Jõulumäe Rattamaraton 2017

Estonian Cup Rattamaratonide sarja 2017 hooaeg leidis oma lõpu Pärnumaal Jõulumäe Tervisespordikeskuse ümbruses peetud Jõulumäe Rattamaratonil. Sügisene ilm oli kaarte segamas, aga see ei jätnud põhimehi kõrvale ning läbielamised nägid seekord välja nii:

Tarmo:

Jõulumäe võttis meid vastu tuule ja vihmaga. Enamus kaaskannatajaid oli otsustanud starti minna varrukate, kilekate ja buffidega, ise läksin lühkarites. Sama soovitasin ka meie klubi Marionile kes oli ennast sisse pakkinud nagu läheks Rõuge Winterbike sõitma. Stardikaoridoris avaldasin arvamust, et väga OK ilm on Jõulumäe maratoni sõitmiseks, mille peale Taikki saatis mind sellisesse kohta mida siin mainida ei oleks sünnis.

Aga vihm oli nädalaga selle rajaga imet teinud, kui nädal tagasi arvasime Taikkiga, et Pärnu rannast on vähemalt 100 tonni liiva rajale juurde toodud, siis nüüd oli see kõik jälle tagasi viidud. Sõit ise minu poolt oli täiesti ilmetu ja emotsioonitu. Ainuke ärev moment oli ca 3km ennem lõppu kui avastasin seljatagant tuleva oma klubi vormi. Hirmust, et see mees võib olla Lasse (kes sõitis laste rattaga mille sadul oli nii madalal, et põlv käis vastu lõuga) pidin peaaegu püksi tegema, et kordub eelmise aasta stsenaarium, õnneks oli see Taikki kelle sabas ilusti lõpuni tulin.

Igatahes oli Jõulumäe oma tuntud headuses, suppi jälle ei proovinud.

 

Kaido:

Ei olnud just minu parim päev, aga kõigest järjekorras. Korralik soojendus, mille käigus tšekkasime ka raja alguse- ja lõpukilomeetrid. Kui stardikoridori suundusime, siis hakkas vihma sadama ja see polnud meeldiv. Mihkel, oma vanaemalt laenatud vihmavarjuga, stardikoridori kõrval ei pakkunud ka meile kaitset.

Teada oli, et varsti pärast starti läheb kitsaks ja seepärast sai kohe alguses peale keeratud. Algus läks hästi ja vabasse vette jõudes sättisin ennast Ziili tuulde. Tarmo vajus vaikselt eest ära ja see sobis mulle – nii polnud ületõmbamise ohtu. Ziili tervis polnud hea ja seepärast jõudsin tema tempos püsida.

Esimene ikaldus oli 10km kandis, kui algasid Nõukogude keemiavägede poolt kaevatud kraaviületused. Nägin kraavist läbisõiduks kohta, kus polnud sõidujälge ees ja proovisin sealt – tulemuseks oli korralik sukeldumine, sest esiratas uppus ära. Tagant tulnud Taikki kiitis ilusa soorituse eest ja sõit jätkus.

Edasi oli nii, et pundid möödusid ja meie Ziiliga ainult lehvitasime neile – ei suutnud kaasa minna. Bruno kannatus katkes samuti ja pani koos teistega ees minema. No see raskem osa ootas veel ees, aga ega sel hetkel juba kerge polnud. Teisele ringile minnes tegin natuke kiiremaid liigutusi, sest tagant tuli ikka väga palju rahvast peale ja ei tahtnud päris rongi alla jääda. Kuskil 20 km enne lõppu, kui olin piisavalt piinelnud ja vaadanud, kuidas Lasse lasterattaga sõites minuga sama kiirelt liigub, koorisin oma varrukad maha ja leidsin natuke parema hingamise.

Otsustasin hüpata kohaliku mehe Väino Kauri tagarattasse ja sealt hammastega kinni hoida. Näha oli, et mees teab rada ja valib häid trajektoore. Sellest hetkest hakkas liikumine teistpidi toimuma ehk seljad hakkasid vastu tulema. Bruno saime ka Seinatõusu jooksukal kätte – oli teine krampidega hädas. Väino tegi vägevat sõitu ja sõitis kõik tõusud üles, kus mina rattalt maha pidin hüppama ja jooksin, aga püsisin ikka kuidagi kanna peal.

