Jõelähtme Rattamaraton 2015

Singlikad olid järjekordselt maha joonistanud korraliku raja, mis sisaldas selle kandi parimaid MTB palasid. Ilm andis välja suviseid mõõtmeid ning vihma polnud kuskilt paistmas. CC Rota Mobilis võttis võistluse ette taaskord jõulise koosseisuga. Nüüd sõna asjaosalistele:

Andre läbielamised:

Peale 3,5 nädalat mööda arste jooksmist ja kilode kaupa rohtude neelamist (WADA Approved- toim.), anti mulle kerge kahtlusega taas roheline tuli oma madalsurve pumba maksimaalrõhuks rohkem, kui 0,26 BARi (200 mmHG) välja anda.

Ja mis muu koht võikski olla parem oma kardiovaskulaar süsteemi täisvõimsusel taaskäivitamiseks, kui Jõelähtme Rattamaraton oma parimate singlitega. Minu õnneks oli ka suvi kohale jõudnud ja termomeeter näitas muhedad +26 kraadi. Alguses ei julenud kuidagi peale keerata. Mingi hetk lõin käega ja hakkasin ees sõitvat punti püüdma, kus andsid kuuma ka Mihkel, Ennok, Grünberg, Küüt, Raja ja muud mehed. Peale Kotka mägesid tekkis meil mingi kaardilugemise viga ja sattusime KTM lintidega tähistatud rajale. Ise me sellest aru ei saanud, aga kui me mingi aja pärast jälle meestest, kellest me mingi aeg tagasi mööda sõitsime, jälle mööda sõitsime tundus, et vist sai veidi lisa võetud.

Eriti huvitavaks läks, kui järsku seisis keset paksu metsa teepeal ees 2 tuletõrje autot ning vanem pritsumees Antonov, kes käskis edasi minna ainult „jalaga“. Osadel, kes ei allunud, rebiti ratas täitsa käest. Selgus, et tegu oli metsapõlenguga, mis oli juba kustutatud. Ühesõnaga segadust kui palju ja minu ees oli üks mees ka valmis juba maoli panema, kui maas vedelenud voolikule ootamatult surve taha lükati. Ja kui me Küüdiga kuskil enne teist joogipunkti singlilt kruusale jõudsime ja nägime et mehed kellest me kaks korda oleme mööda sõitnud, tulevad mööda kruusa paremalt, ei osanud me enam midagi öelda. Meiega koos sõitnud ja rehvi lõhkunud Kodar lõi selle peale käega ja keeras boksi ära.

Tiksusime koos Küüdiga. Möödusime zombistunud S.Lipust. Viskasin veel nalja, et neid zombistunud mehi karistame täna veel. Aga paraku olin hoopis mina see, kellel zombimeeter punasesse lõi. Kõik oli tore täpselt ajani 2h ja 30 min. Siis tundsin, et otsas (vaata graafikut üleval). Pump toimis, aga jalad olid otsas. Lasin Küüdil kolmandas TPs minna ja jäin coca colat mulistama. Tempo langes drastiliselt. Pedaale mõjutasin ainut jalgade gravitatsiooni jõuga. Lõpuni oli sealt ~25-30 km. Tekkisid krambid. Korduvalt oli plaan oksendada või siis katkestada või siis mõlemat korraga. Peas käisid mõtted: Miks? Mille jaoks? Kelle jaoks? Kui palju veel? Kas sammal , kuhu ma nägu ees kohe sisse kukun on pehme või sisaldab teravaid oksi? Imelik oli see, et vaatamata, sellele, et ma sisuliselt seisin, ei mindudki eriti mööda. Need kes läksid – ma isegi ei nõksatanud – täiesti savi. Tahaks ainult koju. Enne finišit viskas veel mehi mööda. Leigri ergutas finiši tõusul möödudes , et kohe on läbi. Oligi. Mütsi sain ka – päeva ilmale sobiliku.

Tänud Singlikatele väga raske laupäeva eest!

Alvar elust ja olust:

Elustiiliratturiks kasvamine
”Kiired ja vihased” ei ole vist enam see grupeering, kuhu oma saavutuste ja treeningmahtudega kuulun. See sajand on lihtsalt läbi saanud. Alla 5000 km ja vaevaliselt kogutud 20 starti aastas tähendab seda, et langevari on avanenud ning pehme maandumine elustiiliratturite kildkonda on varsti tõsisasi! Küsid, kuidas see on seotud Jõelähtme Rattamaratoniga? No miks ta siis ei ole – distantsi valik! Kordagi ei kaalunud tõsiselt pikale minekut – ning mul pole seda häbi tunnistada! Finišisse tulime mitme klubikaaslasega pea ühel ajal, kes tallasid pikka ja lühikest. Andre oli täiesti akontaktne – rebis mult sõnagi lausumata XL suuruses spordijoogipudeli käest ja mulistas selle endale sisse. Kontakti ei saabunud ka peale seda. Taikki aga istus lihtsalt maha ja sel hetkel ei paistnud mingeid mõttetegevuse ilminguid ta näost, ainult üks suur tülgastus ratta, singlite ja kogu elu peale. Ainuke ”HihihiJaHahahaaa” tegelane oli kümnend noorema väljalaskeaastaga Mihkel, kes kogu pulli filmis endal nägu naerul. Loom ma ütlen! Elustiilirattur aga finisheerus ning kõik oli chill ja grill! Ei katki hõõrutud tagusmenti ega näos viha selle rattasõidu vastu.

