Rõuge Tuur 2011

Eesti rattakalendri ainus maastikuratta mitmepäevasõit sai taaskord peetud Rõuges. Hiilgas ta seekord kahjuks osalejate vähesusega, kuid see-eest ei lastud korralduse taset alla. Klubi pani välja küll vähendatud koosseisu võrreldes eelmise aastaga, kuid nagu tulemustest näha, on kvaliteet kõvasti tõusnud. Rain ‘Lumekirbumees’ Lond tõi ära võidu meeste paarisrakendite võiduajamises koos Grisha ‘Hawaii’ Gristsenkoga ja Ethel murdis müüte naispaaride kehvast finisheerimistõenäosusest saades koos Harri sõbraga auhinnalise teise koha! Palju õnne mõlemale!


Kolm päeva raskeid kannatusi on seljataga!

Raini blogi:
Aasta üks vahvamaid spordiüritusi on taas möödas. Minu jaoks oli tegu kolmanda Rõuge Tuuriga ja plaan oli taaskord sõita kellegiga paaris, sest on see ju pea ainus võistlus, kus saab tiimiarvestuses võistelda ja seda tuleb ära kasutada. Nädal enne starti, vahetult peale Kalevipoja maratoni tiigis jalgu leotades, tegi Grisha mulle ettepaneku paaris sõita. Teadsin, et Grisha tempos püsimine saab raske olema, aga pakkumine tundus ahvatlev.

Strardiprotokolle uurides arvasin, et kõrgete kohtade eest hakkavad võitlema neli tiimi: Porter, Eesti Post, Rõuge kutid ja loodetavasti meie. Proloogi sõitsime aktiivselt, aga samas väikese varuga, et jaksaks ka õhtusel etapil midagi korda saata. Raskete tõusudega rajal saime kirja paaridest esimese aja. Algus oli tehtud.


Alla esimese koha mehed endale ei lubanud

Õhtusele 42 km pikkusele etapile läksime plaaniga konkurentide ees vahet suurendada. Stardist minnes oli tänu soolosõitjatele eesotsas Siim Holtsmani ja Virgo Karuga hoog üsna üleval ja esimese kolme kilomeetriga tõmmati grupp ribadeks. Ette jäi ca kümneliikmeline punt, kus meie Grishaga olime ainuke paar. Selles grupis kannatasime ära umbes kümnenda kilomeetrini, kus Siim vahe sisse lasi ja 6 esimest minema pääsesid. Lõpuni sõitsime kordamööda tööd tehes koos Siimu ja end ilmselgelt tagasi hoidnud Toomas Eriksoniga. Kahjuks viimasel järvesinglil langes tempo alla ja ilmselt lasime vahe eesolijatega suuremaks, kui see olla oleks võinud, aga vaatamata sellele saime Porteriga vahe ca 4 minuti peale.


Tõeline tapjainstinkt on kohe valla pääsemas

Teine päev tõotas tulla tuuri raskeim. Etapp polnud küll pikk (62 km), aga oli aeglane ja grupis sõitmisest väga palju kasu polnud. Sees olid loomulikult ka kõik ümbruskonna kõrgeimad mäed ja kindlasti olid korraldajad üles leidnud ka kõige raputavamad põllud. Masohistid (loe: kõvakahvlimehed) muidugi niutsusid õnnest, kui kümnete minutite kaupa seda nautida said. Start oli märksa rahulikum ja hoog võeti üles alles mõne kilomeetri möödudes, mille tagajärjel jälle punt samast kohast katki läks. Sel korral saime koos suure grupiga sõita Vällamäe alla, kus tugevad minema pääsesid ja meid Grishaga maha jätsid. Tegelikult oli mul hea meel, et grupp minema sai ja lõpuks tempo normaalseks langes.

Peale Vällakat tuli meile järgi omas tempos sõitnud Raivo Laanemets ja veits hiljem püüdis meid kinni ka aktiivselt sõitnud, kuid tehniliste probleemide tõttu maha jäänud soomlane. Kahjuks olime rahulikult kulgedes taas esimestele lähemale saanud ja kui soomlane seda meie tagant märkas, siis hakkas tal hirmus kiire ja kukkus meid ergutama, et me kiiremalt sõidaksime. Teele jõudes keeras Ville rauad paremale ja vedas meid mõne kilomeetriga taas liidritele järgi. Alguses tundus see hästi tore, et saame kõik mõnusalt koos sõita, aga tegelikult oli mul juba selle tõmblemise ja pideva kiirendamise tõttu valus hakanud.


Rain valu nautimas….
 
Poolel maal, Vorstikale eelnenud pikal ja aeglasel heinamaal sain aru, et tegelikult ma ikka ei jaksa rattaga sõita ja üldsegi on see nõme võistlus. Õnneks meenus mulle, et söömine on sootuks ununenud ja kui lõpetada tahan, siis on viimane aeg hakata söögivarusid vähendama. Sõin ära päris mitu geeli ja mõned kilomeetrid hiljem, peale massimõrvarist alla sõitmist olin peaaegu taastunud ning mulle tuli meelde, et tegelikult mulle meeldib küll rattaga sõita. Sealt edasi sai jälle üsna tempokalt sõidetud ja vaatamata üsna raskelt kulgenud etapile konkurente ca 4 minutiga edestatud.


Järjekordne põhjus shampused lahti korkida

Õhtused taastumisprotseduurid tegid imesid ja pühapäeva hommikul oli enesetunne üllatavalt hea. Tänu kahele etapivõidule ja preemiasekunditele läksime rajale Porteri ees soliidse, ligi 10 minutilise edumaaga. Enesekindlust lisas see, et kruusalõikudel jaksas Grisha vedada uskumatu hooga. Meie ees startisid vähem kui minuti sees Siim Holtsmann ja laupäeval hea sõidu teinud Raivo Laanemets. Protokolli vaadates tekkis kiusatus neid kohe püüdma minna, aga pidasime targemaks sõita enda sõitu ja esimesel pikal tõusul end pisut tagasi hoida.