Kõik tundus ilus ja olin enda mõttes otsustanud lõpujoone ületada tema seljataga, aga selle plaani rikkusid Tarmo ja Taikki, kes staadioni lähedusse jõudes mind jõuliselt ergutasid ja sellega sai adrenaliin minu mõistusest võitu. Kiirendasin korralikult, sain kahest mehest mööda ja nägin eesliikuvast Janika Lõivust ka paremalt möödumise võimalust, aga järgmisel hetkel me põkkusime ja minu peatas üks jäme männipuu, mis raja ääres kasvas. Ma ei mäleta päris täpselt, mis edasi juhtus, aga ma korjasin ennast sealt kokku ja veeresin kuidagi üle lõpujoone – õnneks ei olnud enam palju minna. Vabandasin pärast lõpetamist Janika ees ja tunnistan, et tegin valearvestuse – sellisesse olukorda ei taha ma enam sattuda. Kui võistled 80.koha piirimail, siis pole enda ja teiste tervisega mõtet riskida – tuleb jääda jalgadega maapeale 🙂

 

Bruno:

No nii, kaalukõver on allapoole vajumas, vormikõver tõusmas ja asusin rõõmsa näoga starti. Lisaks sai seekord ka geelid kaasa võetud ja 29+(3,0) jooksud asendatud 26×4,0 jooksudega. Toimis!

Esimene paun Jõulumäe radadel oli täiesti „lenduri tunne“! Alla sai neelatud Talukas, Raino, Lasse (asendusrattaga-4cm madalama sadulaga!), Kaido ja Taikki. Tõsi, seda on ennegi juhtunud aga seekord oli tunne, et „lõvi on puurist pääsenud“! Heaks tugevaks veduriks, esimesel ringil oli Aivar “Kruusahunt” Veri.

Ma vist ei läinud kordagi vedama ja üritasin kogu aeg ökonoomitada, et ära kestaks. Kestsingi – 1 ringi. Teise ringi alguses läksid Aivar ja Taikki oma teed. Tulid esimesed tõusud ja jalas oli tunda „krambieelseid nähte“.

Umbes kuu aega kestev magneesiumi paus vist ei olnud mõistlik. Miks ma seda tegin? Ei tea – laisk, rumal, naine ei lubanud jne 🙂 ! Ühesõnaga nüüd „nad“ olid kohal. Ootasin juba km-i märki, et palju lõpuni ja piilusin tahapoole, et kaugel klubikaaslased. Kuna esikoha nimel ei võistle, siis seda tihedam andmine käib klubisiseselt 🙂 !

Legendaarne jooksukas 2 ringi keskel – jalad täiesti pakud, Kaido neelas mind alla! Marulise Mihkli ergutuse toel pressin edasi. Selg ees tuleb, peale minu, veel mehi vastu. Nende seas Silver “mobile.ee” Havamaa, kellel on info, et eespool on „koomaseisundis“ Margus-fattidest-teine-Malva. No selline info pani tahtejõu uuesti proovile. Vaikselt aga visalt hakkas Marguse selg paistma.

Vahepeal olid mulle järgi jõudnud ka Raino ja Janek Leer. Nende tuules proovisin ka olla aga väga ei õnnestunud. Lõpuks olin fätiarvestuses II-ks tõusnud. Margus arvas: „et täna võib mulle võidu kinkida küll!“ Kuna tagant Talukat ja Lasset veel polnud näha, siis hoidsin peal, niipalju kui võimalik.

Kahjuks jäin napilt esisajast välja. Sellest hoolimata arvan, et EstonianCup hooajale sai ilus punkt pandud. Sellele aitas kaasa ka minu järelkasvu (Lauri), ilus esitus lühikese distantsil – poodiumi kõrgeim aste!

…hetkel on sääremarjad veel valusad.

 

 

Ahto:

Pärast Tarmo ja Taikki Jõulumäe rajaluuret hakkasid mul jalad valutama ja sees keerama. Raporteeriti, et imeb-tolmab-eiveere jne. Õnneks kastis Püha Loomaaed raja kenasti niiskeks. Laup hommikul korjasin Lasse miskise kuritegeliku sauna tagant peale ja vahva jutuvada saatel põristasime Pärnu poole.

Stardikoridori kõrval värises enduuroradade hirm Mihkel vihmavari peakohal. Joota ta meid ei tahtnud, pigem jälgis seda tralli pealt kaasatundvalt.