Siinkohal oleks paras üle võtta ka Jõelähtme sõitude nimetused. No mis k*****i poolmaraton – selle võitja viibis rajal kauem, kui mitmel Estoniancup maratonisarja põhidistantsil. Ja tublisti kauem, kui mõne väiksema sarja maratoniks kutsutaval kruusarallil. Aeg tõele näkku vaadata ja nimetused korrigeerida. Siis ei saaks Porteri Raul Kaldre enam finišis aasida, et kas jälle lühikesele peale. Urrrrr…..

Korraldustiim
Kust nad seda energiat ammutavad, et kogu see 86 km pikkune võpsar puhtaks niita, ma ei tea. Peakorraldaja Meelis Välk oli startijatele sõnu peale lugedes ilmselt seda energiat kuskilt manustanud, sest jutt tahtis vahepeale hoopis teistele radadele uitama minna. Väga lõbus oli kuulata! Siiralt loodame, et need magamata tunnid positiivse tagasisidega osavõtjatelt tasaarveldatud saavad!
Sõidust ka natuke
Teadsin, et stardist peab ees minema saama. Aga et isegi viies positsioon ei ole piisav selleks, et äpardumistest pääseda, oli üllatus. Kilomeeter sõidetud ja Mihkel Einblau viskas end esimese silla peal ristseliti pikali. 10 meetrit edasi ja Markus Pajur keeras tõusu peale üle kuudi. Veel paarsada meetrit ning Erikson/Viira tandem pani pead lenksu all rajalt välja. Tänu kõigele sellele venis rivi pikaks ja esimesel pikal singlil polnud enam vaja rapsida. Vaikselt kadusid liidrid silmist ning tagant saabus vaid üks mees – marulises tempos tagaajamist alustanud Bruno Tamm. Kruusakahur von Tamm ei olnud teinud koduseid rehkendusi ning 25 kraadises harjumatus leitsakus ei ole kõige targem tegu pöördeid punasesse ajada. Varsti saime kokku ja tempo kontrolli alla.

Selline huvitav trassivalik……

Väga palju rohkem ei toimunudki, kui välja arvata üks korralik seiklus väljaspool rajatähistust peale esimest TP-d. Kuna lindid said otsa, hakkasin just ringi keerama, kui silmasin sirge lõpus linti. Ikka õigel teel! Kainestav dušš – rada kurjam läks hoopis risti üle sellest teest! Jaaaa tagasi. 1 min 50 sek seiklust (ülemine pilt) ning sattusin uuesti kahe mitte ultra distantsil osaleja gruppi. Brunni valitud mõnus tempo sai mõneks ajaks lõhutud ja tuli ennast uuesti käima ”joosta”. Motivatsiooni ja jõudu jätkus ja varsti sai jälle soolosõitu alustatud. Indiaanlaste suitsusõnumitega edastatud info Brunni selja lähenemisest vastas tõele ning 10km enne lõppu saime korraks kokku. Kahjuks vaatas kaaslase näost vastu ”palun, palun tooge see finišijoon lähemale” pilk ning jätkasin üksi.

Finišis ajaga u 2:20 ja tegelikult oleks tahtnud veel üks 10km uhada.

Mihkel kannatab kuuma:

Ilm oli paraku selle aasta kõige soojem muidugi ja ettevaatlikult lükkasin ratta stardikoridori. Esimesel singlil oskasin kohe ikalduda ühe suurema juurika taha. Kruusal liigselt vedamas ei käinud ning enne põldu ilmus pundi ette Andre „Võtan täna rahulikult ja pulssi üle 140 ei lase“ Kull. Tõusu mindi väga valusalt ning tekkis korra tahtmine rongilt maha astuda, aga pidasin kuidagi vastu.

Enne Kotka mägesid möödusin Andrest ja Aigar Rajast ning proovisin omas tempos minna. Väga kauaks vaba vett ei jätkunud ning enamus aega pidin vaatama kuidas üks Siplaste mees ei tundnud end maastikul kõige mugavamalt.

Kui prügimäe aia äärde jõudsin, olin tee ääres katkise rehviga näinud juba Sander Saart, Kodarat ja Balgabaevit. Enne Kroodit sain ka Sulev Lipu kätte, kelle tempos oli hea kulgeda. Peale tuletõrje seiklusi (video) läksin ise ette ja keerasin vist natukene rohkem peale.

Tagasi Ülgasele jõudes oli Sulev tagant kadunud ja pidin Jägalani kruusal üksi tallama. Siis saabus selle sõidu otsustav lõik- pikk raie lagendik. Seal kohas kuumus oli talumatu, proovisin kuidagi väheste kadudega sealt läbi kerida end, aga viskas temperatuuri seierid põhja ära ning sealt enam see päev ära ei taastunud ka.