Kolmanda päeva stardis võeti asju rahulikult

Enesetunne oli mõlemal hea ja hoogu väga alla ei lasknud. Lätis ja Paganamaal nautisime pikki tõuse, kiireid laskumisi ja mõnusaid singleid. Ai-ai, kui mõnus seal oli. Juba ainuüksi nende lõikude pärast tuleb jälle Rõuge Tuurile tagasi minna! Päeva lõpuks olime suurendanud konkurentide ees vahe 15 minutini.


Meie mees on nii kõva, et starterit talle ei jagatudki

Tasuks elu esimene võit rattavõistluselt ja hulgaliselt positiivseid emotsioone.  Tänud Ivarile ja tema abilistele, et ikka viitsite korraldada ja kuradi hästi korraldada! Järgmise korrani!

Raino ei-tea-mitmes tuur:
Kolmas tuur lõpetatud. Tehnika ja muud tihendid pidasid lõpuni vastu ja ei streikinud. Hooaja läbisõitu arvestades (ca 1,5k) pole ka tulemus paha. Kes TdR teinud, see teab.
 

Grupi ees vilet laskmas

Esimesel päeval peale lõunat paarkümmend minutit teravat jalga. Seekord küll kahjuks vähem tehnilist taipu ja rohkem reie läbimõõtu nõudev proloog. Õhtul kaks tundi mägedes väntamist ja seda mitte just väga rahulikult. Koridori minekuga jäin hiljaks ja liikvele sai mindud üsna lõpust. Trügida ei tahtnud ja koridori küljed olid tihkelt ühegi väravata aiastatud. Sõidu edenedes ennast ilmutanud Väike vihm tegi õigel rajal püsimise hulga huvitavamaks. Viimasel laudteel sai päris korralik kukerpall näidatud. Ja kalad said öö läbi minu joogipudelist süsivesinikku imeda. Valel hetkel tehtud mõtte- ja tankimispausi ajal olin maha maganud Põlluga koos rongi peale minemise. Küll ma pärast kahetsesin…


Sama amort, aga mees selle roolis loeb ikka ka

Teine päev. Igaks juhuks natuke magneesiumi sisse, ikkagi pea 1000m tõusumeetrit ootamas. Seekord Raul/Ivo rong küll ajutiselt kadus silmapiirilt, aga sain sappa tagasi. Tänud neile ootamatult hea tulemuse eest. Kolmas päev mulle ei meeldi. Liiga palju kiirteed. Mul jalal ümbermõõtu selle jaoks vähe. 29min vahet liidriga oli küll hea põhi. Aga üsna pea oli Allan Harand 
kohal, poolteist minutit tasa sõitnud ja isegi siis jõudnud ma tal pikalt sabas püsida. Järgmisena läks postiljonide rong. Jälle sain kaasa sõita vaid paar postivahet. Viimased 20km ootasin kogu aeg tagant tulevat VeloClubbersi Peetrit, aga õnneks tuli enne Petsi hoopis Ööbikuorg.


Uhkes üksinduses finishi poole

Kokkuvõttes koht 16. Kohe Raulil sabas. Edasi 2 VCE meest meie sabas 🙂 TdR2010-ga võrreldes minul tervelt minuti võrra parem tulemus. Samas võitja aeg sekundi pealt sama. Tahko tarvis soojendus tehtud. Rain muidugi sõidab teises klassis.. palju õnne. Ja tüdrukud tegid ajalugu – väidetavalt nähti sel tuuril esimest korda lõpetavaid naispaare. Ja veel. S-tähega tehnikaga jõuab lõpuni.

Etheli avalugu:
Tegime Evega sel aastal raudkindla plaani, et läheme tuurile ja oleme esimene naiskond, kes tuuri lõpetanud! No ei läinud nii – soomlastest naiskond oli sel aastal parem olles nii mõnestki mehest kiirem. Seega jäi meile au olla esimene Eesti naiskond, kes tuuri lõpetas. Olime ka selle variandiga rahul ja rõõmsad.

Aga tuur oli lahe, maasikad olid tee ääres magusad ja sääski oli mustmiljon. Inimesed joogipunktides ja teede ristides olid kõik naeratavad (osalt vist sellepärast, et nad said peale meid koju) ja Lätimaal oli publik, kes hoogsalt kaasa elas. Ja need lilleväljad, mis kõikjal lõhnasid. Ühes kohas olid lambad, kes meiega mööda heinamaad kaasa hakkasid jooksma, kui neile vastu määgisime. Ja kägu kukkus kõik kolm päeva raudse järjekindlusega, ilmselt ta jälitas meid.


Naeratamisest tundub asi väga kaugel olevat…..

Loomulikult sai ju ratast ka sõidetud ja kuigi üritasime hoida tempot nii, et mõnus oleks, oli ikkagi raske. Vällamägi oli niiiii kõrge ja Paganamaal tundus, et see järve-äärne ei lõpe kunagi. Eesmärk oli, et lõpetame vähemalt naeratavana ja see ka õnnestus. Erilised tänud Harrile (tänu kellele see tuur teoks sai) ja sellele mehel joogipunktis, kes meile Colat hoidis!

Tulemused:
Rain/Grisha M-Paar  1.
Talukas      M-Soolo 15.           
Raino         M-Soolo 16.
Ethel/Eve    N-Paar   2.       

Fotomaterjal:
http://lkylli.zenfolio.com/