Samal ajal vuras starti Kauk kes oli selga toppinud kalipso ja lisaks sinna otsa kõik muud paksemad jutud. Ainuüksi Antit vaadates läks mul radikas keema… Neljandas stardigrupis hakkas korras porukas kogunema ja kõik ootasid õhinal millal saab mändide alla liiva sisse püherdama minna.

START! Klassikaline pusimine ja tõuklemine. Umbes täpselt pärast 30min oli jalg kangis ja jäin ühte suuremasse punti ankedoote kuulama. Välja ilmusid ka vanad Venus klubi sõbrad Kardo ja Renar (RedBike vormides). Kardo eesmärk kohe pundist minema kihutada õnnestus. Mul isegi ei tuksatanud vaid jäin Renarit passima.

Vahepeal loksus selgees vastu Kauk kes teatas, et tal on kumm tühi. See oli vist 5x juba sel hooajal? Järgmine hetk vuhises kõrvale Ergo kes teatas, et temale see tempo ei sobi ja kohe peaks juurde keerama. Mõeldud tehtud. Püsisin tal kannul kuni esimese ringi lõpuni. Pärast staadioni põksu viskasin oma teise pudeli minema mida olin asjatult kaasas vedanud. Riho Ever kooris samal ajal raja ääres soojendus riideid seljast, et nüüd läheb panemiseks. Samal ajal teatas Riho, et ma olen kuues… jessss kõik ei olegi kadunud 😀

Edasi läks järjest raskemaks ja raskemaks. Vahepeal triivis mööda Kaschan kes võttis kõik tõusud mängleva kergusega püsti peal. Ajas kadedaks… Ei läinud kaua kui Kaido tuli sama kiirelt selg ees vastu kui enne eest minema läks. Krambid teatas Kaido. 4km enne lõppu sain krampide suraka ka mina.

Lõpetuseks. Pole vahet kas see rada on lühem või pikem, oled tugevam või nõrgem, sajab või mitte, raske on Jõulumäe etapp alati. Eriti hea meel on selle üle, et jõudsin üle pika-pika aja taas terve sõidu pingutada.

Kui olin end finishis kokku korjanud ja Lassele 6km kaugusele ühte tallu järgi sõitnud, saabus päeva highligt – SAUN! Pärast sellist sõitu oli see nagu jõulukink. Lisaks kohvitasime ja muljetasime kohaliku peremehega kuidas Nino oli MM-il taas kõigile särgi püksi pannud. Igaljuhul suured tänud külalislahkuse eest.

 

TULEMUSED:

1.Gert Jõõeeõõeeäär

49. Taikki

50. Tarmo

88. Kaido

94. Ziil

99. Raino

103. Bruno

136. Lasse

162. Raul

220. Ergo

250. Ahto

363. Anti

456. Marion

PILDID

 

Tarmo pühapäeval:

Kuna juba Pärnus olin, siis läksin Sindi rattakrossile Numbrit saades tuli halb üllatus, kuna eliidis oli vähe sõitjaid, siis seeniorid stardivad koos eliidi, M16 ja Mjun koos ning läbida tuleb 7 ringi. See minu plaanides küll ei olnud aga nähes, et stardis on ka Erki Kukk ja Karl Brent Premet, siis tõenäoliselt saan ringiga (nii ka läks).

Rada mulle meeldis, oli nikerdamsit, oli järske tõusupõkse, üks dropp ja parki laiali laotatud palke millest tuli üle hüpata, seega igav ei hakanud. Start ei õnnestunud kõige paremini, ummik tekkis kui pidime sõitma läbi vana laululava, õnneks jagasin kiiresti lahti, et seal on ka kanaliin, suundusin kiiresti sinna ja võitsin 4-5 kohta, kahjuks jäi jõeäärsel singlil ette kohalik mees Romet Puuram mis andis Kristo Ebrasel võimaluse korraliku vahega eest ära saada.

Kui lõpuks mööda sain hakkas armutu jälitamine mis lõppes 4 ringi alguses maokaga, pärast seda loobusin püüdmisest ja ega vist poleks jõudnud ka. Tasuks Sen klassi 2. koht, medal kaela, kringel näppu ja ämbriga korralikult vihma kaela.

 

TULEMUSED

Comments are closed.