Rõuge rattamaraton 2013

Rõuge – koht, kus pesitsevad hobusemõõtu parmud, kuningaks on Dr Holden ja alla 50 meetriseid põntse nimetatakse küngasteks. See on meie üks lemmikradadest ning seetõttu olid Raino ning Marek kurvad, et ei saanud seekord liituda CCRM põhitiimiga.

Bruno:
Mu stardinumber oli juba kurjakuulutavalt suur. Paar esmest etappi ebaõnnestumisi ja oligi minu stardikohaks juba 284. Eesmärk Rõuges oli parandada oma parimat ja loomulikult vastasseis Anti-Bruno!

Start oli mulle seekord vähem-valulik. Ei tea kas oli põhjus tagantpoolt startimises või olin ise tugev? Pigem see viimane! Ja juba nad hakkasidki paistma: Ziil-Janek, Vanameister-Anti ja Koondisemees-Kaido. Haakisin sappa ja plaanisin niimoodi lõpuni purjetada. Punt oli päris suur ja seal juhtus nii mõndagi. Olles juba pulsi normi piiresse saanud, kui VeloClubbers-i Taikki mulle vingerpussi mängis. Loomulikult mina ju milleski süüdi ei olnud! Taikki kes muu!

2013_Rouge_Bruno
Bruno ja tema ilus naeratus

Nimelt ikaldus ta mingis rööpas ja otsasõidu vältimiseks tuli hoida paremale. Hoog oli piisavalt suur ja niimoodi ma seal põõsas pikali olin. Sellest veel vähe, tuli tagant suurtükikuulina uhiuue-Merida BIGNINERIGA Tarmo Ennok. Rattad sõlmes, upitasime ennast sealt nõgesepõõsast püsti. Tarmo ühmas midagi ja sai minema, aga minul läks veidi aega. Tagaratas ja käiguvahetaja koos kõrvaga oli raamist eraldunud. Tagant tuli veel üks vend ja tõmbas ka ennast külili. Tunnistan – minu süü! Siit TARKUSETERA: peale kukkumist ära jää rajale kohmitsema!

Ebaõnn jätkus… Või siiski-mitte. Nimelt tuli välja, et kiirkinniti suudab kinni hoida nii raamikõrva, kui ka tagaratast, ja sõit sai jätkuda. Ajakulu ca 2min ja mööda uhas ca 50 ratturit. Tuli jälle ettepoole trügima hakata. Ühe purde peal, kus soovitasin kaas-ratturitel tungivalt sõita (mitte jalastuda), solvus üks Pelotoni rattahunt niivõrd, et karjus midagi „igaühe sõiduoskuste kohta“. Ma proovisin olukorda siluda ja soovitasin tal mitte isiklikult võtta. Kuna ta oli ka kimamas tõusva tempoga, pidime päris palju koos sõitma. Lõpuks ta leebus ja me leppisime ära! Vähemalt ma loodan-arvan niimoodi….

Üks huvitav vahejuhtum oli veel, mida on isegi veidi piinlik meenutada. Mõrvari ema või isa, on alati olnud fotograafidele magusaks saagikohaks. Ei jäänud nad seegi kord ilma, kui ma kaugelt karjatasin, et „tulge eest, sõidan“ ja siis poole mäe peal kuusehekki maandusin! Igatahes pilt sai tehtud ja ma jõudsin mäest alla kiiremini, kui kõndides!

2013_Rõuge_Brunn
Kuuseokkakestrakt pidi potentsile hästi mõjuma!
PS Allpool terve galerii Bruno sooritusest. 10 palli!

Tuju tegi paremaks, et jõudsin jägi Hispaanialaagri-Taivo Hürdenile ja VeloCluberssi-KannaPetsile, kelle seljataha jätsin, aga Anti jäi seekord püüdmatuks. Tulemus 187-s koht. No enam-vähem, hakkab tulema…

Andre:
Ebanormaalselt varajasele ärkamisele vaatamata möödusid maanteekilomeetrid Brunni  bussi tagaistmel kiirelt. Stardikoridoris sain esmakordselt üle aastate rehvispetsialistidelt kiita, kuna levisid kuuldused, et rajal pidi 1 mudasem koht olema.

Alguses oli minek hea. Furios Fredide ja Renegadedega uisutajad driftisid Rõuge mudas ja jätsid mulle võimaluse rahulikult oma sõitu teha. Savisikk ja Oru demosid, kuidas rasked kehad libedatel kummidel alusmetsa alla samblikke tutvuma sukelduvad.

