Otepää Maraton 2009
Rada on rada ja võistlus on võistlus. Samas ei suutnud meie kaunis talvepealinn Otepää kohe kuidagi kohale meelitada rohkem kui 2 võistlejat meie üüratu liikmete arvuga klubist. Arvatavasti oli tegu nö Elva foobia jätkuga, ainult et seekord asendus kruusafoobia mudafoobiaga. Indrek Kelk oli kohale tellinud muda nii Karksi-Nuiast (legerndaarsed Eesti meistrivõitslused 2000.a. kandis) kui ka Keilast (legendaarne mudaralli ka kuskil 2000.a. kandis) ning loomulikult Rakverest, et püstitada uus rekord Sportinfo foorumis virisejate arvuga. Mees sai tööga hästi hakkama!
Meie mehed mäletavad sellest kõigest niipalju…..
Anti:
Kohal siiski mina, Madis ja partisan Raul + HOOLDETiimid. Rada on vaheldusrikas ja kurnav. Seekord otsustasin Madise kutse oma pere suvehäärberisse vastu võtta ja võistluse eelnenud öö Käärikul magada. Suured tänud Madisele ning perele, puudu oli vaid Alpituba.
Soendus oli paras- Käärikult starti ja Tiim oli valmis Elva languskõverat tõusuks painutama. Start ja minek nagu Elionile kohane, kus ei tehta allahindlust, justkui oleks 5km distants (max kiirus mul 62 km/h). Korralikud porimülkad ja pooletunnine hoovihm ilmestasid Kekkose klassikalisi tõuse-laskumisi, RR oli libe. FF oli pikali. Kulgesin väiksese varuga ja katsusin jooksikutega kaasa minna, et grupist mitte maha jääda, kohati ka gruppi vedades.
Anti kontrollimas äraminekut grupist
Enesetunne oli palju parem kui Elvas ja taastumine kiirem. Jootmisest oli abi, kokku läks 3 pudelit tilgatumaks. Lõpupoole asfaldilõigul lasime kolmekesi grupist jalga, et viimasel 4km mudamülkarajal asjatut trügimist ei tekiks. 100x100m ligi põlveni turba ja porisegusel platsil get your ex back
AN> jooksukat Tehvandi all mäletavad osalejad ja varasemast ajast sellist ei meenu. 500m enne finisit kiirendasin, et kindlustada “väike võit” oma grupis ja
see õnnestus, vastutasuks 151. koht. Kulgesime rattaga Käärikule, misjärel kulus hästi ära Madise sauna ja tiik. Super 🙂
Anti enda tööandja suur logo taustal – reklaamijuhi hea töö!
Peoperemees Madis:
Otepää Elion on alati olnud üks lemmikrada, aga see aasta ta vist päris seda tiitlit ei saa… lihtsalt aeg-ajalt läks liiga jalutamiseks kätte ära. Vihmane suvi on teinud Kekkose rajaga ja ka muude tõusude-laskumistega oma töö ja kokkuvõttes oli sõidetavaid tõuse ehk nadi 50%. Viimaste kilomeetrite – Otepää suusaradade asemel – pakuti üldse üht mudamülgaste agooniat. Tegin enda sõitu tõusvas joones, startisin 836. ja saabusin finishisse 651. (nädal tagasi Elvas 783). Seega jäin ise rahule, tehnika toimis, kordagi ei kukkunud, kuigi vahetevahel läks autopiloot peale küll.
Fotod: Erakog