmole:

Kuna H100 ja Kõrvemaa maratonil oli meie klubi juba esindatud, siis otsustasime Kaido Kriisaga järjekordselt väisata Keava sügiskrossi. Natuke ärevaks kiskus asja reedel, kui sai tagajooks viidud hooldusesse ja sealt teatati, et rumm seest puruks, tuli välja otsida ca 20000 km läbi sõitnud varujooks mis tõenäoliselt kõige paremini ei veere.

Pärast tutvumisringi avastas Indrek Kask, et ka see jooks ei ole päris korras, kuna üks kodar otsustas puruks minna. Kohapeal midagi teha ei saanud, seega keerasime lahtise kodara teiste külge kinni. Tõsisematest konkurentides Sen2 klassis olid kohal, eelnimetatud Indrek Kask,siis veel Kaido Pesor, Janek Järva ja Magnus Krusemann. Sõita oli vaja 3×4,3km ringi (M18 ja M klaas 5 ringi).

Sõit kulges enamvähem nii nagu arvasin, Krusemann vajus kohe esimesel ringil vaikselt eest ära, mina, Kriisa ning Pesor jäime kolmekesi kahte allesjäänud poodiumi kohta jagama. Teise ringi alguses läksin vedama, et veidikenegi olukorda kontrollida, kuid ringi keskel sain miski oksarisu kodarate vahele ja olin sunnitud tegema kiire peatuse. Õnneks Kriisa oli Pesorist eespool ja lasi tempo veidi alla, et jõuaksin uuesti järele.

Teise ringi lõpus hakkas Pesoril kiire ja ühel tõusudest pani hoogu juurde. Kriisal vist oli korraks raske ning käskis mul järgi minna. Kolmandale ringile minnes olime väikse vahega Kriisal eest ära, Pesor pakkus ennem juurikatele minemist lahkel teed, kuid loobusin sellest viisakalt. Eelnevatel ringidel olin tähele pannud, et tõsusudel liigun veidi paremini kui Pesor ja otsustasin ringi tagumistel tõusudel (neid oli pea järjest 4-5 tk) proovida eest sõita. Tõmbasin ikka endal hapniku täitsa kinni, pole ammu enam niimoodi ja veel nii pikalt pingutanud, aga eest ära ma sain. Räme raske oli, aga vanuseklassi teine koht tuli ära.

TULEMUSED:

1.Magnus Krusemann

2. Tarmo Ennok

…

4. Kaido Kriisa

 

Päev hiljem toimus Marimetsa Kapi järjekordne etapp. Võidu kihutati Kullamaa metsades ja kruusateedel. Kohal oli jälle Tarmo ja Ahto. Tarmo kokkuvõte on järgnev:

Sõber Krusa plaanis seda sõitu sõita ja niisama kodus passida ka polnud mõtet, siis läksin temaga kaasa.

Stardist pani Savisikk kohe korraliku tempo peale ning esimese raputava heinamaa lõigu kangutasin kuidagi Püta tuules ära. Kohe oli selge, et täna pole minu päev. Mõned kilomeetrid hiljem lasin juba väikese vahe sisse, mööda kimas Petrovitš ja veel keegi, mina järgi ei jõudnud minna, jäime minu vedamisel  Pesori ja Margo Postiga kolmekesi.

Pesor utsitas kiirendama, kuid minul rohkemat võtta polnud, kruusale jõudes läks Pesor vedama. Liikusime vaheldumisi vedades päris jõudsalt, kuigi jätsin vahepeal paar vahetust vahele. Uuesti metsavahel jõudes, keeras Post veel peale, hakkasin sellest tandemist maha jääma. Alates 17-27km tegin eraldistarti, siis jõudis tagant järele trio Grossmann, Vähi ja Pro Teami Alar Kupp, haakisin neile sappa.

Vaikselt aga sihikindlalt vähendasime vahet ees sõitva pundiga. Vahepeal liitus meiega ees grupist pudenenud Jermakov ja kukkunud Petrovitš. Koostöö sujus, ainuke väike etteheide oleks Vähile kes iga kord kui ette läks pani hoogu korralikult juurde, juhtisin korra tema tähelepanu ka sellele, aga sellepeale pani ta hoogu veel juurde. Igatahes asfaldile jõudes oli eesolev grupp juba käega katsutav, kiirused kruviti üle 40km/h ja nüüd sai minu 34 esihammakas saatuslikuks, lihtsalt ei jõudnud enam kadentsi hoida, lasin pundi minema.

Edasi kuni lõpuni tulin üksi, vahepeal vilksatas taga ka Alar Kupp, kuid  lõpuks olin ikkagi üksi, kohaks tuli 16, M40 – 8 koht. Tuleb olla rahul, kuigi polnud kõige parem päev.

Korraldus hea, rada hea, supp väga hea, kui veidi viriseda, siis pesureid võiks rohkem kui 1 olla. Karujärvel näeme.

 

Ahto sõit kujunes selliseks:

Marimetsa sarja polegi sel aastal väisanud. See tähendas, aga taas viimasest koridorist startimist. Ülla-ülla 300m pärast starti viskas jälle keti maha. See ajas juba korraliku kassi peale BRRRR… Seda teksti kirjutades juba tean ka põhjust, kett oli liiga pikk. Selle tühikäigu trikiga olin taas rivi lõpus ja kõik algas otsast. Kui u.20min oli sõidetud viskas pöidla suuruse oksa keti ja kasseti vahele. Nõutuna vaatasin kuidas kõik mööda uhasid ja kui lõpuks liikuma sain hakkas jälle kõik sealt fkng rivi lõpust peale. Tigedusest suutsin pärast järjekordset “pikniku” jala täitsa kangi sõita. GREIT! Tundus, et tuleb “tore” sõit.

Rajast ka. Kaks aastat tagasi käisin Kullamaal, aga ei mäletanud, et see nii mitmekesine on: kinnine kruus, lahtine kruus, freesitud kruus, metsatee, treppis metsatee, asfalt, imevat ja põrkavat “FS” mätta singlit, liiva, veidi muda ja mida kõike veel. Cyclokaga rajal olijaid ei kadestanud.

Kui lõpuni oli minna veel u.20km leidsin ühise keele Margus Mängeliga Man Sport Teamist. Ühel suht pikal taguvate mätastega singlil tegi kohe kadedaks Marguse Cube FS. Vaevu püsisin sellel rappuval osal tal saba peal. Metsast välja kruusale jõudes vaatas ta mulle otsa, et noh sinu kord sikutada, aga no kamoon mul vaevu silm seletas kus, kes ja milleks. Vajasin max 40sekki taastumiseks ja olin jälle tööks valmis. Niimodi lõpuni me pundist punti tandemina liikusime. Oli tõeliselt meeldiv koostöö.

Kui 3-4km oli lõpuni jäänud läksin vedama ja hoidsin peal. Finishis loeti kohaks 103. Margus andis lõpus veidi järgi ja jõudis 16sekki hiljem. Max kiirus oli 39,5

Lõpetuseks. Kuna hooaeg jäi juba teist aastat järjest poolikuks, siis jäi jälle mitu eesmärki täitmata. Järgmisel hooajal jätkame sealt kus pooleli jäi ja mis põhiline, jätkuvalt on #sihtsilmeees

TULEMUSED:

1.Erki Pütsep

…

16. Tarmo Ennok

…

26. Anti Kauk

…

103. Ahto Kruusmann