2013_Rouge_Andre
Tüdruk üritas Andre käest pudelile autogrammi saada, aga 
mees purjetas tursa näoga mööda

Alguses loeti kohaks 55. Tunne oli võib-olla liiga hea ja sõitsin puntidest minema ja uutele järgi. Siis saabus hetk, kus enam nii hea ei olnud. Sidur hakkas  jubedalt libisema ja hoog rauges. Õnneks tuli tagant Fixuse Erikson, kelle tuules sai koos Siim Eiloga  järgmised umbes 20 km sõidetud. Erikson läks ühtlast ja vigadeta sõitu tehes oma teed. Kiirenduskilomeetril jõudsin järele Grishale ja Lassele. Viimane nendest kurtis, et kõik on täiesti p****s ja ta tahaks parema meelega kodus olla. Aga seda rõõmu kauaks polnud, kui Lasse ühes mudaaugus õigema trajektoori valis ja oma teed läks. Ma jäin metsa alla pedaali kinni toksima, mis sellel päeval mul üldse õnnestuda ei tahtnud.

Viimane veerand kulges mul koos Peep Kiviliga, kes teatas, et tema antikvariaatratas ei toimi, aga kes vaatamata kõigele Haanjamehe talule järgnevatel tõusudel oma teed läks. Haanjamehe talus nõutasin jooki ulatavatelt daamidelt „Andke mulle ükskõik mida!“, sest mul oli kõik otsa saanud. Viimases kilomeetrid möödusid hirmus, ega outh africa online casino new
Juri „Vstretimisja na trekke“ Moljev mind äkki kätte saab ja ära karistab. Õnneks ei saanud ja finishitõusu sain juba mõnusalt krampides omas tempos läbida.

Helina esimene raund Rõuges:
Oleks ma teadnud, et Rõuge rada säherdune on, oleks rahuliku südamega eelmine õhtu maganud. Aga ei, mina nägin painajaid „Estoniancupi raskeimast rajast ja õuduste võistlusest, ületamatust kolgata teest.“

Mudaralli esimene pool läks kaifi all sõtkudes, sõna otseses mõttes, sest ilm oli kena, jõudu jagus ja rahvas rõõmsameelne. Mülkad ei heidutanud alguses üldse, kuid umbes poole maa peal viskas vaikselt juba kopa ette. Polekski vbl nii hull lugu olnud, aga kui ikka 700 ratturit on lögast läbi sõtkunud või tammunud, siis see vaatepilt, mis ees avaneb, on kole ja püstipüsimine minusuguse mahlamütsi jaoks keeruline nagu titel kõndima õppimine. Tõusudest jäid meelde kaks mäkkeronimist kiirkõnnil, sest need parmud, kes puude vilus ootasid järjekordset verikäkki rattaga üles ronima, olid nagu hobused. Nii kui õlale maandus, vajus keha kreeni. Seega – hing paelaga kaela ja edasi päikesevalguse poole! Laskumistest…. No see üks, see mõrvarlik, tuli mulle jalutades ja seega erilist emotsiooni ei tekitanud. Samas nii nagu foorumis keegi kirjutas, et „täis lebo ots“ ka kirjeldusse ei lisaks: ilus koht, suurepärase võsavaatega!

2013_Rouge_Helina
Tundub, et Helina lendas neist mudamülgastest üle…..

Väga eredalt meenub raske hetk kusagil mäe otsas kämpingute vahel, kuhu jõudmine. Kui küsisin teistelt hiljem, mis koht see oli ja mis kämpingud, ei osanud keegi öelda – aru maisaa, kas nad olid siis täiesti süsid või mina nägin hallutsinatsiooni… Ja veel Hansgrohe kilomeeter “ pane täiega!“ – seinad ees ja traktori jäljes. Paningi padavai lipates. 😀

Ja siis tuli üks tore mudabassein, kuhu ennast külili keerasin – oli mõnus, jahutav ja mõistan, miks seapõrsad nii teevad. Parmude rünnak vähenes pärast seda ka oluliselt. Viimastel kilomeetritel sai hinge tõmmatud ja ka tutvusi soetatud, tervitused siinkohal Albertile, kellega koos viimast pooltundi sõita oli tunduvalt motiveerivam!

Pean tunnistama, et mulle meeldis, jubedalt! Sai rahulikumalt sõidetud kui Kõrves ja seega emotsioon väga positiivne. Võib-olla, aga ainult võib-olla, lisas vürtsi kogu nädalavahetusele ka kalalkäik Kahrila ääres, kust Allan Harand ligi kuuekilose havi hilisõhtul välja kangutas ja mina tänu Lipu profispinningule kenad ahvenapunnid patta püüdsin.

Tulemused:
1.       Alges Maasikmets 2:23:24
56.    Andre
96.    Kaido
122.  Janek
153.  Anti
187.  Bruno
259.  Raul
298.  Alvar
390.  Madis
792.  Helina

Pildimaterjal:


Bruno võtmas mõõtu kuusest
Alvaro stiilinäide

2013_Rouge_Margus
Mõista mõista mida Margus Välja siin korraldab

2013_Rouge_Ziil
Janek “Ziil” Leer

2013_Rouge_Kaido
Kaido

Evi Metal
Sportfoto