Enne Neeme tee ületust seal singlil sain esimest korda aru, et jube raske on tegelikult ja asi võiks juba ära lõppeda. Korraks silmasin ka Tiimo Tõnissoni. Viimasest möödusin TP3’s, kus loeti meie kohtadeks vastavalt 6 ja 7. Teadmine, et ma sõidan poodiumi nimel andis kõvasti energiat juurde, mida kuskilt mujalt võtta polnud. Kolme !!! laskumisel läks ratas näpu vahelt ära ja panin risu, et mitte puusse sõita.

Põllulõikudel enne maantee ületust oli ikka väga raske, tatt rippudes piilusin kui head jahedad varjud mõne puu all on. Soe spordijook ja geelid läksid alla vägistades ning umbes 27 korda jõudsin mõelda, et miks ma siin olen ja on seda jama nüüd vaja? Igasuguse külma joodava vedeliku eest ma oleks nõus ükskõik mida tegema.

Kodasoo möödus täielikus zombistunud olekus ja keskendusin pedaalide ringi ajamisele. Lisaks tekkisid juba külmavärinad kuumusest ja tulevik oli sama tume nagu Kreeka fiskaalpoliitika, õnneks TP4’s sai end kosutada jälle. Samas loeti mu kohaks järsku 7 !? Peale Ruu singlit ühel metsateel läks oks keti vahele ja kett tuli maha. Kogu sõidu akumuleerunud tülpimuse, viha ja väsimuse lasin välja erinevate mitte trükimusta kannatavate sõnade näol.

Viimastel kilomeetritel ilmus kuskilt välja Sirvel kelle minekule proovisin ka vastata. Reality check saabus 5 seki hiljem ja panin oma püsikiirusehoidja tagasi tempole „sepik“. Viimast lisapauna oli raske võtta, aga õnneks see asi sai läbi! Finišis siis koht 8, mis oli tublisti üle eesmärgi. Eks see 30 seki poodiumist paneb mõtlema, aga ju siis ei pidanud see sel korral juhtuma. Kindlasti üks raskemaid sõite mu elus.

Madis:

Vinge MTB pärl Eestimaa suves see Jõelähtme. Ega midagi, panin stardis oma sepikuvilkuri tööle ja hakkasin kütma. Vorm on vist enamvähem, nägin selliseid tegelasi rajal, keda pole 10+aastat näinud (või kui siis ainult korraks stardis). Rajal oli ka uus innovaatiline tehniline takistus “Põlevad Leegid” 🙂 … mis saadi küll enne mind (õnneks) kustutatud 🙂 .. sain Päästeameti tehnikast isegi ühe pildi … selle kvaliteet on umbes sama nagu mu silmanägemine finishis, et ehk täna jäi küll kogu kaloripauk rajale.

Aga täitsa rahul tänasega, et haamrit ei tulnud ja et tehnika vastu pidas. Ja no tõesti.. 5+ rada, maitsev TP jook, ilm nagu Bora-Boral ja kõik see kodu lähedal 🙂 Mõnna!

Raino:

Keila-Joa õppesõidul võetud drop lõppes klassikalise nipliga. Seekord kukerpall tavapärasest vähe kõrgemalt positsioonilt ja mõlemad õlad said korralikult pihta. Konsiiliumi otsus – kui hooaja lõpuni puhkust ei taha võtta, siis uus kukkumine olgu välistatud. Sellise eesmärgiga siis JRM2015 starti. Saigi rahulik eesmärk võetud. Kui kolme noole koht, siis kahe jalaga maas. Kahe noolega kohad nii, et üks jalg teel pedaalist välja. Ootamatult pingutavaks õlgadele osutusid ka pealtnäha süütud liivased sukeldumised, ühel sellisel sai siiski ka väike kukerpall tehtud.

Jõelähtme sõit on alati meeldinud – sõbralik seltskond, tasemel korraldus, selline undergorund olemine ja tõsiselt-tõsiselt raske… Tõeline MTB. Ja kõike seda oli Singli rahval õnnestunud jälle natuke juurde keerata! Esimesed 60 km lähevad mõnuga, siis hakkab raskeks minema, siis veel raskemaks, siis pole jõudu, jääb ainult tahtejõud. Ja lõpuks viimased 3 km juba lihtsalt, isegi finisit saab teha.

Tänu väikesele eksitusele rajal õnnestus vahelduseks ka tsiklimeeste enduro-kurve kruttida. Imelikul kombel me leppisime seal seisuga, et jalgrattajälgi polnud. Hilisemate kommentaaride järgi tundus, et polnud kaugeltki ainuke, kes sinna sattus 🙂

Soojemates kohtades oli rajal pidevalt 29 kraadi, aga palavus mulle sobib. Jooki kulub natuke rohkem, mootor keema ei kipu ja areneb spetsiaalne MTB päevitus.

Tänud singlikatele korraliku laupäevase päevakava eest!

Kaido: