JRM 2017 ja Märjamaa MK 2017

Prestiižne Jõelähtme Rattamaraton toimus seekord Eesti Maastikurattasarja egiidi all. Ilmselgelt see asjaolu midagi halvemaks või kergemaks ei teinud. Hoolimata erinevatest põhjustest oli stardirivi meie ratturitest tavapäratult hõredam, aga see ei vähendanud kohale jõudnud meeste duhhi.

Pühapäeval sai taastuda Märjamaa Rattamaratonil, mis oli ühtlasi Marimetsa Kapi II etapp.

 

Tarmo:

Ma küll nüüd kordan ennast, aga JRM on sõit millelt puudun kas raske haiguse või surma korral, kuna kumbki mind veel ei kummitanud, siis olin loomulikult 91km stardis.

Stardi võitis Juri Molev, enda plaan oli vähemalt rulliraja lõpuni esimestega koos püsida, õnnestus. Golfiväljakute asfaldi tõusul läks juba raskeks ja lasin omas tempos edasi. See omakorda ei sobinud ülejäänud seltskonnale, kes peaaegu kõik mu maha jätsid ja minema kihutasid.

Õnneks päris üksi ei jäänud, sõbrad Maidla ja Kriisa (ning vist oli ka Järva-Jaani mees Resev) otsustasid minuga jääda. Paar km hiljem hakkasid ka esimesed mehed meile selg ees vastu tulema ja Kotka mägedele läksime peale juba koos sprinterite pundiga. Niimoodi sõbralikult hanereas kihutasime edasi, kuni 13 km tuli esimene kadu, Kaupo Raagil läks rehv.

Järgnev tõus võetud, hakkas Prügila singel, eespool paistis Molevi selg. Hakkasime teda püüdma,siis hakkas minuga juhtuma. Kõigepealt sattus mingi korralik roigas tagumise jooksu ja raami vahele, kuidagi sain sõidupealt selle kätte. Edasi rebis üks rööbas mu rajalt korralikult võssa, hea et püsti jäin, aga kogu rivi pani mööda.

Hakkasin nüüd neid püüdma, 2km hiljem sain pundi kätte ja uuesti mingi rööbas, nüüd panin ikka kohe külili. Korjasin ennast kokku ise mõeldes, et kolm on kohtu seadus, nüüd peaks kõik olema. Paar km hing paelaga kaelas ja sain pundi kätte.

Järsku tekkis ei tea kus kohast seljataha Hr. Pühvel, karjusin kogu rivile, et kaduge eest ära kiiremad tulevad, vist toimis ka. Sälkorgu sisenesin pundi esimesena, sõitsin seal sellel aastal tunduvalt rohkem kui eelmisel, kuid päris jalastumiseta ei õnnestunud seda läbida, kuid Sälkorist väljudes olin päris paraja vahega teistel eest ära ning otsustasin tikke põletama hakata.

Edasine kuni 50 km-ni kujunes sooloprojektiks, aga väga ei nurise, sest Kroodi singlid, (eriti veel K750 ) on omas tempos ikka lust sõita. Pärast Kroodit kruusalaks oli üksinda raske, aga õnneks oli tuul tagant. Tänu Flashi poolt mulle special tehtud prügikasti märgile seekord mööda ei pannud (eelnevad 6 aastat on minu poolt ikka korralikud jutid sinna maha jäänud).

Veetakistusest panin Asko Nurme ergutuste saatel täie pasaga läbi, TP-s täiendasin varusid ja läksin püüdma paar korda eespool vilksatanud Aimar Pedarit ja Emeri Leppa ise koguaeg mõeldes, et millal need tikud nüüd otsa saavad.

Järgnev kanaliin ajas segadusse, kuna ei saanud aru kuhu nüüd minema peab, seisin seal mokk töllakil ca 20 sec, kuni tuli Taimar Kallari, ning juhatas õige teeotsa jälle kätte. Varsti saingi kätte Lepa ja Pedari tandemi, meiega liitusid tagant poolt veel Janek Resev ja Madis Sildvee, kes hakkas kogu seda seltskonda vedama, kahjuks Pedari selle tempoga kaasa ei tulnud ning jäi maha.

Madis vedas ikka korraliku tempoga, koguaeg olin sellise piiri peal, et kohe jään maha, aga õnneks oli see vaid tunne. Fläshi maja taga olev tõus läks see aasta kuidagi eriti lihtsalt, kuid sealt veidi edasi oskas Madis ennast kuidagi külili keerata, ei midagi hullu, ootasime  järele.

5-noole laskumine läks ka ludinal, Riiamäele jõudes said krambid Emeri kätte, kvartetist sai trio, liikusime jätkuvalt Madise tuules (väsimatu töömees, koguaeg ootas meid järele), kahjuks Ruu metsas kadus ta järsku meil üks hetk tagant ära (hiljem ütles, et pilt hakkas virvendama), jäime kahekesi. Nagu alati on Ruu singel juba väga raske ja Massa põndakud tunduvad munamägedena, aga koostöös Reseviga tulime ilusti sõbralikult lõpuni. Tikke õnneks jätkus.

Paljud küsivad selle sõidu ajal endalt, et mille kuradi pärast nad seda teevad, mina jällegi saan selle sõidu ajal täpselt aru, et just selliste sõitude pärast ma ratast sõidangi. Aitäh Flash ja Co.

Kordan ennast veel korra: Tegemist on minu jaoks konkurentsitult parima MTB võistlusega Eestis ning minu võib järgmisele 9 juunil 2018a toimuvale JRM-le kirja panna.

 

Ahto:

Päev varem hakkas sees vaikselt võbelema. Veneetsia, Oja, K-750, Kuuse jne singlid kerisid filmina ees… Kindel oli see, et ilma pärast ei pidanud muretsema kuna see pidi tulema mega! Isegi varu kingad jätsin koju, et vajadusel neid pärast Jägala-Joa läbimist kasutada.

Laupäeva hommikul laadisime Kaupo Raagiga rattad peale ja keerasime Škoda nina õhinal Jõelähtme poole. Kuna Kaupo polnud JRM pikka maad veel mekkida saanud, siis valgustasin veidi mis rõõmud teda ees ootavad. Meeleolu hakkas looma.

Kohale jõudes rullus meie ees lahti lausa festival. Sellel stardiplatsil polegi veel nii palju rahvast enne näinud. Mitte, et see oleks kuidagigi häirinud pigem on olin positiivselt üllatunud. Kõik sujus 🙂

Stardikoridoris timmisin end vastavlt hetke vormile kuskile keskele Türi Rattaklubi poiste juurde.

Start! Rahulik. Kuidagi väga rahuli. Keegi ei spurdi arutult ega müksa kuskil kurvis. Enne Kroodile jõudmist avastasin end Taluka tuulest. Kotka mäed läksid pundi rütmis nii nagu ees lubati. Peas proovisin lahti nuputada, et mida Talukas siin sektsioonis teeb? Pohmell? Hoiab puraka viimase 50km jaoks? Veidi ajapärast keeras mees sõnagi lausumata metsa. Hüüdmise peale vastust ei tulnud. No juu nii peab?

Vahepeal jõudsid järgi Tammsoo ja Kuldar. Pärisin, et kus on Kaschan? Pidi olema juba kuskil eespool. Mott vajus nulli. Kui Sälkorgu jõudsime oli seal põnev nagu eelmine kord ainlt, et seekord seal väga palju sõita ei õnnestunudki. Puterdasin ja ikaldusin vahelduva eduga. Korra vajusin küllili ning surusin pöidla sambla ja kivide vahele. RAGIN. Korras??? Tagant tuli Tammsoo, tegin näo nagu midagi poleks juhtunud.

Ürgsest orust välja pugedes sain aru, et pöial on veidi valus, aga õnneks mitte katki. Ilm kena, meel rõõmus, et näe ellu jäin. Asusin vahepeal plehku pannud Kiristajat taga ajama. Enne singli K-750 teeületust, kus oli ka TP, pritsisin tatti ja olin tige ennnnduuuuuro meeste peale kes on sealsed singlid pekki keeranud. Õnneks K-750 oli korras ja loodame, et see nii ka jääb!

Lege K-750 alguses lasin Kiristaja ette kuna tal tundus selle singliga miski plaan olevat. Selle peale kostis Ailar, et tulid täna siia tervisesporti tegema? Tükk aega vaikust ja siis tunnistas, et ajas mind Taikkiga segamini 😀 Eesti kõige pikema singli keskel on jõudis Talukas järgi. Raul rääkis midagi karudest metsas ja midagi veel. Jutt oli nii pikk, et ma polnudki enne teda nii pikalt rääkimas kuulnudki 🙂

Enne Kroodi lõppu suutsin ühel tõusul ikalduda ja nii see Raul päkkade välkumisel minema pani. Kui suuna tagasi Jägala-Joa poole võtsime, siis korraks meenus, et nii nüüd varsti tuleb vist Tarmo prügikasti kurv, aga et see nii kiiresti tuli ei pannud jälle tähele. Kõigil pidurid uugasid ja tolmu lendaskorras klounaad 🙂

Enne Jägala-Juga hakkas tagumise käikari juures miski asi häält tegama. Sel hetkel olin veetakistuse ootel ja ei lasknud end klõbinast häirida. Jägala-Joa sulla-mulla jahutas mõnusalt. Veetase oli madal ja läbimine nauditav. TP-s jõudsin Talukale järgi kes päris, et noh kas vesi oli väga märg vmt?

Stardiala TP-st väljudes tundsin, et enekas kisub niruks ja lasin Kiristaja pundi minema. Veidi veel ja tagumise käikari juurest tulevad hääled hakkasid muret tekitama. Igaks juhuks tegin check12 ja volaa kodar katki. Jooks kergelt loperdas, aga sõita sai. Vahelduva eduga toimetasime koos Sporlove Tarmo Maibakiga. Tarmol olid jalad krampis ja proovis kuidagi ellu jääda.

Oja sinlglile jõudes mõtlesin, et viskan ratta nurka ja lähen maletajaks. Peopesad valutasid, jalad oli tühjad, energia täitsa otsas, pulss vajus 140 peale, ratas ei taht enam rajal püsida. Kes tagnt tuli see pani mööda pani nagu sellest sammusest. Minna oli veel joppen kui palju…

Kohe-kohe on Flashi maja TP kus saab Coca-Colat. Maitses nii hästi, et võtsin kaks toopi. Maibak pistis vorsti põske ja läksime kahekesi 5 noolega laskumise poole. Enne viite noolt suutsin korraks rajalt eksida. Mõtlesin, et olen juba täitsa sassis nagu oleks 1,5 promillli sees. Laskumise äärele jõudes kõikus seal ees kaks uudistajat. Sellega oli alla sõitmisel kriips peal. Kui kohe peale ei lähe, siis pärast ei haknud igaks juhuks proovima vaid lidusin alla. Tagant kuulsin röögatust, loodetavasti oli kõik ok?

Jälle olin üksi. Nüüd sain aru, et Cocat läks veidi palju ja süda hakkas läikima ja pea tuikas imelkult. Riiamäe kolme õe ühe künka otsas liikus ratas käe kõrval vaevu üks sinises särgis sell. Kõik ok? Jah ainult, et jaks sai otsa… Tuttav tunne.

Mida vähem kilomeetreid lõpuni jäi seda paremaks enekas läks ja tempo hakkas paranema. Tammsoo ja Maibak võtsid Ruu radade alguses aja täitsa maha ja pidasid niisama koosolekut. Kui viimasesse TP-sse jõudsin, siis olin end täpiks tõmmanud ja eneka promill oli vist juba kolme peal. Viimased 8km ootasin krampe, aga seekord nad sõidu ajal ei tulnudki. FINISH RSK. Kõndisin viltuse molliga otse auto juurde, et taastuse mant sisse tõmmata. Pole kaua nii-nii tühi olnud.

Lõpetuseks. Tänud laheda Buffi eest. Me kohtume kindlasti veel kuniks olen saanud 5x osaluse eest saunamütsi.

See, et kogu üritus on läinud suuremaks ei häirinud. See “suuremaks” minemine ei teinud rada halvemaks ega ka Singlikate tehtud tööd kehvemaks. Kahju, et pidin minema tormama firma suvepäevadele. Väga oleks taht ära oodata Kriisa kes maadles pool sajandit katkise rehviga. Kahjuks jäid seekord mekkimata ka need head pannakad. Eks järgmine kord teeme tasa.

Singlikate ja Flashi ees kummardus 🙂

 

Bruno läbielamised pühapäeval Märjamaa Marimetsa Kapil:

Sellel ajal, kui Mihkel Pärnus, Tammede dünastia esindajalt (Lauri) tappa sai, olin mina Märjamaal, järjekordsel Marimetsa Kappil.

Asjaajamisi oli üksjagu. Kõigepealt oli vaja installeerida uus sadul ja kiirabi autost hankida valuvaigisti. Miks nii? Eelmisel päeval olin osalenud, suurepärasel Jõelähtme Maratonil, kus juhtus nii mõndagi.

Kiiabibrigaadi naisterahvas küsis: „Miks mul seda rohtu vaja on? Kas pühapäevane peavalu :)?“ „Ei, kaelavalu vastasin“, mida ta ei uskunud, kui tema näoilmet nägin!

Stardigrupiks oli mulle järjekordselt II grupp pandud, mis tähendas raja alguses korralikku ajujahti, kus ma pidin võitlema meie Antiga, kes mulle paar korda koha kätte näitas 🙂 ! Lõpuks maandusin, vana tuttava Marko “Kolm Sekundit Kolmapäevakul”Pohl, AT Sportist taga. Mehel diiselmootor töötas päris korralikult, arvestades et oli eelmine päev Jõelähtmel 91km sõitnud, minu „Mesikäpa-53“ vastu. Diislitempo jäi lahjaks tuttuue FS Superior Karlis Puusepa jaoks. Mees läks ette ja põletas poole ringi jooksul ära kõik „tikud ja sillad“. Pool ringi haudvaikuses-hõbeniidid mokaservast väljas, tõmbas mees lõpuks kõrvale ja jäi…

AT Sport duo Marko ja Viljar “Jutupaunik” Kriis jätkasid tempo kruvimist. Rajal tuli meile selg ees vastu Püta, kes oli sama trikiga hakkama saanud, kui mina eelmisel päeval. Leidis pedaaliga heina seest kännu ja pani korraliku „nipli“. Kuulujuttude baasil, oli rangluu läinud (mul oli eile rohkem õnne – peapõrutus, ninast supp välja, amordilukk ja sadularelss puru 🙂 !)

Vahepeal oli juba täitsa valus, aga õnneks sain saepuru-turbalõikudel natuke puhata 🙂 ! Üks tänase päeva SUURI eesmärke oli ka ära karistada  Viimsi Rattaklubi Taivo Hürden. Varsti oligi ta meie pundis ja õnneks päris läbi nina ei hinganud. Üritas „vana sõber“ ennast, koguaeg minu ette sättida.

Esimese ringi lõpu mäefinišis tegin otsustava spurdi ja rohkem ma teda ei näinud. Märkamatult oli punti saabunud kolmas AT Spordi esindaja Silver “mobile.ee” Havamaa. Nüüd algas tõeline taktikamäng, kus tehti äraminekuüritusi ja muid nalju. Lõpuks suutsin ikka neil sabas püsida ja enne finišit ka tõusunukil Viljariga korra õlad „sõbralikult“ kokku lükata. Ok fätbike’ga pean seda finiši asja veel harjutama :), aga olgem ausad – nad olid selle ära ka teeninud, kolm töömesilast.

…ja õhtul RAMMSTEIN-ülikõva!

 

JRM TULEMUSED:

XXL

1.Gert Jõeäär

11. Tarmo Ennok

32. Janek Maidla

37. Raino Einroos

48. Raul Talumaa

74. Ahto Kruusmann

“Põhisõit”

1.Martin Loo

62. Bruno Tamm

Fotod (Janne Epner)

Fotod (Hanna Mägi)

 

Märjamaa Rattamaratoni Marimetsa Kapi tulemused:

1.Silver Schultz

13. Lasse Nõlvik

33.Bruno Tamm

88. Anti Kauk

 

Lühike:

1.Robert Johanson

9. Andre Kauk

Fotod (Agnes Pajur)

Fotod (Janne Epner)

Comments are closed.